Kalju Saareke: «68. aastal Prahas ma tanke ei näinud, küll aga striptiisi.»

Vaatamata 76 eluaastale on Saareke tänagi vormis. Võimleb igal hommikul ja teeb oma trupiga kolm korda nädalas trenni. Ütleb, et tantsu otsa ta lihtsalt komistas. Tartus sündinud ja keskkooli lõpetanud Saareke sattus pooljuhuslikult Vanemuisesse, kust sai alguse väga pikk tantsutee.

Sõja ajal jah. Nii Saksa kui ka Vene ajal. Sõja tõttu jäi haridus väga lünklikuks. Tunnid olid ülepäeva. Hommikupoolikul ühes koolimajas, õhtul teises. Haridus jäi lünklikuks, ka must minevik ei lubanud ülikooli peale mõelda. Nii ma tantsu otsa komistasin.

Jah. Isa ja vanem vend olid sõjas. Saksa poolel sõdinud vanem vend saigi õnnetult surma.

1944. aasta sügisel mobiliseeriti ka mind Saksa sõjaväkke, viidi laagrisse Kloogale, kust aga õige pea ära põgenesin ja jäin kodumaa patrioodina Eestisse.

Et olin Saksa sõjaväes, ei olnud ka mõeldav edasiõppimine. Hiljem sai see selgeks.

Arvasin ise naiivselt, et ega keegi ehk ei tea, aga kui hakkasin dokumente ajama, oli lausa kellaajalise täpsusega teada, millal ma Klooga laagrisse saabusin, mis rügemendis olin ja kui kaua ma seal olin. Kõik oli täpselt teada.

Veidi üle kuu. Siis, kui Paldiski kaudu hakati Saksa sõjaväeosasid evakueerima, panin punuma. Olen Kloogal sakslaste tapatööd oma silmaga pealt näinud. Noorele inimesele oli see kohutav šokk. Olin nagu pooltransis või poolsegane.

Eriti sellest, kuidas seda tehti. Kuidas hukatavad tassisid ise kokku puuriidad, mille peal nad ära põletati. Ühed tassisid teised sinna riitadele, kes siis maha lasti, siis järgmised ja nii edasi. Täielik konveier. Olin mõnega selle poolteise kuuga tuttavaks saanud, juttu ajanud. See on kõige masendavam pilt mu elus, tänini silme ees.

Ei tahtnud enam nende inimestega tegemist teha, kes seda kõike toimetasid.

Nii et peas vasardas vaid üks mõte: põgeneda.

Mitte päris üksi. Paari mõttekaaslasega selle tee ette võtsime, kuigi Tartusse jõudsime eri teid mööda. See oli ränk teekond. Olin ju Saksa sõjaväe mundris, eks siis sai seda jupphaaval vahetatud. Aga riideid ei olnud kuskilt võtta.

Ei, kõik oli maha põlenud. Ema oli evakueeritud. Isa elas Tallinnas, seal ta arreteeriti ja istus 10 aastat Siberis. Õnneks tuli tagasi ja elas isegi pärast kõike seda veel 81 aastani.

Nii et edasiõppimisele ma eriti ei lootnud, oli ju teada, et kellel vähegi must minevik, võib ülikooliga hüvasti jätta. Võib-olla selle pärast tekkiski mul huvi teatri vastu. Teatrite koosseisud olid mööda maailma laiali ja nii oli iga vähegi eeldustega inimene sinna teretulnud.

Olin aasta Vanemuises, enne kui Estoniasse kutsuti. Sattusin kohe väga hea õpetaja juurde. Tema nimi oli Sergei Lipatov. Ta oli tantsinud väga kuulsas balletitrupis, Djagilevi käe all. See trupp koosnes vene emigrantidest, kes olid sõja ajal emigreerunud, Lipatov oli aga kuidagi sõjale jalgu jäänud, pidanud tervise pärast Tartusse jääma ja nii ta hakkas Vanemuise juures andma eratunde.

Lipatovil oli väga hea kool. Ta leidis, et mul on mõtet ja eeldusi selle asjaga tegelda ning pööras mulle erilist tähelepanu. Tänu temale sain julgust edasi õppida.

Tantsurühm oli laiali. Kui alles oleks olnud, siis vaevalt ma sinna lähedalegi oleks pääsenud. Aga et teatris oli vaja etendusi hakata andma, võeti abijõududeks ka väiksema koolitusega või peaaegu algajaid tantsijaid.

Etendused toimusid Saksa teatris, praeguses Vanemuise väikeses majas.

Anna Ekston, Estonia balletijuht, tema kutsus mind. Muidugi oli see raske ettevõtmine - Tallinnas ei olnud elamist ega midagi. Teatril polnud ka korterit anda. Kuid siis ei tundunudki see kõik eriti oluline.

Ei olnudki kuskil elada. Teatri garderoobis, vahel töökodades, tuttavate ja sugulaste juures. Elamispinna leidmine oli raske, seda lihtsalt ei olnud. Praegu võib saada korteri vähemalt raha eest, aga siis ei saanud seda ka raha eest.

Kolm korda käisin ülekuulamisel. Üks kord oli eriti sünge. Ülekuulaja pani revolvri lauale, suunas valguse näkku ja käsutas: rääkige nüüd suu puhtaks, mida te Kloogal tegite.

Põhjendasin muidugi ära, et mul olid kõik teed lahti minna laevale ja sõita minema, aga ma ei läinud, tahtsin koju jääda. Et mind vägisi aeti laevale, aga ma ei läinud. Sest kodu oli ikka nii oluline.

Olin siis reatantsija, viimases reas, äärmine seina ääres.

Asi oli selles, et sama aasta kevadel olid kõik liiduvabariigid Moskvas kunstidekaadil. Esitasime eesti rahvatantsu sugemetega balletti «Kalevipoeg», mille sealne kriitika tegi maatasa. Nii saadetigi Helmi Puur Leningradi ja mind Moskvasse nii-öelda õiget balleti õppima.

Pigem võiks öelda, kes mind vastu võtsid. Moskvas ootasid mind ees Ita Ever, Eino Baskin, Rein Aren, Arvo Kruusement, seega kogu GITISe esimene lend.

Elasin ühes toas Voldemar Panso ja Ilmar Tammuriga, kes olid seal mingil täiendusõppel.

Püüdsin siis ka neile tantsust rääkida, Plissetskajast ja Ulanovast, kelle ees ma olin suu lahti ja silmad pärani. Aga neile ei öelnud need nimed vist midagi, igatahes minu jutt neile eriti korda ei läinud.

Veel on meeles, et esimesel aastal õppisime eriti usinalt gruusia rahvaste tantse.

Eestist ja eesti tantsudest ei teadnud nad seal midagi. Muretsesid, et kuidas ma seal igilumede maal elan, et kas jõuan kuu ajaga kodus ära käia. Teadmised Eestist olid siis väga väikesed. Ja rong sõitiski Tallinna 29 tundi.

Õppisin Moskvas kaks ja pool aastat. Tulin tagasi Estoniasse ja töötasin seal peaaegu 24 aastat.

Jah, tagasi tulles pakuti tööd koreograafiakoolis, olin meeste klasside õpetaja. Tegin seda paralleelselt teatritööga 9 aastat. Mis tähendas, et hommikul kell kaheksa algas tund õpilastega, siis jooksin kella 10 teatrisse, andsin meeste treeningtunni, kell 11 läksin ise treenima, kell 12 algasid proovid, mis kestsid kella 3-4, siis läksin teise koreograafiakooli teise tundi, siis tagasi kooli ja õhtul etendusele. Mõnes kuus oli kuni 25 etendust.

Ühest kevadest on meeles, et sõidan rongiga Tartusse ja vaatan aknast välja: jumal hoidku, puud kõik rohelised! Ma ju peaaegu ei tajunudki aastaaegade vaheldumist. Jooksin proovist proovi, koolist teatrisse. Ja nii 9 aastat.

Estonias olin 1971. aastani, siis läksin pensionile. Vabatahtlikult ja suurima heameelega, sest olin juba ka Riikliku Filharmoonia peaballettmeister.

Muidugi tuli ümber orienteeruda, tuli hakata estraaditähtedele seadma modernse kallakuga kontsertnumbreid. Hakkasin tegema koostööd ansambel Lainega, kasvatasin sinna tantsijaid juurde. See töö kestis ühtejutti 20 aastat.

Astorias mängis üks bänd ja neil oli keegi laulja Mario, kes laulis ja hüppas ja liikus ja tegi show’d. Tegin neile nii-öelda varieteetunnustega kava, korraldasin konkursi, korjasin ilusad tüdrukud kokku ja hakkasin neid koolitama ja õpetama. Helikujunduseks võtsime tollal väga kuulsa muusikali «Juuksed». See oli tähelepanuväärne sündmus. Mäletan, saksa turistid tõusid saalis püsti ja laulsid kaasa, nad teadsid neid meloodiaid.

Estraadikavad, mis filharmoonias välja tulid, vaatas läbi kunstinõukogu ja seejärel kinnitas need keskkomitee kultuuriosakond. Tingimuseks oli, et vähemalt pooled lugude autoritest peavad olema kodumaised. Tegelikult näidati ülevaatustel üht ja tuuridel hoopis teist kava.

Jälgiti hoolega, aga midagi hullu ka ei olnud. Filharmoonia direktor Sapo˛nin vaatas kord Virus uut kava ja kiitis takka, et hea, et tüdrukud nii paljad on, nii kulub kostüümidele vähe raha.

Imestan, kuidas need kostüümid üldse valmis saadi, sest poest ei olnud ju midagi osta. Ei mingeid sulgi ega litreid. Riieturid käisid Järlepa kalkunifarmis kalkunitelt sulgi kitkumas.

Käisin kord ühes laos riideid otsimas, juhataja oli sõjaveteran, rind medaleid täis. Kui brokaati küsisin, kukkus kisama, et mis brokaati, meil pole isegi arstidele ja õdedele millestki kitleid õmmelda.

Minu silmis on see väga labane. See küll ühtegi naisterahvast ei kaunista – kui kaunis ta ka poleks. Esimest korda nägin striptiisi Prahas 1968. aastal. Nii et mitte tanke, vaid striptiisi. Aga ka siis ei jätnud see erilist muljet. Ma ei pea seda kunstiks.

Ei, jumal hoidku! Mulle on küll paar korda pakutud mingit kava teha, aga olen alati selgelt ära öelnud.

Jah, lavastasin Arbati varie-tees ja Internationalis Zvjozdnaja Neba´s. Hiljem kutsuti Moskva estraaditeatrisse, kus esines tollal algaja Hazanov.

Pärast Moskvat hakkas kutseid tulema küll Sotšist, küll Harkovist. Helistati hommikul kell viis: hotell on broneeritud, lennupiletid ootavad, tulge nüüd. Kui ütlesin, et ei saa, hakati süüdistama, et kas siis ainult Tallinnas osatakse varieteed teha. Isegi Keskkomitee kultuuriosakonnast tuli järelepärimine, et miks ma nii eitavalt suhtun.

Aga ma ei jõudnud lihtsalt. Ainuüksi Lainele tegin iga aasta uue kava. Juba Vene ajal tegid nad 25 välisreisi.

Trupi juurde oli ette nähtud vaid üks-kaks kohta, kellest tavaliselt üks oli nuhk ja teine keskkomitee töötaja. Mõnikord õnnestus ka oma maja juhtidel ennast kaasa sokutada. Mind ei kutsutud kordagi kaasa.

Rahaprobleemi tõesti ei olnud. Komandeeringutes elasin kõige paremates hotellides. Aga raha eest polnud ka midagi saada. Mingi riide said selga, kõhu ka täis. Välja sõita niikuinii ei saanud.

Sellest ajast on mulle meelde jäänud üks sõna, mida ärimehed ikka ja jälle rõhutasid. Et varietee ei ole rentaabel. Kahju muidugi, sest meie traditsioonide ja oskustega, mis me sellesse valdkonda kolmekümne aasta jooksul akumuleerisime, oleks Tallinn võinud olla Põhjamaade meelahutuskeskus. Ei ole varieteed Stockholmis, ei Helsingis, ei Riias.

Kui ta veel Teaduste Akadeemias töötas, siis arvas küll, et ma liiga palju lõbutsen. Hiljem pensile jäädes abistas ta kostüümide tegemisel ja nägi, mis elu see tegelikult on – ei ole see mingi meelakkumine.

Arvan, et siin on rohkem vihjeid ja kõmu kui konkreetseid näiteid. Küsimus on ehk ka selles, et paljude meelest ei ole tants eriti mehelik ala. Kuigi tegelikult on väga mehelik.

Isiklikult ei ole ma selle asjaga kokku puutunud ja isiklikult ma balletiga seotud inimesi selle kandi pealt ei tunne.

Teen endiselt palju tööd, kaks-kolm trenni nädalas.

Mõõtnud lausa ei ole, nende lihaste ja liikumisvõimega on silm sedavõrd harjunud, et kui on vormist ära, tuleb anda korraldused ja kui tantsija neid ei täida, tekivad konfliktid ning tuleb lahkuda.

Ei suitseta, napsu võtan. Natuke. Eks ma ikka liigutan ennast. Teen hommikuvõimlemist. Keegi ei saa öelda, et on nii andekas, et võiks lubada nädala või kuu ilma treeninguta, see pole võimalik. See kuulub elukutse juurde. Treening on tantsijale sama mis söömine, joomine ja hammaste pesemine.

Kui oled aastaid tegelnud ühe asjaga, mõistus on selge ja suudad olla kriitiline ning enda arvates arenemisvõimeline, on seda huvitav teha. Teisest küljest on see inerts, selleta ei saa. Püüan tõestada, et varieteel on elujõudu.