Inimesed

Elvis Costello laulab friikidele 

Tõnis Erilaid, 11. jaanuar 2003 00:00
Elvis Costello on teinud kentsaka albumi. Ma ei saa kekata, nagu oleks kuulanud kõiki tänavusi Grammy-kandidaate, kuid Costello ja tema saateansambli The Imposters tehtud «Cruel Smile» on neist kahtlemata kummalisemaid.

Võib-olla seepärast kandideerivadki nad selle plaadiga (Costellol on teinegi raud tules) alternatiivmuusika kategoorias, kus vastaseks näiteks Beck oma kauamängivaga «Sea Change» ja läinud aasta üheks kõige edukamaks loetud Coldplay albumiga «A Rush Of Blood To The Head».

Elvis Costello kauamängiv koosneb kontsertsalvestustest (Sydneys, Melbourne`is ja Tokyos), raadioesinemistest, Jaapani singlite b-pooltest ja remiksidest. Plaat algab Charlie Chaplini 1936. aastast pärineva filmilauluga «Smile», mida Costello esitab nagu Frank Sinatra ja lõpeb sellesama loo Jaapani jaoks tehtud versiooniga. Meeldiv pala friikidele, kes tšillimismuusikast lugu peavad (ja neid on praegu leegion, eriti menukas on Burt Bacharach, kelle siseelu täpsemaks tundmiseks ka Elvis Costello on oma elust pikki aastaid pühendanud). Ja pange tähele, siin on ka Rodgersi/Harti «My Funny Valentine».

Sellel plaadil pole mitte midagi sarnast Costello mulluse edukaima lauluga, mõnevõrra kindlasti aga autobiograafilise «45ga». Igaks juhuks on lisatud ka hoiatus, et kuna plaadistatud muusika kestab kaua, siis ei vastuta heliplaadifirma, kui teie kehvapoolne CD-mängija seda välja ei kannata. Noh, selle koha pealt pole asi hull – minu plaadimasin on päris lihtlabane ja mängis küll. Isegi 15. laulu, mida viimase aja tava kohaselt pole plaadiümbrisele märgitud ja jäetakse üllatusena kuulajale avastada.

Elvis Costello (kodanikunimega Declan McManus) sõlmis oma esimese plaadilepingu 1977. aastal (Elvis on loomulikult Elvis Presley`lt, Costello tema ema neiupõlvenimi). Samal aastal ilmunud esikplaadilt on «Cruel Smile`il» ka üks lugu – «Watching The Detectives», tema esimene hitt. Tol ajal oli Costello menukam heliloojana (tema laule kohtame peidetuna kõikvõimalike varjunimede taha).

Heliplaat näitab meile kõige otsustavamalt seda, mida Costello on aastaid teinud: eksperimenteerinud eri stiilide vahel. Inspiratsiooniallikad näivad olevat ühelt poolt Bacharach, teiselt poolt kerge klassika ja nende vahel Paul McCartney (koos McCartneyga on Costello ka laule kirjutanud). Mõndagi vanemat pala on kontsertide tarvis põhjalikult muudetud ja kuivõrd paar päris uut laulu on ka hulgas, siis ei saa keegi öelda, et Costello püüab Grammyt oma vanast rasvast. Ka on ta pealekauba lugude pealkirju muutnud. Isegi eelmisel aastal ilmunud stuudioplaadi nimilugu «When I Was Cruel» on läbi teinud põhjaliku uuenduskuuri.

Niisiis tõeliselt kummaline segu, mida sellest hoolimata päris karge kuulata. Costello kõrval tuleb kiidusõnu jagada tema pillimeestele, eriti Steve Nieve`ile, kes on ületamatu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee