Kes sa oled, André Trinity?

Tõsi, seni olen enamasti ulmeväljaannetesse oma jutte saatnud, aga ulmefännid mind puhtaks ˛anrikirjanikuks ei pea. Samas, kes ulmet absoluutselt ei loe ja kellele mõni jutt näppu satub, sellele olen ma siiski üsna ulmeline. Enamasti öeldakse ikka, et kirjutan maagilist realismi. Nii et ma ei tea, mis sorti kirjanik ma täpselt olen. Polegi seadnud eesmärgiks oma lugejaskonda kindla ˛anriga piirata.

Asjaolude sunnil olen pidanud viimasel ajal peamiselt filosoofilisi tekste lugema, kuna tarvis diplomitööga ühele poole saada. Kui aega jääb, siis eelistan moodsamat klassikat. Paul Auster oli viimane super-hea lugemiselamus. Ulmet ja enda põlvkonna kodumaiseid kirjanikke loen muidugi ka, aga valikuliselt. Ehlvest, Barker, Kender ja Heinsaar on kuidagi lemmikuks kujunenud.

See kirjanike liidu küsimus on viimasel ajal vist väga oluliseks muutunud. Varem sellest probleemi ei tehtud, kõik kirjutajad kuulusid liitu ja probleemi polnud! Nüüd on üldlevinud arusaam selline, et kirjanike liidu liikmed teevad Kirjandust (suure tähega) ja kõik väljaspool olevad teevad meelelahutust. Kui öeldakse, et väljaspool kirjanike liitu õndsaks ei saa, siis muidugi astuks liikmeks!

Päris alguses, kui sahtlisse kirjutama hakkasin, oli kirjutamine minu jaoks omamoodi väljaelamise moodus. Kui isiklik elu rappa jooksis, siis valasin tunded paberile. Nüüd on juba teistmoodi. Ideed ja stseenid keerlevad peas ja asi on vaid realiseerimise taga. Mõnikord ei saa enne mõttest lahti, kui see on mingil kujul kirja pandud.

Jah, on küll. Kui ma sellega niikuinii tegelen, siis oleks ju lahe, kui õnnestub raha teenida ja vee peal püsida. Kender ja Rakke on andnud päris head eeskuju, et kirjanik ei pea tingimata sotsiaalabist elama, et siis kõrge kunstiga tegelda. Kui raamat pole köitvam ja nauditavam kui igaõhtune mängufilm, siis lihtne inimene seda kätte ei võta. Nii ei jäägi tavaliselt kirjanikul muud üle, kui balansseerida kommertsi ja ilukirjanduse vahel.

Huvitavaid naiskaraktereid võib iga päev kohata ja osa inspiratsiooni tulebki päris elust. Filosoofia pakub päris kõvasti inspiratsiooni! Seal on nii palju segaseid ideid, mida päris ohtralt rakendatakse. Ma olen alati arvanud, et kõige esimesed ulmekirjanikud olid filosoofid! Näiteks Platon, Leibniz, Spinoza jne.

Tõelise pidulõvi jaoks olen ma kahtlemata nohik. Pidutsemas käin üsna harva, pigem eelistan rahulikku tiksumist küünlavalgel pudeli veini ja meeldiva inimesega. Aga mul käib paar korda aastas külas ka üliaktiivne periood, kui püüan hästi palju võõraste inimestega suhelda ja huvitavamatel üritustel ringi konnata. Tavaliselt keeran sellega oma elus paraja jama kokku ning tõmbun varsti oma urgu tagasi! Enamasti olen muidugi stabiilne.

Ma pole kunagi materjali kogunud. Materjal tekib ise. Aga vahel on pikemate lugudega nii, et need jäävad tükiks ajaks seisma. Kui ma paari kuu pärast ikka veel loost vaimustun, siis kirjutan lõpuni. Poolikuid asju on ikka üksjagu ja mõned neist ei saa kunagi valmis. Lühemad lood valmivad kiiremini - päeva või paariga. Kui kirjutamissoonele satun, siis tuleb ka pikem jutt tempoga viis lehekülge päevas, aga siis võtab selle trükikõlblikuks lihvimine rohkem aega.

Suhetega on siiani üsna õnnetult läinud. Naised tulevad ja lähevad ning et endas optimismi säilitada, pidin oma maailmanägemust natuke korrigeerima. Üksjagu olen muidugi haiget saanud ja see on muutnud mind natuke ettevaatlikumaks. Eks ma püüa enda vigadest õppida. Esimene õppetund oli selline, et iialgi ära muuda oma tüdrukut elumõtteks! Järgmist naist selline moto muidugi ei rõõmustanud ja sealt tuligi kohe uus õppetund: ära kunagi ütle oma tüdrukule, et ta ei ole su elumõte! Vanade vigade vältimine põhjustab tavaliselt uusi ja hullemaid.

Konkreetset pseudonüümi saamislugu nagu polegi. On kaks versiooni. Mul kummitas «Unenägude jumala» jutu idee juba aasta varem peas ja ma tahtsin sealse minategelase siduda enda pseudonüümiga. Kuna jutu tegelane on omamoodi psühhoosi põdev jumal või inimeseks saanu, kes on hädas oma identiteediga, siis Trinity nime tähendusega mängimine tundus mulle küllaltki intrigeeriv. Teine versioon on see, et ma lihtsalt väänasin selle kokku oma kodanikunimest. Täpselt ei mäleta, võib-olla on mõlemad variandid õiged.

Praegu lihtsalt tudeng, kes õpib filosoofiat.

Kuulus? Kõlab kuidagi halvasti! Seepärast kuulsust nagu taga ei aja. Olla «tuntud», see kõlab palju paremini. Positiivsemalt. Tugevat põhjust tegelikult pole. Mis sa ise arvad, kui ilmub raamat, kas siis on põhjust olla kohe kuulus?

Tulevik on tume ja hägune. Filosoofia vallas ei ole otseselt konkreetseid perspektiive, nii nagu rakenduslikul haridusel. Loodan, et saan tulevikus paindliku ja hästi tasustatud töökoha, mis mulle endale ka huvi pakub. Kui ei saa, siis vaatan ise, kuidas ära elan.