Ain Angeri ema: poiss on kasvanud laulude keskel
Estonia teatrist tuule tiibadesse saanud Ain Anger laulis New Yorgis Rodion tedrini kontsertooperis «Võluv rändur» kandvat osa. tedrin valis Angeri paljude lauljate hulgast. Laulja tunnistab, et pakkumine tuli talle ootamatult, kuid ta haaras sellest kohe kinni – New Yorgis laulmine avab uusi võimalusi, seda enam tedrini kontsertooperi maailmaesiettekanne koos New Yorgi filharmoonikutega Lorin Maazeli juhtimisel. Ooperit esitati 19. detsembril New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisheri hallis.
Ain Anger on Saaremaalt pärit ja tema vanemad elavad tänini Kihelkonnas. Mõlemat on õnnistatud hea hääle ja musikaalsusega. Nagu ka Aini ja tema õdesid.
«Lapsed on laulu sees kasvanud. Laulsime koos ja laulame praegugi. Mitte ainult siis, kui Ain koju käima tuleb – ka siis, kui tüdrukud tulevad. Istume suvel lõkke ääres ja laulame kas või pooled ööd maha,» ütleb Marta Anger.
Marta teab, et suguvõsas on olnud mitu hea häälega lauljat.
Näiteks oli Aini isapoolne vanaisa Taritu kandi külalaulik. «Meil isaga on mõlemal väga tugev hääl ja ju ta kuskilt geenidest on selle pärinud. Nagu ma ikka ütlen – jumala antud. Eks ta on ka kõvasti töö teinud,» arvab ema.
Ta meenutab, et ega väiksena poeg suurt laulda ei tahtnud – nagu poisid ikka. Pärast aga tulid laulmised väikestes ansamblites ja suurem muusikahuvi. «Juba väiksena ma teadsin, et tal on hea hääl. Tahtsin panna muusikakooli, aga see jäi katki. Ta käis maalt linnakoolis, et paremat haridust saada ja teise klassi poisile oleks üksi muusikakoolis natuke raske olnud,» põhjendab ema.
«Pärast keskkooli oli juttu, et võiks minna konservatooriumi, aga ta ütles – ah, niikuinii ei saa sisse. Aga niisama toast ringi kõndides laulis ikka «Figaro, Figaro, Figaro...» meenutab Marta.
Alles pärast pedagoogikaülikoolis õppimist ja kirikukooris laulmist läks Ain konservatooriumi.
Poeg elab juba poolteist aastat koos perega välismaal ja kohtub emaga harva. «Aga ta on mul hea poeg, helistab sageli ja küsib, kuidas meil isaga tervis on,» kiidab Marta.
Lapselapsed – Aini viieaastane tütar ja kolmene poeg – käisid Saaremaal vanaema juures novembris. Ain sai kodunt läbi astuda jõulude paiku.
«23. detsembril New Yorgist tuli ja juba 27. detsembril oli tal Saksamaal kontsert,» räägib ema.
«Oma poega on paha kiita, aga ta on töökas. Mitte ainult laulmises. Teeb kõik ära ega põlga ühtegi tööd. Elame ju maal ja meil on loomad. Ain tuleb ja hangub heinagi kui vaja. Ütleb veel, et ära sina, ema, tule, ma lähen isaga,» on Marta rõõmus, et elu välismaal ja edu töös pole poega uhkeks teinud.
«Ma olen oma laste üle tõesti õnnelik. Tublid on nad kõik,» ütleb ta.
«Väga hea loodusliku materjaliga ja lavalise andega inimene. Noorte seas üks silmapaistvam kuju» iseloomustab Ain Angerit tema erialaõpetaja muusikaakadeemia päevilt Ivo Kuusk.
«Tudengina ta oma õppeedukuselt kõige silmapaistvam polnud, aga milline hääl,» meenutab Ivo Kuusk tunnustavalt, kuid lisab, et Estonia teatri vana kaardiväega ta Angerit siiski võrrelda ei taha.
«Ega ta lõplikult pole veel välja arenenud. Peab vältima karisid, ei tohiks mitte väga dramaatiliste ooperite peale minna. «Don Carlose» Philippi laulja ta veel pole, see on selge. Aga temas on väga tugev jõud ja see on teatrile vajalik,» lisab ta. Angeril oleks tööd ka kodumaal, aga paremad pakkumised tulid piiri tagant.
«Tal vedas sellega, et sai Saksamaale. Seal on suur teater, teine ooperikeskkond, kultuurikiht natukene paksem kui meil,» arvab Kuusk. «Teatritöö on selline asi, et kui oled nagu juurikas, mille taha komistatakse, siis saad tööd alati. Õnne ja juhust ei saa muidugi kunagi välistada, aga selle õnne ja juhuse püüdmiseks pead valmis olema,» räägib Kuusk.
Anger laulis Estonias 1993. aastast, algul ooperikooris ja edasi kuni 2001. aasta juunini solistina.
Kommentaarid (0)