«Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm...»

Detsembris aastal 2002 on Tallinnfilmi dublaa˛igrupist elus veel väga vähesed. «Helimees Romka (Roman Sabsay - toim.) matsime paar nädalat tagasi maha. Nimekiri lüheneb iga päevaga,» ütleb Luule Pavelson oma Pelguranna korteris ja meenutab legendaarset helimeest kui täpset ja kohusetruud inimest, kellel oli väga hea arvutamisoskus. «Mina seda ei oska ja Roman aitas alati,» räägib ta.

Aastakümneid on tuntud sama naist Luule ˇavoronoki nimel all, kuid viimase kümnendi on ta elanud oma neiupõlvenimega.

«Kes meil siis veel alles on,» loetleb ta, «Aino Tarning, Meery Kress, Valeeria Villandi ning Tatjana Hallap elavad. Ongi kogu meie punt.» Lahkunud on Herman Vahtel, Eugen Rozenthal, viimane re˛issöör Leida Laius...

Läinud on ka paljud lemmiknäitlejad, kes aastakümneid idast toodud multifilme eestlastele arusaadavaks tegid: Einari Koppel, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Peep Seppik... «Filmimaailm kahjustab tervist. Imetlen Eve Kivi, kes sellise nõukogude kinokooli peale veel üleüldse elus on,» laiutab ta käsi.

Aastaid kordusid dubleeritud filmide lõpus ühed ja samad nimed. Paljud televaatajad arvasid, et tegelikkuses selliseid inimesi olemas ei olegi.

«Isegi Tallinnfilmi Harju tänava majas ei teatud hästi, mida me teeme või kes me oleme,» naljatab endine toimetaja. Tihtilugu aasiti stuudios: «Toimetus ei tee midagi, ainult segab ja joob kohvi!» Koos Luulega töötasid aga toimetuses sellised tuntud inimesed nagu Lennart Meri, Arvo Valton, Mats Traat, Olev Remsu ja Toomas Raudam.

Kui hommikul majas ringi liikunud stuudiodirektor Luulet tööl ei näinud, lubas ta kõik kohe lahti lasta. See, et toimetaja oli taas hommikuni multifilmide eestindamisega tegelnud, ei tulnud tal mõttessegi. Alles Tallinnfilmi aastaraamatute ilmumisega said kolleegid teada, mida dublaa˛igrupp teeb. Multifilmid olid stuudio jaoks vaid väike, kuid see-eest tuntuim ettevõtmine.

Grupis olid palgal ainult direktor ja re˛issööri assistent. Teised tegijad vaheldusid. «Herman Vahtel oli meist seal vist kõige kauem,» meenutab Luule Pavelson.

Kuuekümnendate aastate lõpuni toimetas mängu- ja multifilmide dublaa˛i Silvia Kiik, hiljem tegi seda Maris Balbat. Re˛issöör oli pikemat aega Eugen Rozenthal. Mõnikord juhtisid näitlejaid ka Leida Laius, Arvo Kruusement või Kaljo Kiisk.

Kokku dubleeriti Tallinnfilmis aastas eesti keelde kuni kaheksa pikka laste-, noorte- või täiskasvanute mängufilmi. Samuti pandi eesti keelde ringvaated «Suri-muri» ehk «Jeralaš», «Pionerija» ja teised. Multi- või nukufilme sai aastas eestikeelseks umbes veerandsada osa.

Sarnaselt filmirahvaga oli enam-vähem kindel ka näitlejate ring, kes õhtuti Harju tänavale kogunes. Selles oli aastakümnete jooksul umbes 15–20 nime.

«Palju Nukuteatri rahvast, sest nemad olid loomade häältega harjunud,» ütleb Luule Pavelson ja loetleb nimesid: Malle Peedo, Maile Hiiet, Maie ja Hendrik Toompere vanem, Harry Gustavson jt.

Teine osa dubleerijatest oli Draamateatrist: Salme Reek, Ita Ever, Ester Pajusoo, Einari Koppel, Ain Jürisson, Hans Kaldoja jpt. Kõik nad käisid õhtustel ja öistel dublaa˛itöödel suurima heameelega. «Tihti juhtus ka nii, et dubleeriti etenduse vaheajal,» ütleb Luule Pavelson. «Kui ikka oli Jaanus Orgulast lugema tarvis, siis ta jooksis kohale kas või kümneks minutiks.»

Kogu seltskond tegi tööd paljuski lihtsalt entusiasmist ning pooleks naljaga, sest dublaa˛itööga rikkaks ei saanud. Väike lisateenistus päevasele tööle see loomulikult oli, kuid rohkem pakkus näitlejatele mõnus vaheldus. «Nemad oskasid sellest tööst lõõgastuda. Mina jõudsin vastu hommikut koju ja mängisin unes karude-huntide-jänestega edasi,» naerab Luule Pavelson.

Enamiku öisest dublaa˛iajast lugesid näitlejad sisse teksti. Kui aga oli vaja, siis ka lauldi. Näiteks Einari Koppel tegi legendaarse krokodilli Gena «Sinise vaguni» linti mõni nädal enne oma surma 1978. aasta sügisel. Seda tõlget täpsustas Juhan Viiding, sest Valeeria Villandit siis kohal polnud.

Mõned laulud jäid multifilmidesse aga originaalina. Laulude mõte loeti linti paari eestikeelse lausena loo alguses, teab Pavelson.

Ülekaalukate lemmikutena meenuvad multifilmitoimetajale siiski lood boamaost, elevandist, pärdikust ja papagoist. Viimaste tegemisi lustisid näitlejad sellise naeru saatel, et tihti tuli töö sellepärast katkestada: kaaslased ei suutnud lihtsalt enam sõnu suust saada.

Dublaa˛itöö lõppes Tallinnfilmis 1992. aasta mais, sest saabunud kapitalismiajal ei suutnud stuudio enam uusi filme sisse osta. Tänaseks aga on nii mõnedki vanad lemmikfilmid välja antud VHSi videokassettidel, et rõõmustada juba uusi põlvkondi.

«Kui ma õhtul teatrist filmistuudiosse läksin, päris peanäitejuht Rein Agur seda peaaegu alati,» naerab omal ajal Nukuteatris mänginud Malle Peedo. Koos kolleeg Maile Hiietiga kuulus ta n.-ö. dublaa˛inäitlejate raudvarasse. Ning mitte ainult multifilmides, vaid ka pikkades mängufilmides.

«Lugesin koos Ester Pajusooga põhiliselt poistehääli,» räägib ta «Mina olin see madalam ja Ester veidi peenem hääl. Multifilmis sai juba häält muuta, aga mängufilmis mitte,» meenutab Peedo.

Malle Peedo hakkas filme dubleerima kuuekümnendate lõpul, kui ta oli just Nukuteatrisse tööle tulnud. Varem olid selles seltskonnas ees Olaf Paesüld ning Ingrid Kivirähk, kes noore näitlejatari endaga kutsusidki. «Ingrid töötas meil ja kutsus paariks korraks asendajaks. Mina jäin aga aastakümneteks hääli tegema,» naerab Peedo.

Kuigi kutseline näitleja, tunnistab ta, et pealelugemine ei tulnud talle kergelt ning vaeva oli kuhjaga. «Mõnikord ei läinud lause rütm looma või inimese suu liikumisega kokku. Tegime üsna mitu korda, aga ikka oli tulemus halb,» räägib ta. Selle asemel, et asja rahulikult võtta ning enda osa paremini lugeda, hakkas Peedo hoopis pabistama. «Tegemist ja sebimist oli alati palju.»

Lisaks Hiietile, Peedole ja Paesüllale olid dublantide raudsetes ridades Ain Jürisson, Hans Kaldoja, Einari Koppel, Peep Seppik ja paljud teised.

Malle Peedo jättis dublaa˛itöö kaheksakümnendate lõpul. «Raske oli. Kõik käis ju hilja õhtul või koguni öösel, sest teatris oli palju etendusi,» räägib ta. «Ma ei tundnud sellest tööst enam rõõmu.» Ometi meenutab ta praeguseni heldimusega pimedat dublaa˛isaali ning helendavat ekraani Harju tänava filmistuudio majas.

Mida aga teeneline ekraanihääl praegustest multifilmidest arvab? «Lapselapsed ikka vaatasid peksmist ja tagaajamist,» ütleb ta ja lisab, et viimasel ajal on lastefilmid paremaks muutunud. «Janno Põldma «Lepatriinude jõulud» on väga armas ja ilus,» jagab ta noorematele kiitust.

Tuntud vene näitleja Anatoli Papanov kurtis tihti, et ei saa Moskvas liikuda. Väikesed filmivaatajad tundsid teda Hundi osa lugejana multifilmisarjas «Oota sa!». Ei möödunud vist päevagi, kui lapsed poleks näitlejat mõnel tänavanurgal peatanud ja nurunud: «Onu, tehke hundi häält!»

«Ei! Meil küll seda asja eriti polnud,» ütleb Malle Peedo. Tunnistab aga kohe, et aeg-ajalt hüüti talle küll tänaval järele: «Tee kohe jänese või hiire häält!» Samas lisab aga, et ega ta tänaval küsimise peale ühegi looma häält teinud pole.

Malle Peedo üks tuntumaid dubleeritud tegelasi on Karupoeg Puhh. Venelaste Sojuzmultfilmi originaalis luges seda tuntud koomik Jevgeni Leonov. «Väga mahlakas ja karakteerne hääl. Nägin omajagu vaeva, et seda korralikult peale lugeda,» meenutab Peedo. Ta kiidab venelaste filmitegemist, mille dublaa˛ oli ülitäpne ja usaldatav. «Eks me võtsime sealt ka natuke eeskuju,» ei varja ta.

Ellu Puudist: «Talle sobisid kõige rohkem rebase osad. Hüüdis juba stuudio uksel: kas ma olen jälle rebane?».

Jüri Krjukov: «Parimad kassid».

Helle Laas: «Tema oli meil Puhhi eesel».

Hendrik Toompere: «Kõik loomad, keda just oli tarvis lugeda».

Endel Simmermann: «Karu».

Malle Pärn: «Poisid».

Harry Gustavson: «Tema oli teeneline vares».

Maile Hiiet: «Väikesed tüdrukud. Hiired, oravad, jänesed».

Karl Kalkun: «Rüütlid, väejuhid ja teised autoriteetsed mehed».

Ain Jürisson: «Elevandipoeg boamao ja papagoi sarjast».

«Kui ikka oli Jaanus Orgalast lugema tarvis, siis ta jooksis kohale kas või kümneks minutiks.»