Whigfield on patsidest tüdinud
«Ei. Mäletan väga hästi inimeste nägusid teie nõukogudeaegses lennujaamas.»
«(Hakkab naeru turtsuma.) Ma pole iialgi ettekandja olnud! Internetist ei tasu midagi lugeda, seal on kõik ainult stiilis blaa-blaa-blaa. Mul ei ole midagi ettekandja töö vastu. Olen teinud tõepoolest ka lihtsaid töid, näiteks koristanud peldikut. Ärge naerge midagi! Kõrgkoolis õppimise ajal koristasin lasteaias tualette. Võttis päevast vaid kolm tundi.
Kuid et modellina – see on küll tõsi. Itaalias. Erialalt olen muide kõrgharidusega moekunstnik. Oma loomingu eest pälvisin Kopenhaagenis 1991. aastal isegi moeauhinna.»
«Vaadake mulle otsa! (Whigfield annab mõista, et ei näe enda arvates kuigi modellilik välja.) Ja teiseks – muusikat tehes on võimalik palju rohkem raha teenida.»
«Saate aru, modellina töötades ei küsi keegi kunagi millegi kohta su arvamust. Aga näete – praegu olen siin ja teie muudkui küsite. Loodan, et saite aru, mida ma silmas pean.»
«Nii palju muutus, et järjest vähem hakkasin kohtuma oma sõprade ja lähedaste inimestega. Pidin sellega harjuma. Harjuma ka pideva ringisõitmisega, otsekui oleksin kaugsõidu veoautojuht.»
«... suureks staariks? Mulle meeldivad need sõnad! Kes on teie arvates suur staar? Küsin seda teie käest.»
«Mina ei tea samuti. Suur staar on ilmselt keegi, kes saab minna, kuhu tahab, ja olla ise-enesega rahul. Ma ei mõtle raha ega kuulsust, seda, mitu maja sul on. Ilmselt tähendab suur staar olla seda, et oled lihtsalt õnnelik selle üle, millega tegeled.»
«Mina või? Ainult täna õhtul ei ole, sest hääl on täiesti ära!»
«Eks üritan. (Naerab.)»
«Uskuge mind, mu häält on kuulda. Meil on väga moodne süsteem...»
«Jah, kui olin väike tüdruk. Kasvasin üles Elevandiluurannikul Aafrikas, seal möödusid ka mu kooliaastad. Ja juba kaheksaselt juhtisin üht jõuluaegset telesõud ning mu ema ja isa olid telekat vaadates väga üllatunud, sest olin pandud riidesse nagu part.»
«Juba kümme aastat.»
«Mulle ei meeldi kuumad inimesed, vaid kuum ilm. Mulle meeldib elada kohas, kus on kümme kuud aastas soe. Mitte nagu Eestis, Soomes või Taanis.»
«Sugugi mitte. Milleks? Üles kasvasin ju Aafrikas, 12 aastat elasin seal. Inimesed ei saa sellest tihti aru. Taanis olen ma vaid sündinud ja ülikoolis käinud. Mu vanavanemad on surnud, ema, kõik lähedased on surnud. On vaid isa, vend ja mina – kõik! Pesen oma käed Taanist puhtaks, minu jaoks on seal vaid kurvad mälestused. Hispaania meenutab aga mulle päris palju Aafrikat.
Ärge nüüd ainult nutma hakake! (Naerab.)»
«Praegu teen põhiliselt stuudiotööd, käsil on kolm projekti. Üheks suunas on trance-stiilis muusika, teiseks koostöö produtsentidega Inglismaalt, kolmandaks valmistan ette oma viiendat albumit. See tuleb välja kevadel. Olen olnud väga hõivatud ning sellest ka väsimus ning eksalteeritus.»
«Muidugi, kommertsmuusika ei paku enam midagi, kui oled seda aastaid ühes ja samas suunas teinud. 90. aastatel oli veel okei. Plaadifirmad juhivad artisti, ütlevad, mida sa tegema pead. Nii sa seda teedki, kuni lõpuks saab siiber.
Nüüd ma enam kommertsiga ei tegele. Üldse mitte.»
«See pole tõsi. Sest see on uus ja värskendav, midagi sootuks erinevat. Usun, et saan uue Whigfieldi saundiga hakkama. Olen ju juba üle 30 aasta elanud, ma ei saa enam pikki patse kanda (Whigfield oli oma esimestes videotes pipilike patsidega – toim.). Olen neist väsinud. Kümme aastat muusikatööstuses – igav!»
«F...k off! Hoopis «Outside Life» – ilus armastuslugu.»
Kommentaarid (0)