«Ta oli pärast mehe surma jätnud aja seisma.»

«See on kahe algusega lugu,» sõnab Tiina ja räägib esmalt esimese. Poolteise kuu eest koputas Kodulinna maja raamatukogu (kuhu pole ühtki raamatut ostetud – neid on sinna kas kingitud või toodud, et päästa hävingust) uksele üks vanalinna kinnisvarahoolduse munitsipaaltöötaja, kes oli saanud korralduse vabastada Pikk 33 hoone sinna jäetud asjadest. Maja viimasest elanikust, kes pidi lahkuma üürivõla, täpsemalt maksmata 48 000 krooni tõttu, oli palju esemeid maha jäänud. Mitte lihtsalt träni, vaid väärtuslikke, kultuuriloolisi asju. «Ütles, et tema ei suuda lasta meestel neid ära visata, ja kas ma ei läheks sinna ja vaataks,» meenutab Tiina. «Aga ta ka hoiatas: elektrit seal pole, võta taskulamp kaasa ja pane vanemad riided selga.»

Ja siis meenus Tiina Mägile lugu, mis juhtus 6–7 aastat tagasi. «Juba siis oli teada, et see maja läheb kapitaalremonti, käivitus korterite erastamise süsteem. Selle maja kortereid aga erastada ei saanud – maja kuulub linnale – ning elanikele pakuti asenduspinda Lasnamäel. Linnavolikogu kultuurikomisjoni tuli tollal esildis ühelt kunstnikudaamilt nimega Sirje Horma, kes selles Pika tänava majas oma abikaasa, skulptor Paul Hormaga elas. Paar teatas, et ei saa asenduspinda vastu võtta, kuna umbes kolmemeetrised skulptuurid poleks karpelamusse ära mahtunud. Juba tollal pooleldi sissekukkunud laega korteris elanud Paul Horma kirjutatud avaldus lõpeb sõnadega: «Lootes Teie mõistvale ja heatahtlikule suhtumisele...» Linn ei leidnud lahendust, ma ei tea, kui palju seda otsitigi,» ohkab Tiina. «Aga sel sügisel käskis saatus mul järele küsida, kuidas asi lahenes. Mulle vastati, et jäi samasse paika.»

Ühel päeval seisiski Tiina tolle maja ees ja uks keerati lahti. «Pilt, mis mulle avanes, oli kohutav,» hakkab ta sõnu otsima. Kuidas lesknaine, kes aprillist elab ühes Kesk-Eesti hooldekodus, selles korteris pärast mehe surma üksinda kokku 14 aastat vastu pidas, ei suuda Tiina Mägi mõista. Ei vett, kanalisatsiooni ega elektrit. Trepp kolmandale korrusele, kus Sirje Horma elas, oli poolenisti katki. Puuduvat osa asendas redel, mis talvisel ajal kattus jääga, sest katkisest koridoriaknast pudenes sinna lund, lörtsi ja vihma. Vett viisid Sirje Hormale, keda tuttavad iseloomustavad kui imekaunist, malbet ja tasast inimest, head tuttavad, soojust andis raud-ahi.

«No milline saab välja näha maal, mis seisnud seinal ligi viisteist aastat, ja sinna on kogunenud tolm, tahm ja niiskus? Ei saa ju olla Louvre`i tasemel. Millised võivad olla raamatud kivimajas, kütmata korteris tolmu ja tahmaga? Kui hiirtel pole enam süüa, siis nad söövad ju raamatuid. Vanalinnas on palju linde, nii vareseid kui ka kajakaid. Eks needki taha tulla tuulevarju, kui aknad on lahti...» kirjeldab Tiina nähtut. «Me kõik ju oleme näinud mahajäetud korterit. Mis siis, et seal veel hiljaaegu elas inimene. Kuid Sirje oli pärast mehe surma jätnud aja seisma. Ta ei suutnud kohaneda meie muutuva aja ja teisenenud väärtustega.»

Tiina möönab, et Sirje pole inimene, kes käiks enda muresid ja rasket elu teistele halamas või kulutaks ühe või teise ametiasutuse uksi. «Kõigil meil on erinevad iseloomud,» konstateerib Tiina. «Keegi ei tea, kus solvumisaste ühiskonna suhtes muutub lukuks.»

Hormadele kuuluva pärandvara oli korterist viinud Paul Horma poeg, kuid Tiina on veendunud, et seal oli ka kutsumata külalisi käinud. Sest raamatud olid riiuleilt maha tõmmatud, varandusejahil kõik laiali puistatud, graafikakogust järel vaid raamid. «See oli justkui sümbol. Need raamid oleksid võinud ju pilte täis olla,» ohkab Tiina.

«Hakkasin seda korterit instinktiivselt kraamima,» tunnistab ta. Nii märkaski Tiina hulgaliselt eesti rahvale tähtsat kultuuriloolist materjali, dokumente, fotosid, slaide, virnade viisi kavandeid, märkmeid, arvukalt skulptuure. Ja muidugi tuhandeid raamatuid. Tahmased ja tolmused, jalgade all maas... «Panin neid riiulisse, ehkki mõistsin, et kraamimine on debiilne tegevus. Kelle jaoks? Aga mul oli kohe selge, et midagi tuleb ette võtta. Oleksin tahtnud karjuda. See oleks olnud karje ühiskonnale. Sest kuidas on võimalik, et meie rahvas, keda on nii vähe, kelle kultuurikiht on niigi õhuke – kuidas saab osa sellest pärandist mattuda esmalt tahma alla ja siis visatakse see veel prügikasti?! Ma saaksin aru, kui see oleks juhtunud kusagil Alutaguse metsas seitsmekümne kuuenda kuuse taga, aga ei – Tallinna südalinnas, ühel peatänaval!»

Ent lihtsalt appi karjumisest pole tulu. «Koristades tekkis mõte muuta asjad ümber meil praegu kehtivasse jumalasse – rahasse. Raha aga pöörata jumalate poole, panna see ideed teenima,» räägib Tiina, kuidas Rahvuskultuuri Fondi juurde loodi sellest loost ajendatult «Mälestuse»-nimeline fond.

«Nagu teatas tolle hooldekodu juhataja, kus Sirje Horma praegu viibib, on naine meile väga tänulik. Tema minek sinna oli väga kiirustav, läks ilma isiklike asjadeta. Pakkisime talle kaks kastitäit kaasa. Ka värvid, pintslid, akvarellid, kriidid, tema armsa molberti ning osa töid, mida hooldekodu direktor lubas raamida, et luua sinna püsinäitus. Ütles veel, et Sirje Horma elab talle omasel tasasel kombel, kuid maalib ja õpetab teisigi hooldekodu asukaid maalima ja siiditrükki tegema.»

Tiina Mägi kinnitab, et restaureerimist ootava maja Pikk 33 endist elanikku, skulptor Paul Hormat tunti ka kui suurte teadmiste ja oskustega restaureerijat. Tiina Mägi otsustas luua fondi, kuhu laekuvat raha saaks kasutada mõni noor ja andekas restaureerimist tudeeriv üliõpilane.

Algul tahtis Tiina fondi nimeks panna «Karje», kuid mõtles ümber – olgu selleks hoopis «Mälestus». Raha, mida ta sinna koguda loodab, läheks toetuseks mõnele noorele ja andekale restaureerimist õppivale tudengile.

«Mingid müstilised jõud tõid kokku Tallinna kunstikooli õpetaja Ira Einama, ajakirjanikud Valve Raudnaski ja Elle Anupõllu, kunstiteadlase Ressi Kaera ja minu. Panin meile ühise nime – viis kopitanud naist. Käisime asju sorteerimas,» kirjeldab Tiina. Transpordifirmast tellitud poisid tassisid korterist sinna alles jäänud asjad välja, ka graniitplokid, millest mõni kunstitudeng skulptuuri valmis saab teha, ning viisid need Kodulinna maja juurde Kuldjala torni. Seal ongi kõik esemed, kunstiteosed ja raamatud 6. jaanuarini enampakkumisel ning nende eest laekuv raha hakkaks fondi moodustama. «See on näitusmüük, piletit ei ole, aga ost on küll kohustuslik,» tähendab Tiina.

Kuid kõik Hormade korterisse jäänud vara ei lähe siiski näitusmüügile-enampakkumisele. Kuna Paul Horma oli pärit Võrumaalt, antakse osa asju Võru muuseumile, fotod, fotonegatiivid ja dokumendid aga võtab vastu Tallinna linnaarhiiv.

Fondi saab raha ka annetada. Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fondi Hansapanga arvele 221001101347, selgitusse tuleks märkida: annetus fondile «Mälestus».