Kirjanikutöö on needus
Seltskonnaveergudel poseerivad aeg-ajalt üsna popstaarilikud tegelased, keda allkirjastatakse kirjanikuks, sest nad müüvad oma raamatuid hästi. Kuid on ka teistsuguseid kirjanikke. Uurisime, kuidas kirjutav inimene elatist teenib, kas kirjanikuksolemine on amet või hobi, ning mida huvitavat on kirjanik äraelamiseks veel teinud.
«Olen copywraiter juba hea hulga aastaid järjepanu. Ei tea isegi miks – pandi tööle ja pole lahti lastud. Olen siukest tüüpi inimene, kes kodus istudes kipub kurvameelseks muutuma, vist on päris hea vahel kuskilt kontorist läbi astuda ja tajuda illusiooni, et mind vajatakse. Kirjutamine üksi ei toida.»
«Toimetan Sirbis kirjanduskülgi, seegi on rohkem nagu missioonivärk kui töö. Ja annan mõne tunni nädalas Rocca al Mare koolis valikaineid. Kirjutan igale poole nii palju kui tellitakse, suudan, tahan, oskan, et ots otsaga kokku tulla. Mingeid sõnaraamatuid aitasin koostada ja toimetada, Kuldses Börsis aitasin inimesi kuulutuste osas, õpetasin muusikakeskkoolis filosoofiat.»
«Elatist annavad põhiliselt kolm asja: riigikogu pension, Eesti ja Soome ajakirjanduses ilmuvad artiklid ning esinemised ja loengud välismaal. Raamatutest, mida ilmub mitmel pool välismaal, saan siiski ka arvestatavat lisa, see on aga palju väiksem kui eelnimetatud sissetulekud. Kirjandus toidab kaudselt, honorarid on väikesed, kuid kirjaniku maine toob kutseid esinema ja kirjutama lehtedele. Üks euroesinemine kuskil foorumil annab rohkem kui ühe raamatu avaldamine Eestis. Meie oludes on kirjanik-olemine rohkem hobi kui amet.»
«Kummardan mammonat maani, pidades Creative Directori ametit reklaamiagentuuris ZOOM Ogilvy. Olen koolitatud graafiliseks ja vormidisaineriks. Reklaamiagentuuris töötamine on üsna loogiline valik. Kui kirjutamisele jäägitult pühenduksin, küll ta toidaks. Minule on see õnnelik hobi. Olen selleks, et mitte karusnahafarmis nugiseid nülgida või mapp kaenlas Lasnamäe kortereid müütada, tegutsenud väga sihipäraselt.»
«Hetkel töötu. Juku-Kalle Raidiga tulekul ETVs saade «Tegelikkus ja keskus». Raha on väheke kõrvale pandud, ema annab süüa. Aiamaalt saab ka midagi. Veerand tundi tagasi panin punkti oma teisele romaanile. Lähen seda välja printima. Tähtis ja pidulik päev. Kirjastaja on ka olemas. Kirjanikuamet on ju tegelikult hobi.»
«Mina olen vabakutseline kirjanik. Ei toida, kuid elus olen. Selles mõttes on hea olla naine, et lõppude lõpuks olen ma abielus, teatud määral ikka oma abikaasa seljataga. Käin vahel kuskil kaugemal esinemas. Loodan, et saan kulkalt midagi ja teen žüriitööd. Ega ma eluaeg pole ludri olnud. Aga vabadus maksab ka midagi.»
«Tõlkija Eesti õigustõlkekeskuses. See ei anna lihtsalt leiba lauale, vaid tegelikult sunnib ka keele üle järele mõtlema. Õpetab mingil määral kirjutamist. Kirjanikuks olemine on needus!»
«Päevalehes toimetaja. Kirjanikul on ebaregulaarsed sissetulekud. Ma olen ettevaatlik inimene, mulle meeldib, kui on kindel palk ja haigekassakaart. Võib-olla elaksin vabakutselisena ka ära, ma pole arvutanud, kui palju sissetulek oleks. Lehetöö pole ka nii raske, et see mind nii õudselt kurnaks.»
«Põhikohaga olen firmas Root Pictures, stsenaristi ja societ producer’ina, assistendi-tootjana. Kogu oma raha teenin ikkagi kirjutamisega. Kui sa korra oled kirjutamisega raha saanud, tundub kogu ülejäänud raha ebaväärikas ja madal. Alandav. Olen olnud ka reklaamikirjutaja. Kui sus on natukenegi tundlikkust, on see üsna raske amet.»
«Kui proosale üle minnakse, siis hakkab ilukirjandus toitma. Viimasel ajal pole kõrvaltööd teinud. Normaalne oleks, et on amet, kuid meil ollakse ka üsna hajusad ja laisad seda kutset harrastades. Peaks rohkem tööd tegema.»
Kommentaarid (0)