Inimesed

Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman lahkavad üheöösuhteid 

Kadi Viljak, 22. november 2002 00:00
PÜHA ARMASTUS VÕI ÜRGNE KIRG: Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman lahkavad täna esietenduvas tabudevabas lavastuses «Blue Room» üheöösuhete põhjusi. Mees ja naine. Kümme intiimset kahekõnet, mis lõpevad seksiga. Tegevus toimub Endla teatri küünisaalis, kus publik näitlejatele väga-väga lähedal.Foto: Ants Liigus
«Lugu sellest, et inimeses on rohkem saatanat kui jumalat,» ütleb Sepo Seemani ja Katariina Lauk-Tamme mängitava intiimetenduse «Blue Room» lavastanud Raivo Trass. Paremini kui sõnad ilmestab etenduse atmosfääri striptiisitar, kes hämarasse teatrikohvikusse libiseb...

Pärnu Endla teatri eksperimentaalsaalis Küün täna esietenduv «Blue Room» koosneb kümnest stseenist. Kohtuvad mees ja naine ja igas järgmises stseenis on üks neist juba kellegi teisega. Ülejärgmises teine kolmandaga jne. Kokku kümme intiimset kahekõnet, mis lõpevad seksiga. On juhusuhteid, kõrvalepõikeid, äkkvallutusi.

Meest – taksojuhti, tudengit, poliitikut, näitekirjanikku ja aristokraati – kehastab Endla teatri näitleja Sepo Seeman. Naist – tänavatüdrukut, au pair´i, abielunaist, modelli ning näitlejannat – külalisena Katariina Lauk-Tamm.

Raivo Trass: teema on üliinimlik

«Meis kõigis on rahutust, meeletut igatsust. Selles loos pole asi kahe inimese aktis. Lugu räägib hoopis salakirgedest, mölludest ja tormidest, mis meis on enesele varjatud kujul olemas. Või mida me tegelikult teame, aga ei julge iseendalegi, teistest rääkimata, tunnistada,» ütleb lavastaja. Märkides, et ilmselt mõistab tüki sisu paremini üle kahekümne aasta vanune publik.

«Kuigi vaimukas ja vormilt isegi kerge, on see raske lugu ja oli vaja kahte natuke erilist näitlejat,» selgitab Trass osatäitjate valikut. Mehe puhul küsimust ei tekkinud. Nais(t)e rolli otsis lavastaja aga kedagi, kes oleks üllatav Pärnu publikule ning põnev talle endalegi.

Küsimusele, kas lavastaja silmis mängupartnerite vahel ka tõelist seksuaalenergiat säriseb, vastab ta kavalalt: «Kui me vaatame mõne kuulsa armastusfilmi, kas või Hollywoodi toodangu armastajapaare, siis näeme tõelist erootikat. Seda mängitakse nii usutavalt, et me usumegi seda.»

Seksi pole, erootikat aga küll

Katariina Lauk-Tamme sõnul on «Blue Room» eriline, sest ta pole kahe inimese tükki varem teinud ega nii mitut erinevat rolli ühes etenduses korraga mänginud.

«Üsna raske tükk, paari stseeni jooksul tuleb edasi anda ühe karakteri kogu maailm,» räägib Katariina. Ta tunnistab, et talle kui näitlejale on säärane roll tohutu väljakutse, ta ei kõhelnud hetkekski, kui Trass pakkumise tegi.

Sama uudne kogemus on Katariinale ka lavapartner, sest seni pole ta Sepoga ei laval ega eraeluski kokku puutunud. «Arvan, et kõik on veel nii värske. Me alles harjume,» usub näitlejanna, et täielik laval kokkusaamine tuleb step by step ja seda koos publikuga.

Abikaasa Raivo E. Tamme võimalikust armukadedusest rääkides kinnitab Katariina, et valikud, mis puutuvad töösse, teeb ikka tema ise. Ja arvatavasti on abikaasa ka tänasel esietendusel. «Tahtis tulla küll. Ma loodan, et ta tuleb.»

Kui kaugele lavasuhetes minnakse, seda Katariina ei ütle, kuid vihjab: autoril on ette nähtud, et aeg-ajalt lendab ka rõivaid seljast.

Sepo Seeman loodab, et koostöö Katariina Lauk-Tammega hakkab kenasti sujuma. «Eks iga partner rikastab. Ja kui ta on veel nii koloriitne kuju, siis seda enam,» usub Seeman.

Vahekorda sõna kõige praktilisemas tähenduses laval ei näe. Pigem põhjusi, miks inimesed kohe esimesel kohtumisel selleni jõuavad. «Ja tihtipeale pole põhjust vajagi. See on seesama vagu või rööbas, kus inimesed ilmselt kõige kergemini komistavad.»

Seksi kui sellist ei näidata, aga erootikat?

«Ilmselt jah, Katariina on juba eos erootiline. Publik võib selle lünga, mida talle otseselt ei näidata ja riigiteatris ei sünnikski, endale ette kujutada,» ütleb Seeman.

Seda pole raske teha – kahe hea näitleja nii-öelda eelmäng, mis aktini viib, räägib iseenese eest.

«Kui väga üldiselt rääkida, siis eks mingisugust maski kanname me kaitseks kõik. Me võime ainult oletada, kuidas üks või teine inimene käitub, või mis mõtted tal parasjagu peas mõlguvad. Mulle tundub, et autor tahab näpuga näidata, et enamik ühiskonda on paheline ja ussitanud,» arvab Seeman, tuues näiteks oma markantseima tegelaskuju – Aristokraadi. «Igati väljapeetud ja kõikidele reglementidele allutatud, on tal ikka ja alati vaid üks ja sama mõte kupli all. Seesama hirm, arm ja sugutung, mis elu edasi viib.»

Arthur Schnitzleri 1900. aastal kirjutatud skandaalse näidendi «Ringmäng» on nüüdis-ajastanud inglane David Hare, ja «Blue Room» esietendus Londonis nelja aasta eest (naise rollis oli Nicole Kidman).

Seks ei saa olla tabu!

Raivo Trassi kolleegi Madis Kalmeti hinnangul pole Trass oma tabusid mitte tunnistavas lavastuses eetilisi piire siiski ületanud. «Kas meis domineerib rohkem vaimne alge armastuses või siiski ürgne loomalik suguline alge? Kumb on kumma kattevari? Või vahetame neid maske ja manipuleerime nendega? Vahest on meil n.-ö. oma sugukire varjamiseks vaja lobiseda armastusest. Ja teinekord oma armastust varjates on vaja rohkem peale käia seksuaalsusega. Või annab see tükk võimaluse iseendale järeldusi teha? Meie kultuuri suhtumine näiteks seksi – isegi see sõna – on vanemale põlvkonnale natuke vastik. Erootika on ka natuke vastik, isegi mõni teema on tabu. Tihti nõutakse, et tuli kustu ja lähme teki alla! Siis ehk julgeme. Olgem tolerantsemad ja avatumad. Ei maksa pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. See näidend pole mingisugune seksipropaganda, see on tõsiselt võetav sisuline kirjandus. Igavesed teemad, mis on alati inimestevahelistes suhetes dominantsed, määravad kogu meie elu. Kõike tuleb näha kontekstis. Me kõik teeme asju, mida mõnes olukorras rõvedaks nimetame.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee