Inimesed

Maria Avdjuško: «Vene isad on väga erilised.» 

Verni Leivak, 19. november 2002, 00:00
VENE KLASSIKAT PEAB VAATAMA VENE KEELES: «Lavastus mõjub väga tänapäevaselt. Lugu armastusest ja kirgedest. Hästi moodne, palju on kasutatud rokkmuusikat ning lavakujundus liigub igatepidi. See on Vene Draamateatri suurprojekt, Ostrovski «Äike» on ju vene klassika. Nii et kui eesti vaataja vähegi vene keelest aru saab, võiks ta ju seda vene keeles vaatama tulla,» kutsub Maria Avdjuško ka kõiki eestlasi sellesse teatrisse. Esietendus on 30. novembril.Foto: Kalev Lilleorg
«Nii palju tööd kui siin majas, pole ma harjunud tegema. Vabu päevi ja puhkepäevi ei ole. Varsti alustab mu mees (filmiprodutsent Kristian Taska – toim.) vist kooselu lapsehoidjaga,» naljatab Maria Avdjuško, kes mängib peaosa peatselt Vene Draamateatris esietenduvas Aleksandr Ostrovski «Äikeses».

Maria tunnistab, et Vene Draamateatris vene keeles üles astuda pole talle eriline probleem. «Suurt rolli vene keeles teen siiski esimest korda. Kuid olen ju segase päritoluga,» muheleb ta.

Kui tema ema Liina Orlova, kes pärit eesti keelt oskavate siinsete põlisvenelaste soost, armus näitleja Evald Hermakülasse, kolisid nad Tartusse. «Pean ennast loomulikult eestlaseks,» nendib Maria. «Kuid igatsus vene kultuuri järele on minu sees küll. Püüan ikka aeg-ajalt vene keeles lugeda.»

Isaga olid Marial tema surmani väga lähedased suhted. «Ta käis meid Tartus tihti vaatamas, ei jätnud vahele ühtki mu sünnipäeva. Kirjad ja pakid... Minu meelest on vene isad väga erilised, suhtun neisse ääretu soojusega. Kuigi vanemad võivad elada lahus, tajuvad nad ikkagi, et laps on tema, mitte ainult naise oma.»

Kui isa suri, oli Maria kaheksane. «Aga ta elab edasi filmides, nii et mul on oma isaga siiani – kuidas öelda – isiklik suhe. Ausalt öelda elasin puberteedieas pikka aega isa kompleksis – idealiseerisin teda üle, mulle tundus, et ta on tohutu hea ja ema väga halb. Lastel on raske, kui üks vanem on asendatud kellegi teisega.»

«Kuidas elad, Mašenka?»

Vene keeles näitlemisega on Maria kokku puutunud vaid filmides ja üks kord ka teatris. Veel Nõukogude Liidu päevil mängis ta filmis «Superman» kangelase kallimat. Teises filmis, mille pealkirja ta öelda ei oska, kehastas aga miljonäri tütart. «Mäletan, et võtetel osales ka kuulus vene lauljatar Irina Ponarovskaja ja mina mängisin tema võistlejannat,» kahetseb Maria, et pole seda linateost, nagu veel paari ülejäänutki, näinud. Teatrilaval aga kehastas ta Merle Karusoo tükis «SOS» vene prostituuti, kes kägistas sõbranna sukkpükstega.

Maria tunnistab, et vene keeles mängimine nõuab temalt suurt pingutust. «Tekstiga olen töötanud rohkem ja elu vene teatris on hoopis teistsugune!» löövad Maria silmad särama. «Seda ei saa isegi nimetada lihtsalt teatriks, vaid riigiks. Mitte teiseks, vaid kolmandaks Eestiks. Kõik algab valvelauast, kus televiisoris on ees vene programm – see on Venemaa! Kuid inimestevahelised suhted on siin küll hästi soojad ja sõbralikud. Vähemalt mind on õudselt sõbralikult vastu võetud.»

Maria tunnistab, et kartis algul hirmsasti. Mis sest, et selles teatris on töötanud ka tema kolleegid Maria Klenskaja ja Rein Aren. Vene teatritest kui kohutavatest intriigipesadest räägitakse ju õudusjutte. «Mina pole seda oma nahal küll tundnud,» märgib ta. «Vastupidi, kõik näitavad välja, et neil on hea meel minu üle. Kogu aeg pöördutakse mu poole ja küsitakse: «Kuidas elad, Mašenka?» Juba see Mašenka liigutab äärmiselt mu südant.» Ehk sellepärast, et isa teda lapsena just nii kutsus... Ja kuigi Maria ütleb, et kõik on hoopis teisiti kui Eesti Draamateatris, tunneb ta siin end ikkagi seletamatult koduselt: «Minu hinges valitseb eufooria.»

«Võib tulla aeg, mil polegi midagi teha.»

«Inimsuhted on pööraselt naljakad, vahel imelikud ja veidradki, mille põhjuseks venelaste plahvatav emotsionaalsus,» ütleb Maria. «Kui miski hästi välja tuleb, siis plaksutatakse üksteisele. Kui ei tule, siis nutetakse või saadetakse üksteist pikalt. Kõik öeldakse välja. Aga see ei tähenda midagi, sest lepitakse kohe ära. Eesti Draamateatris võib vaid aimata, mida keegi sinust arvab. Siin tean ma seda aga täpselt. Selline avatud olemine. Ja nalja on kohutavalt palju saanud. Tunnen end siin sõltumatult ja vabalt, päevad on täis üllatusi!»

Maria on tegelikult lapsepuhkusel – veebruaris saab pere noorim liige Adele kaheaastaseks. Poeg Albert on kuuene.

«Mõtlesin pikalt, kas lähen tööle või mitte. Aga näitlejatega on ikka nii, et võib tulla aeg, mil polegi midagi teha. Ja see teatrihooaeg on minu jaoks olnud tohutult huvitav. Kaks päeva pärast Vene Draamateatri esietendust algavad Eesti Draamateatris samuti väga huvitava tippre˛issööri, rootslase Hilda Hellwigi proovid. Superlavastaja, teeb meil Ibseni «Kummitusi». Õudne rabamine, sest enne «Äikest» sai lavaküpseks Undi «Potilaadale!». Ja nii palju tööd kui siin majas, pole ma varem harjunud tegema. Vabu päevi ja puhkepäevi ei tunnistata. Kui mul õhtul Eesti Draamateatris etendust ei ole, pean olema siin proovis.»

«Vajan turvalisust, et õitsele puhkeda.»

Ostrovski «Äike» jutustab neiust, kes on abielus, aga hakkab armastama teist ning sooritab lõpuks enesetapu. «Selline dramaatiline on mu kangelane Katja Kabanova. Näitlejana ei armasta ma, kui lavastaja minu peale karjub. Vajan turvalist ja kaitstud õhustikku, et õitsele puhkeda. Lavastaja Mihhail Mokejev teab seda ja on mind palju säästnud, pole minu peale häält tõstnud. Kuid paljud siinsed näitlejad lausa ootavad, et ta nende peale karjuks, et siis sellest saadavalt emotsioonilt edasi mängida.»

Maailmamainega Moskva lavastaja Mihhail Mokejev (lavastanud ka Londonis, Dublinis, Pariisis jm.) on teatrimees, kes tegelikult erialalt tuumafüüsik. Maria ütleb, et selles kaoses ja kaootilises liikumises, mida näitlejad aeg-ajalt proovides tekitavad, suudab ta aatomid ja molekulid korrapäraselt liikuma panna. Etenduses lööb kaasa peaaegu kogu Vene teatri trupp.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee