Suveräänsusdeklaratsioon sündis presidendi korteris

“Esimesel korrusel on praegu suur söögisaal,” seletab Fjuk. “Siis oli vahesein vahel. Ühel pool pidasime töökoosolekuid, teine oli eesruum.”

Toonane tegevarhitekt Fjuk juhatas ka ühiskondliku kohustusena poolteist aastat varem asutatud loomeliitude kultuurinõukogu. Tänu sellele sattuski ta riigidokumente koostama.

Põhjust andis suveräänsusdeklaratsioonile Moskva otsus NSV Liidu põhiseadust muuta. “Selle kõige hullem punkt välistas toonasel ENSV-l võimaluse suurest liidust välja astuda,” mäletab riigikoguliige Ignar Fjuk.

Tema kinnitusel oli isegi Bre˛nevi-aegses põhiseaduses liidust välja astumist lubav paragrahv, kuigi võimalus oli rohkem teoreetiline. Uus liidu põhiseadus oleks aga sellegi kraanikese kinni keeranud.

Laulva revolutsiooni järel tundus iseseisvumine olevat peaaegu käeulatuses, uue põhiseaduse järgi poleks seda aga iialgi saanud, ütleb Fjuk. Seetõttu koguneski Kadriorgu hulk tarku päid, kes said üles-andeks uurida põhiseaduse parandusi ja muudatusi. Ignar Fjukist sai poliitilise deklaratsiooni töörühma liige.

“Istusime kümmekond päeva enne 16. novembrit koos,” räägib Fjuk deklaratsiooni sünni alguse kohta. Kahe-kolme tunniga oli selge: põhiseaduse parandustega pole meil midagi suurt ette võtta ning tuleb koostada hoopis suveräänsusdeklaratsioon.

Kolleegide lõunastamise ajal kirjutas Ignar Fjuk poole tunniga valmis esimese mustandi. Ta näitas seda juristidele, kes mõne paranduse tegid. Masinakirjutaja tippis dokumendi kohe kirjutusmasinal puhtalt ümber. Pärast seda lisati veel lause: “Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga.”

Eeskujusid Ignar Fjuk oma dokumendile ei otsinud. Ta ei pea end ajaloos üldse eriti tugevaks. “Poolteist aastat loomeliitude kultuurinõukogu kooli aitas. Ma olin juba koos sealsete sõpradega koostanud vähemalt kümmekond pöördumist,” ütleb ta. Kultuurinõukogus oli abi kirjanik Lennart Merist, kes luges Fjuki koostatu alati läbi.

Fjuki koostatud järgmisi variante lugesid ka Rahvarinde juhid ja Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi liikmed. “Viimastest on eriti meeles toonase presiidiumi sekretäri Viktor Vahti sõnavõtt, kes tegi dokumendi korralikult maha,” mäletab arhitekt. Paar päeva enne hääletuselepanekut käis Ignar Fjuk koos Marju Lauristiniga Vladimir Beekmani juures. Kirjanike Liidu esimees luges suveräänsusdeklaratsiooni projekti läbi, jäi sellega rahule ning tegi vaid pisiparandusi. Selle lõplik, seitsmes versioon võis Toompeale hääletusele minna.

Istung peeti Toompeal 16. novembril 1988. aastal. Seda valiti juhtima EKP juht, diplomaadikogemustega Vaino Väljas.

“Esimene sekretär pidi kasutama oma võimu vene saadikute mõjutamisel,” põhjendab Fjuk. Väljas tegi kümnetunnisel maratonistungil hea töö, sest Arnold Greeni ette loetud suveräänsusdeklaratsiooni poolt hääletas hilja õhtul 258 saadikut, üks oli vastu ja kuus jäi erapooletuks. “Tulemus oli hiilgav. Saada nii suur saadikute ülekaal oli meistriklassi ettevõtmine,” kiidab istungit rõdult jälginud Fjuk Väljast.

Otsuste avaldamisega oli kiire, sest korra järgi jõustusid seadused kümme päeva pärast avaldamist. 18. novembri õhtul trükiti kompartei ajalehe Rahva Hääl kaheküljeline õhtune lisaväljaanne, loomulikult ilmus dokument ka Õhtulehes ja selle venekeelses paralleelväljaandes Vetšerni Tallinn.

Rahva Häälgi ei jäänud ükskeelseks. Esiküljel oli eestikeelsed, pöördel venekeelsed dokumendid. “Mäletan hästi seda reedet. Seisin lobjakasajusel Karja tänaval lehekioski juures, kui lehevirn umbes kell kuus letile toodi,” kirjeldab Fjuk seda päeva. “Vaat siis oli küll hea tunne, sest aega oli just kümme päeva.”

29. novembril pidi Moskvas kogunema Nõukogude Liidu Ülemnõukogu, et põhiseaduse parandusi arutada.

Meie deklaratsioon kuulutati 26. novembril NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumil kehtetuks, kuid Eesti sellest ei taganenud.

25. oktoobril 1988. aastal avaldati ajalehes Rahva Hääl NSVLi seaduse “Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu põhiseaduses (konstitutsioonis)” eelnõu. Enne Eesti kesklehes oli see ilmunud üleliidulises kommunistide häälekandjas Pravda.

“Muudatuste” järgi taheti suure liidu valitsemisviisi reformida. Kuid põhiseaduse enam-vähem normaalsete ja demokraatlike paranduste vahel oli ka põhimõtteid, mis piirasid toonaste liiduvabariikide vähestki, kui mitte olematut iseseisvust: nad ei saanud enam suurest liidust välja astuda.

Ootuspäraselt oli laulva revolutsiooni aasta lõpus Eesti inimeste reageering nendele parandustele eitav. Neid arutati koosolekutel, kõneõhtutel, sõprade-tuttavatega ning mõnikord ka võhivõõrastega.

Eesti Rahvarinde juhtkond oli 14 aastat tagasi eriti kardinaalne. Arvati, et kui need parandused kinnitatakse, on liiduvabariikide omariiklusel kriips peal. “Nende õigused kujunevad märksa tagasihoidlikumaks kui Tsaari-Venemaa kubermangudel,” ütles Rahvarinne. Selle kinnituseks saadeti Moskvasse peasekretär Mihhail Gorbatšovile telegramm nõudmisega need parandused päevakorrast maha võtta.

Pärast seda algatas Rahvarinne koos Rohelise Liikumise ja Muinsuskaitse Seltsiga protestiavalduste ja allkirjade kogumise. ENSV Ülemnõukogu sai kokku 21 480 kirja (sh. 428 koosoleku protokolli). Neis oli 861 987 allkirja.

3. novembril samal aastal avaldas Tartu ajaleht Edasi koos ülevaatega arutamisest ka ENSV põhiseaduse paranduse ettepanekud. Need esitasid saadikud Tõnu Laak ja Nikolai Preiman.

Paranduse idee oli: muuta ENSV põhiseaduse paragrahvi nr. 74. “Nõukogude Liidu seadused jõustuvad Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Ülemnõukogu poolt. Muudatused ja täiendused NSVLi konstitutsiooni jõustuvad ENSV territooriumil nende heakskiitmisel Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ning täienduste tegemisel ENSV põhiseadusse.”

ENSV Ülemnõukogu presiidium otsustas 4. novembril, et parlamendi täiskogu tuleb kokku 16. novembril. Seal tuli eelnõu läbi hääletada ja Moskvasse NSVLi Ülemnõukogu presiidiumile esitada.

Allikad: ajakirjandus, koguteos “Teine Eesti”.

“Korratud vastus, kuid selle päeva tunne oli väga ülev,” räägib Äripäeva ajakirjanik Peeter Raidla . 14 aastat tagasi jälgis ta ETA kultuuritoimetajana kümnetunnist maratonistungit Toompeal.

Täna tundub kummaline, kuidas 1985. aasta valitud ENSV Ülemnõukogu sai niisuguseid otsuseid vastu võtta. Raidla hinnangul on peamine teene selles Vaino Väljasel. “Ta juhatas istungit kindlakäeliselt ja samal ajal paindlikult,” meenutab ta. Vene saadikute poole pöördus Väljas nende emakeeles. Suutis neid veenda, et parandused ja deklaratsioon on vaja igal juhul vastu võtta. Erapooletuks jäid vaid sõjaväelased. Kes hääletas vastu, pole teada.

Samal õhtul korraldas Rahvarinne linnahallis kõnekoosoleku. Inimesi oli murdu, kõik kohad olid täis. Asjatundjate hinnangul oli tollel õhtul saadikutega kohtuma saabunud vähemalt 4500 huvilist.

Praegune Eesti Vabariigi president, aastal 1988 Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametis olnud Arnold Rüütel käis mõni päev enne ja pärast 16. novembrit Moskvas tegudest aru andmas. Intervjuus koguteosele “Teine Eesti” on ta seda aega meenutanud nii:

“15. novembril kutsuti mind Moskvasse, kuna sinna olid jõudnud teated meie ettevalmistustest deklaratsiooni vastuvõtmisest. Anatoli Lukjanovi (toonane NLKP KK sekretär - toim.) vastuvõtt kestis poolteist tundi. Kuivõrd ma tema nõudmisi ei nõustunud täitma, siis kästi mul kohe minna NLKP keskkomitee ideoloogiasekretäri asetäitja ning Balti riikide kuraatori juurde. Jutuajamine kestis kokku neli ja pool tundi, kusjuures jutuajamiste jooksul rusikaga vastu lauda põrutati ja mind korduvalt ähvardati ka vanglakaristusega. Seda nägi ette kevadel vastu võetud seadus põhiseaduse tahtliku rikkumise eest. Minult nõuti deklaratsiooni mitteesitamist ja selle asemel muude arutuselevõtmist. Keeldusin sellest kindlalt.

Jõudnud tagasi, oli 16. novembri hommikul Ülemnõukogu Vanemate Kogu koosolek. Rääkisin eraldi eestlastest ja venelastest saadikutega. Ütlesin, et Moskvas ei toetatud seda eelnõud, kuid selle menetlusse jätmisega nõustuti. /———-/

Seejärel kutsuti mind jälle Moskvasse (see juhtus 26. novembril – toim.), kus Ülemnõukogu presiidiumis toimus umbes 4,5tunnine arutelu. Selle käigus esitasin kõik meiepoolsed põhjendused ja keeldusin nende seaduste tühistamisest, mis asetasid Eesti seadused kõrgemale Nõukogude Liidu omadest. Nõuti minu aruandmist ka NSVL Ülemnõukogu ees, kus ma taas keeldusin meie otsuseid annulleerimast. Kohal viibis üle kolmesaja välisajakirjaniku, kes viivitamatult vahendasid uudise kogu maailmale. Nende ees andsin ma ka pressikonverentsi, selgitades oma seisukohti.”

President meenutas Oxfordis 16. novembrit. Teisipäeval Oxfordis St. John´s Colleges peetud kõnes ütles Arnold Rüütel: “Just neil päevil 14 aastat tagasi, täpsemalt 16. novembril 1988 kuulutas Eesti esimese okupeeritud Nõukogude vabariigina välja oma suveräänsed õigused. Deklareerides oma seaduste ülimuslikkust Moskva ees, ütlesime ühtlasi välja kavatsuse taastada iseseisvus. Siit sai alguse pöördumatu protsess, mis toetus rahva tahtele ja oli sammu kaupa hoolikalt läbi mõeldud. Just tänu viimasele jõudis Eesti mõne aasta pärast veretult oma iseseisvuse täieliku taastamiseni.”