Reet Linna on isale andestanud

Reeda kauneimad mälestused isast on pärit lapsepõlvest. Ta räägib, et tolleaegne muusikute eliit mängis Pirita ja Gloria restoranis, suviti aga Pärnu rannahoones. Isa võttis tütre tihtipeale endaga kaasa, et teda kolleegidele esitleda. “Mäletan, et olin ta käes nagu tsirkusetola, isa tegi minuga akrobaatikaetüüde, pea ja käe peal seismist, õpetas klaasi närima ning teiste ees laulma ja tantsima,” muheleb Reet. “Mul tekkis harjumus söögilauas klaase puruks hammustada ja kilde suust välja sülitada. Ja kuidas ta sundis mind kord päevasel ajal Pirita kõrtsis noa ja kahvliga pannkooke sööma! Mind ei olnud õpetatud, et kahvel on vasakul ja nuga paremal, vaatasin seda teiste pealt. Ja kui ma valesti tegin, kui ma ei saanud sellega hakkama, sain vastu näppe. Ja seda võõraste inimeste ees.”

Mõnel hommikul ootas Reeta ja tema poolteist aastat nooremat õde Evet köögilaual üllatus - suured-suured šokolaadi- või kakaotükid, mis isa oli öösel teeninud - mõni restoraniklient ei maksnud pillimeestele nn. jootraha mitte rahas, vaid asjades. Vahel oli kingiks ka konjakipudel, ükskord isegi maal.

Haugide kodus peetud klassiõhtutel tahtis alati ka isa osaleda. Kui 13aastane Reet klassikaaslastega pulma mängis ja ühe klassivennaga paari pandi, siis: “Isa juhtis seda ja kõik vaatasid imetlusega, et küll sul on kihvt isa.” Reedal oli seljas ema segakoorikleit, peigmehel isa frakk.

Isa võttis Reeda vahel ka õhtustele esinemistele kaasa, sest pidas teda oma lemmiklapseks. “Õde Eve laulab praegugi üsna palju ja tema kohta ütles isa, et Eve on andekam kui mina, ja ilmselt see nii ongi. Minul on lihtsalt energiat ja pealehakkamist. Iseloomult aga olen ma isa moodi, piisavalt edev ja auahne. Kuid mis puudutab ausust, siis selles läheme isaga lahku. Minule eksisteerib vaid must ja valge, valetamist ma ei kannata. Isal oli aga eluaeg - rõõmsameelne nagu ta oli - küllalt palju kõrvalepõikeid.”

Kõrvalepõigete all peab Reet silmas ennekõike isa arvukaid suhteid naistega. “Ta läks meie pere juurest varakult ära, olin siis 15aastane,” ütleb Reet. “Mul on nii selgelt meeles, see juhtus seitsmenda klassi lõpueksamite ajal. Ausalt öelda olin kehv õpilane. Ja siis ükskord ma valetasin, ütlesin, et ma ei saanud kodus õppida, sest isa läks kodunt ära, et ema ja isa tülitsesid. Tegelikult ei saanud ma matemaatikaga lihtsalt hakkama.”

Reet tunnistab, et ei suutnud isale lahkumist andestada. “Ma ei suutnud seda lõpuni ning tunnistan ausalt - ma vältisin teda. Noorem õde, kel on pehmem ja hellem iseloom kui minul, mitte minusugune kass, kes omapead kõnnib, tema sai isaga elu lõpuni väga hästi läbi, nad suhtlesid hästi palju. Jah, loomulikult käis isa minulgi külas ja hoidis väga lapselapsi. Ning tõi neile kingitusi, millel oli märk peal. Näiteks kinkis ta minu lastele suured fotoalbumikarbid, millele oli kirjutatud lapse nimi ja alla papa Arvi.”

“Mina aga ootasin isalt rohkem mõistmist. Oi, kuidas ta mulle abiellumist Ivo Linnaga ei andestanud, sest Iff ei palunud temalt minu kätt. Ta oli nii solvunud, et kohutav. Meie aga ei tulnud selle pealegi. Oleme ju tänapäevainimesed, aga tema arvas, et Ivo oleks pidanud viinapudeli kaasa võtma ja temaga maha istuma. Ja võib-olla ta ka adus, et mina tema elu keerdkäike andeks ei andnud,” ohkab Reet ja nendib, et elu on keeruline. “Võib ju juhtuda, et lähed vastamisi oma vanematega, aga lõpu poole, kui nad on juba vanemad, peaks olema leplikum. Aga ma oleks temaga kakelnud ja vaielnud tänase päevani, olen selles täiesti veendunud.”

Aga leppimise aeg tuli. “Kui paps 1995. aastal 73aastasena kolmanda insuldi tõttu koomas ja suremas oli - sõitsin lastega Saaremaa haiglasse -, siis ma täiesti teadlikult palusin lepitust ja andestust. Samal õhtul ta suri. Loodan, et leppisime ära.”

Arved Haug oli kolm korda abielus - esimest korda Reeda ema Ellaga, teist korda mannekeen Juta Haugiga, kellele on pühendatud laul “Kui kõnnib mannekeen” ja kolmandat korda näitleja Anne Margistega, kellele kirjutas loo “Anne-Reet”. Arved Haug on Reeda sõnul kirjutanud umbes 300 lugu.

Teletäht ütleb, et käis hiljuti Kadrioru pensionäride päevakeskuses esinemas. “Üks kena lokitud vanaproua tuli kohe ütlema: “Oi, teate, mina tundsin teie isa. Olin siis 17aastane, ja küll ta oli ilus mees, küll ta oli ilus mees! Teate, kuidas ta mulle ükskord Koplis ühel peol kitarri mängis.” Neid inimesi, kes ütlevad, et küll ta oli kena või ilus mees, on hästi palju. Sest ta oligi, peeti koos kitarrimängija Heino Avarsooga kaheks Tallinna ilusamaks meheks. Uno Loop ja Eri Klas on ikka rääkinud, et Arvi ümber oli alati palju naisi. Ta säras ja hiilgas, kui ta ümber olid inimesed.”

Arved Haug oli pärit jumalakartlikust perest. “Kahjuks pidin ka mina tema vanemate usklikkust tunda saama, mistõttu on mul mitte tõrjuv, aga oma arvamus sellistest inimestest,” nendib Reet. “Pidin koos nendega tundide viisi palvetama ja kõike seda jama pealt nägema, sel ajal kui teised lapsed õues mängisid. Usun, et papsi rõõmsameelsus ja hullamise himu ongi trots karmi kasvatuse vastu. Seesama on ka minus.”

Reet ütleb, et on vaid kord elus oma kuulsa isa nime enda huvides ära kasutanud. “Siis, kui ta 60. aastatel ansamblit Laine juhtis ja mind sinna laulma võttis. Kuid mind söödi sealt ka väga kiirelt välja, sest ma ei sulanud sellesse seltskonda. Need naised olid minust vanemad, neil oli oma kamp,” meenutab ta. “Nad panid pahaks, ütlesid, et näe, Haug sokutas oma tütre siia.”

Arved-Valentin Haug sündis 5. novembril 1922 Viimsi rannakülas.

Arved Haug on kirjutanud muusika kümnele estraadietendusele ja üle 400 laulu, neist paljud on läbi aastate olnud populaarsed rahva seas, nagu “Hõissa, pulmad!”, “Sepa jutustus”, “Kui kõnnib mannekeen”, “Rannapiiga”, “Mere muusika”, “Saadan oma varju”, “Rahu hällilaul”, “Kodu”, “Ööbiku valss”, “Sel õnnepäeval”, “Lõbus korstnapühkija”, “Lõpp poissmeheelule!”, “Laev lahkub hommikul” jt.

* laulis legendaarses Eesti Raadio meeskvartetis koos Kalju Terasmaa, Uno Loobi ja Eri Klasiga ning ja Eesti Raadio segakooris;

* mängis saksofoni, kontrabassi, löökpille, akordioni, kitarri;

* oli ansambli Laine, Vana Toomas ja Erfia juht.

Ma pole seda laulu - “Kutsuv tantsurütm” - elu sees laulnud,” tunnistab Reet Linna tänaõhtusest mälestuskontserdist Estonia kontserdisaalis kõneldes.

Reet ütleb, et kronoloogilisse järjekorda laulud seatud ei ole. “Näpuga siit ja sealt, mis läbi aegade kõige rohkem meelde jäänud, kuid samas on kindlasti mõni lugu avastus.” Reet on veendunud, et tema isa laulud pakuvad kuulamisrõõmu nii vanadele kui ka noortele. Sest noored teavad kindlasti lugude meloodiaid, aga nime nende autoriga kokku viia ei oska.

Kavva on pikitud ka tagasivaatelisi videolõike mälestustega. “Ta suri seitse aastat tagasi, ajavahe on piisavalt pikk, et kontserdist mitte nutulaulu teha - minu eesmärk on teha positiivse sõnumiga kontsert, sest paps, nagu me teda kutsusime, oli äärmiselt elurõõmus inimene. Loodan end nii palju talitseda, et kava juhtides pisar silmanurka ei tule.”

Laulavad Vello Orumets, Ivo Linna, Reet Linna, Silvi Vrait, Uno Loop, ansambel Noorkuu, Airi Allvee ning Eve Haug. Kindlasti kuuleb nende esituses “Rannapiigat”, “Sepa jutustust”, “Kodu”, “Kui kõnnib mannekeen”, “Saadan oma varju” jt. omaaegseid hitte.