Naljahammas: “Mul sai korbiseadustest siiber!”

Mõnede arvates peaks TÜ üliõpilane K. P.  99 aastat kitkuma juukseid, aga naiseriietesse pugeja on hoopis lõbus: “Endal tuli kah naer peale, kui mõtlesin, et lähen teen ühe väga suure nalja.”

Korporatsiooni Vironia noorliige infotehnoloogiatudeng K. P. on ülikoolilinnas Tartus korpide taastamise järel teeninud esimesena suurima võimaliku karistuse - pühaduseteotuse eest rukiti ta 99 aastaks.

Rukkimine tähendab, et K. P. pole enam Vironia jaoks olemas. Vironialased ei tohi teda isegi tervitada. Põlu alla langenust võib välja teha vaid kahel erandjuhul, milleks on sugulus ja tööasjad.

Teoreetiliselt on naljamees omadega purgis. Praktiliselt tõmbaks ta seeliku selga ja mustad sukad uuesti jalga, lööks meigi peale ja sajaks Mallena naiskorpi sisse.

Risti ette ei löö

K. P.  püüab ülikoolis diplomit teisel katsel. Esimene kord astus informaatikasse. “Nüüd on matemaatikat vähem ja huvitavat rohkem, olen ennast käsile võtnud.”

Peale õppimise tegeleb K. P. arvutite ja sinna juurde käivaga. Ta on käsi ka mittevirtuaalses maailmas - on olnud postiljon ja ärimees, võitnud “Reisile sinuga”, töötanud Inglismaal baarimehena ja Maltal kelnerina ning juba aasta otsa leiutab filmindust.

Videokaameraga saab igasugust kino. Osa neist ripub K. P. kodukal. Vaatajate rohkuselt on seal populaarseim “Jalgrattur Toomemäel”. K. P. endale meeldib rohkem Tartu raekoja platsil vändatud sutsakas elusõnalaste imetegudest.

“Neil olid külas mingisugused Norra kolleegid. Laulsid seal ja ajasid oma tüüpilist elusõnajuttu. Keegi ei teinud neist välja. Juhtusime mööda minema hetkel, kui pakuti varianti, et tulgu, kellel on mõni vaevus või haigus, Jeesus teeb terveks.”

K. P.  on üks silm ilma prillideta miinuses. Sõbral on toiduallergia, teisel valutas jaanipäevast jalg.

“Okei, läksime, kurtsime oma muresid. Siis nad palvetasid meie eest. Pärast rääkisime läbi mikrofoni üle terve platsi, kuidas Jeesus meid terveks ravis. Hulk inimesi kuulas ja plaksutas, et näe, kui tore.”

K. P. meelest oli samuti tore, kuigi mitte tervise mõttes.

“Tervis oli endine, aga nad ise uskusid lõpuni välja, et pöörasid meid oma usku. Kutsusid kogudusse. Ütlesime aitäh ja keeldusime viisakalt. Ei tahtnud neid kurvastada - nad siiralt uskusid, et andsid meie elule võtme.”

Võtme asemel anti hoopis materjal 7minutiliseks klipiks. “Üritasime seda nii teha, et ei mõnitaks kedagi. Ainuke nõrk koht, et valetasime, nagu oleks Jumal meid terveks ravinud, aga see on ka ainuke.”

Kas K. P. on ise ristitud? On. Ta ei näe selles probleemi.

“Oleks ma usklik, siis oleksin teinud nagu pattu, kuid ma olen väga reaalne inimene, ei usu Jumalat ega midagi sihukest. Täpselt sama on korbiga - kui sa oled seal sees, sa järgid korbi seadusi, aga kui sa sees ei ole, naerad nende seaduste üle.”

Hädaparukaga looritatud teklite keskel

Vironias oli K. P. sees.

“Jah, aga mõtetega olin juba väljas. Kui Vironiasse astusin, oli see üks liberaalsemaid korporatsioone, kus reegleid ei võetud väga karmilt, oli lõbus ja tore. Aga siis valiti etteotsa ebanormaalsed ja mõttetud, kes hakkasid reeglites näpuga järge ajama. Asi muutus vastikuks.”

Tulnuks skribada lahkumis-avaldus. K. P. räägib, et tal ei tekkinud selleks aega. Istuski siis ajahädaline girlfriend’iga parajasti kodus, kui saatus andis märguande.

“Kuulsime, et kahe tunni pärast algab Indlas külalisõhtu. (Indla on naiskorporatsioon, asub K. P. kodust saja meetri kaugusel.) Tekkis idee, et lähen teen nalja. Endal tuli kah naer peale, tüdruk ütles: väga hea, teeme ära. Arvasin, et pärast seda visatakse mind korbist välja. Et pikalt ära rukitakse, ausalt öelda ei arvanud - aga see ei muuda midagi.”

Alustati naisvarustuse sortimisest: oran˛ pluus, mustavalgeruuduline seelik, mustad sukad, veneaegne hädablond parukas, totakas peapael, käekott, nailonmantel. Valida oli palju seast, sest pooleli tudengifilmi jaoks (kus K. P. etendab üht daami) on kraami ohtralt kokku kantud.

Järgnes kostümeerimine. Pruta puuderdas K. P. näo ja värvis pähe silmad. K. P. harjutas peenikest häält ning kebjakat kõndi.

Teele asuti kolmekesi: väljamõeldis, girlfriend ja kaamera. Kaameraga oli kavas filmida, mis toimuma hakkab, aga kõik käis nii kähku, et aparaat jäigi kotist välja võtmata.

“Lasin kella. Teretati, panin mantli varna, juhatati saali. Vaadati küll natuke imelikult - no noor neiu niimoodi riides igatahes ei käi -, aga nad ei saanud millestki aru.”

Parajasti pidas rebasvanem ettekannet korbi siseelust. Paralleelselt ajas K. P. Mallena naabriga väheke juttu. Siis jõudis kätte plaaniväline hetk.

“Rebasvanem lõpetas kõne, tuli lähemale ja tundis mind vist ära - kolm aastat tagasi olime olnud naabrid. Kahjuks oli mu nägu tal ilmselt meeles, sest ta uuris ja puuris ja kutsus mind koridori, seal ütles: äkki sooviksite lahkuda. Ma küsisin: milleks? Ta ei vastanud, vaid tegi ukse lahti. Mul ei olnud muud võimalust kui minema astuda.”

Malle-K. P. kõmpis koju puudrit maha pesema, Indla ja Vironia vahel läks aga skandaaliks. Telefonikõne: teie noorliige tuli meie juurde leina ajal naiseriietes.

“See läkski neile kõige rohkem hinge. Keegi vilistlane oli vist surnud, neil oli kohustuslik lein. Kust mina pidin teadma, et pidulikku külalisõhtut peetakse leinaajal! Kui sisse astusin, nägin, et neil olid teklitel loorid peal, aga siis olin mänguga juba liiga kaugele läinud.”

Toogu müts ja maksku võlad

Vironia delegatsioon käis Indlas samal õhtul K. P. pärast vabandamas ja luba temaga kindlasti midagi ette võtta. Kaks päeva hiljem erakorralisel koosolekul võetigi.

“Lugesin rukkimisest Vironia listist. Nädal hiljem helistati, et tooksin ära tekli. Ei ole veel jõudnud. Ma viin siis, kui mul on aega ja tahtmist, mitte kamandamise peale teisipäeval kell seitse.”

Ka nõutakse K. P.  kevadist Vironia liikmemaksu võlga.

“Miks ma pidin maksma organisatsioonile, kuhu ma ei tahtnud kuuluda? Võlg on üle saja viiekümne krooni, sealhulgas kommersikulu, kuigi ma seal ei käinud. Kaevaku kohtusse, kui tahavad.”

Kui juba siis juba! Eksinule hõõrutakse nina alla ka üht eelmist prohmakat. K. P.  olla õlletehasest virutanud 5liitrise õllepunsu.

“Selle eest visati mind Vironiast välja, aga ma suutsin tõestada, et asi polnud nii, ja võeti tagasi. Olime ekskursioonil. Üks tüüp pani õlle minu seljakotti. Leiti, kutsuti politsei. Viidi jaoskonda. Tüüp oli mu lapsepõlvetuttav. Ütlesin talle, ärgu mängigu lolli, sundisin teda üles tunnistama. Lõpuks tunnistaski, sest ta on aus.

Lugu kaevati üles, kui ümberriietumisnali meediasse jõudis. Mõned on mu peale ülivihased, sest tänu sellele tehakse internetikommentaarides korporatsioone tohutult maha. Vastutasuks üritatakse mind nüüd anonüümselt mustata.”

Pressing pole K. P.  meelelaadi murdnud. Värskeim temp sündis eelmisel nädalal.

“Käsin internetis Vironia liikmete nimekirja vaatamas, avastasin, et olen selles veel alles. Muutsin perekonnanime ära, K. P. asemele panin Naljahammas. Uueks aadressiks panin Wall Street.”

Juba rukiti ka parim sõber

Korporatsioonides keeb. K. P. jälgib mängu, tal on lõbus: “Rikkusin kõiki kirjutatud ja kirjutamata reegleid, olin külas ilma teklita ja vanema saatjata ja mis kõik veel - oleks ma tahtnud korbis edasi olla, ma poleks seda iial tei-nud! -, aga naerdud on seda päris kõvasti. Välja arvatud tõsimeelsed. Korbis on karmid reeglid. Sa ei tohi avalikult niisuguse asja üle naerda, pead tegema nägu, et oled oi kui vihane.”

Sama päeva õhtul, kui K. P. koosolekul rukiti (Indla tegi määramatuks ajaks sama K. P. saatjaga), istus ta korbikaaslasest parima sõbraga sama maja keldris Zavodi pubis. Tagajärg: sõber rukiti kah 99 aastaks.

“Tal olid muud jamad veel, aga nonde eest poleks teda ilmaski rukitud. Äärmisel juhul oleks ta saanud suulise noomituse või oleks pidanud kuu aega käima värvilise asemel musta tekliga.”

Sõbral on rukkimisest samuti kama (läheb nagunii ära Soome, tööle) nii et enda ja sõbra tulevik tulevast veebidisainerit või arvutifirmaomanikku ei morjenda. Need, kes talle karistuse väänasid ja nüüd püüdlikult ei tervita, pole K. P. tähtsad.

“Tegelikult ei või ükski Vironia liige mulle tere öelda või minuga koos kinno või õlut jooma minna, aga seni on nendega, kellega varem hästi läbi sain, suhtlemine endine. Kui sa oled inimesega sõber, ega sa korporatsiooni pärast sõbrast lahti ütle. Isegi kui mõni õel juhtub peale, võib ju alati öelda, et oli tööalane jutt või mida iganes.”

Tagasi Vironiasse K. P. ei tüki.

“Põhimõtteliselt võiksid nad rukkimise tühistada kas või järgmisel teisipäeval, kuid nad ei tee seda. Selleks, et mind Vironiasse tagasi võetaks, peaks tegevliikmeskond vahetuma. Praeguste asemele peaksid tulema noored, kes leiavad, et oli hea nali, mis ma tegin, aga enne, kui see juhtub, saab mul ülikool läbi.”

Topeltjuurtega (Eesti+Armeenia) humorist mudib peenikesi sõrmi: “Ei-noh, kui väga-väga tahaks, siis ilmselt ikka võetaks mind tagasi, aga ma ausalt ei taha.”

Kahetseb, et ei läinud 15 minutit hiljem

K. P.  ei istu korbi sund-õllejoomised, nurkapanekud, küüneproovid ja palju muud.

“Isegi õllelauast WCsse minekuks pead küsima ladina keeles luba. Kui ei lubata, pead kannatama. Kellele meeldivad traditsioonid, kellele meeldib ennast vabalt tunda - mina pooldan raudselt rohkem vabadust!”

Vabadust jääb vähe, kui igal teisipäeval on koosolek, neljapäeval tantsukursus, reedel mingi muu harimine, lisaks referaaadid ja cantus’tunnid.

“Liiga tihe! Ei jõua! Nagu sa kohale ei lähe, hakatakse helistama ja närvidele käima: kus sa olid? Esimene reegel peaks olema, et inimene käib kohal, kui tal on aega ja tahtmist, mitte et ta läheb sellepärast, et ta peab sinna minema. Mul on ju muud elu kah kui ainult korporatsioon!”

K. P. pühaduseteotus jäi tegelikult pidama poolel teel. Plaan oli naiste keskel tembutada sinnamaani, et esitab Indlasse astumise avalduse. “Lihtsalt ei vedanud. Saaks uuesti teha, läheksin veerand tundi hiljem, ja olekski korras, kõik oleks ka videos. Seda saaks kodus vähemalt nädal otsa naerda.”

Indlasse astumise avaldusse tulnuks märkida ka Malle perekonnanimi. See on mis?

“Malle oli esimene nimi, mis pähe torkas. Perekonnanimeks oleks pannud näiteks Voru˛ova või ˇovernikova, vene nimed kõlavad ju naljakalt. Miks öelda Pille Tamm, kui võib öelda Malle Voru˛nikova? “

Aitab küll. Tõuseme. Jätame hüvasti. Hüppame autodesse. Üks meist kihutab võib-olla koju, et hakata tõenäoliselt vaatama-naerma lemmik Monty Pythonit.

Vabadus contra traditsioonid = intiimne vaikus

Kas K. P. tegu on ainult hukkamõistu väärt või sisaldab tõepoolest ka huumorit? Kas teistes korpides oleks pühaduseteotajat oodanud sama saatus? Kas rukitul on lootust rehabiliteerimisele? Kuidas suhtuda K. P. süüdistusse, et korpides on liiga palju traditsioone ja liiga vähe vabadust?

Nendele küsimustele teadjatelt vastust saada on võimatu.

Vironias kirjutab telefonitõstja üles SL Õhtulehe numbri ja lubab, et oldermann helistab tagasi - “Kui ta teile midagi öelda tahab.” Esirukkija ei taha, ei helista.

Fraternitas Liviensise esimees ja Ugala seenior reageerivad kolmele esimesele küsimusele kui ühest suust: ei kommenteeri, ei puutu meisse, see on Vironia ja Indla omavaheline asi, millega ajalehel pole pistmist.

Vaid rukitu vabadusejanu ajab meeste jutud veidi lahku.

Üks: “Traditsioonid peavad olema, meil ei olegi ju muud, aga see ei puutu jälle lehelugejatesse.”

Teine: “Väga provokatiivne küsimus. Vastasel juhul kaotaksid korporatsioonid oma mõtte. Igal pool on niigi liiga vähe traditsioone ja liiga palju vabadust.”

Et korpide vaikimine on seaduspärane ja lootusetu, tegi SL Õhtulehele selgeks süsteemiga kursis olev TÜ lugupeetud professor: “Korporatsioonid on intiimorganisatsioonid, kus siseasjade arvustamine ja sekkumine ei tule kõne alla, sest seda ei peeta kohaseks.”

Üliõpilasseltsi Raimla vilistlane oli tülitatutest ainuke, kes K. P. juhtumist midagi arvata söandas: “Ükskõik, kas oli kuritegu või nali, aga kui üliõpilane otsustati rukkida, siis on kõik. See on preventiivne - et inimesed ei rüvetaks oma pesa. 99 aastat või 33, mis vahet seal on? Öeldi ära, et inimene ei pidanud kinni reeglitest ja arvati ta enda hulgast välja. Peeti vajalikuks, et ka teised seda teaks. Otsus kunagi tühistada või ümber vaadata? Milleks? Pole tarvidust.

Midagi oli üliõpilase arvates palju ja midagi jäi puudu? Sellistel puhkudel tuleb hääletada jalgadega. Korporatsioonide mõte ongi, et üliõpilased annavad oma vabadusest tüki ära.”