KALURIELU: Kalurite söögilaual on peamine ikka kala. “Märt ei söö absoluutselt angerjat ja lõhet. Vimb on tema lemmikkala ja lest ja ahven. Mina söön kõiki kalu. Meie praegune lemmikretsept on räimedest. Silgufileed panna õli, sibula ja lahja äädika sisse,” kiidab kaluriproua ja ütleb uhkusega, et nende suurim merest väljatõmmatud kala oli lõhe, mis kaalus 15 kilo.Foto: Kalev Lilleorg
Greta Kaupmees 16. oktoober 2002 00:00
“Suurt pidu meil ei tule. Eks õde ja vend tulevad külla,” ütleb täna 60. sünnipäeva tähistav motomemm Luule Tull tagasihoidlikult. Lisab siis, et tegelikult sai juba möödunud nädalavahetusel kõvem pidu koos laste ja nende peredega maha peetud.

Endiste motosportlaste ja praeguste kalurite Luule Tulli ja Märt Kreegi juurde sõites hakkavad hoovis silma suur lagunenud paat, mitu autot ja traktor, lisaks muudki tehnikat. Trepil ootab meid aga roosas valgete täppidega pluusis naeratav perenaine Luule.

Töö ja laste kõrvalt korjas medaleid

Rannaküla hubases talumajas on külalistele laud kaetud ja kohv ootab kannust väljavalamist. Perenaine on lauale toonud omapüütud ja -suitsutatud angerjad, peale nende veel soolalõhe, kartulisalati ning koogi. Proua Luule tunnistab, et talle ei meeldi eriti süüa teha, õieti pole aegagi sellega jännata. Pigem putitab ta kuuris automootori kallal, kui seisab supikatla ääres või küpsetab pirukaid.

Leebe, lõbus ja tagasihoidlik - need sõnad iseloomustavad motospordis ja kalapüügis kõva tegijat Luulet vahest kõige paremini.

Krossirajal 21 kuldmedalit saanud naine on oma saavutustest rääkides ülimalt tagasihoidlik. Ta ütleb: “Neid medaleid ikka anti. Polnd teisi aega ju vahtida, oli vaja sõita ja järgmist sõitu valmistada.” Krossi stardis oli paarkümmend naist, üks neist, kes pea iga ilmaga mingigi medali kaela sai, oli Luule Tull. Luule ütleb, et eks nii nagu igal spordialal ja kohati eluski - ühe inimese kaotus tähendab teise võitu. Luulet ajas kaotus vihale, ta tahtis alati kõige kiiremini ja julgemini kurve võtta. Sportlasekarjääri algusaegadel tulid võidud proua arvates pigem tänu teiste ebaõnnele. Hiljem, kui Luule oli juba õppinud motikat valitsema, sõitis ta end finišisse kindla käega. Ta naerab, et siis hakkas pealtvaatajatel lausa igav - juba stardis teati, et tema võidab.

Meri tõmbas juba lapsepõlves

“Esimene sõit on hästi meeles. Krossisõit Raplas sügisel, mudane, libe, vihmane, küll ma kukkusin palju. Kangust täis olin, jonni ka ei jätnud, lõpuks sain veel auhinnagi,” naerab Luule. “Sel ajal polnud profisporti, see oli harrastus põhitöö kõrvalt. Olin veoautojuht Rakvere EPTs Sõmerul. Esteks läksin sellepärast, et mootorratast osta. Ega siis ise saanud ratast osta, töökoht ostis. Alguses olin metallitööl, stantsisin ja tegin äkkeid. Mul teine võimalus oli minna sööklasse tööle, aga ei istunud. Üldse ei läinudki proovima,” selgitab kange proua oma eelistusi elukutse valikul.

Üks, mis Luulet väiksest peale tõmmanud, on meri, kuid kalurielule sai ta pühenduda alles kümne aasta eest. “Mere ääres sündisin ja kasvasin küll, tahtsin hirmsasti merele, aga mis ajal me elasime... Ei saanud randa minnagi, siin oli ju piiritsoon, puhta riisutud liiv. Maksin kord kümme rubla piirivalvele trahvi, et paar sammu seal astusin,” meenutab Luule Tull. Ta hääles on tunda kripeldust ja trotsi. Nüüd juba kümme aastat peaaegu iga päev merd sõitnud naine meenutab, et hirmsasti tegi see talle tol ajal viha küll, sest oleks tahtnud varem meremehe ametit pidama hakata. Kuid siis oleksid võidusõidu võlud nägemata jäänud.

Kümme aastat tagasi pani 50aastane vanaema Luule viimase võidetud kuldmedali kaela ja tõmbas sellega ringrajal kihutamisele joone alla. “Tegelikult polnud meil Märdiga aega ringrada taga nutta. Kohe hakkasime kaluriteks,” muigab proua Luule. “Lehm oli mul ja kanad. Nii palju tegemist, et vahel isegi imestasin, kuidas jõudsin. Teinekord küll pidi ära tapma. Hommikul olin juba neljast üleval ja kui loomad üheteistkümneks talitatud said, siis olin surmväsinud. Ega päeval saanud magada ka, siis käisid piimaostjad. Märt ütles mulle siis: võta üks pits viina. Veini ei võinud võtta, siis jäidki magama. Ma muidu ei võtnud alkoholi, aga siis tegi pitsike virgemaks küll,” räägib Luule.

Luule juhatab meid randa, kus seisab nende kalapaat. Kribinal ronib nooruslik pensionär üle muuli, astub pehkinud postile ja hüppab sealt kassilikult pehmel sammul paati. Proua Luule seletab, et näe, loodus mängib neile vingerpussi: mitu päeva pole enam merele saanud, kas on vesi liialt madal või on liig tugev torm. “Nii see on - sõltume iga päev loodusest,” lausub Luule ja vaatab igatseva pilguga merele, kissitab tuules silmi ning jälgib vaikides, kuidas pardiparv tiibu sahistades ära lendab.

Tänaval avariisid rohkem kui ringrajal

Oma igapäevaelu motosportlasena ja motosportlase naisena meenutab Luule lühidalt nii: “Trenn ja võistlused olid peamised, peale selle lapsed kah (Luulel on kaks poega - toim.) ja ema jäi veel suhkruhaigeks, teda oli vaja põetada. Lõpuks kolme sõitu (krossi-, hipodroomi- ja ringrajasõit - toim.) ei jaksanudki teha, jäi ringrada ainult. Peale võistlust oli vaja ratas puhastada, sättida ja kontrollida, ja siis nädala sees tegin veoautol tööd. Laupäeval läks jälle lahti.

Vaba aega polnud, et pidusse minna, ja ausalt öeldes - mind eriti ei tõmmanud ka. Ikka putitasin oma mootorratast, aga pärast Märt justkui ei lasknud, ütles, ah, küll ma teen. Kahekesi tegime viilimisi ja peenemat tööd, et paremini edasi läheks. Venelaste käest Märt käis uurimas. Ega kõik ei rääkinud ka saladusi välja. Muidu ei saanud ju medalit. Õde käis mul lapsi hoidmas, kui Märdiga nädalapäevad treeninglaagris olime. Ega ma siis tohtinud ilma medalita koju tulla, muidu ei tulegi enam last hoidma.”

Traumade kohta ütleb Luule, et tal oli avariisid rohkem tänaval kui ringrajal. “Olin alles load saanud, sõitsin bussi tagant mootorrattaga välja ja ei osanud arvestada, tegin vasakpöörde, ja juraki! Mitu päeva meelemärkuseta haiglas. Ükskord jooksis aga põder metsateel ette, sõitsin talle külge, ise jälle haiglasse. Krossissõidus põlved said kogu aeg kannatada, suuremaid matse nagu polnud. Ringrajal ei kuku, libised ise mööda maad, kui ratas läheb alt ära. Aga kui mul see esimene avarii oli, siis olin just võidusõiduga alustanud ja kõik rääkisid, kui haiglas olin, et näe, oleks saanud võidusõitja, aga nüüd, näe, otsa sai, ega ta enam rajale tule.”

Muidu oma traumadest täiesti emotsioonivabalt rääkinud proua vangutab pead ja ütleb, et temaga ühel ajal oli haiglas ka ta vend. “No emale oli see kõva pauk, ta ütles, et jäi selle ajaga kümme aastat vanemaks. Vend sõitis teisele motikale sisse ja lenkstang lõi talle täpselt otsaette. Nüüd on tal seal luu asemel raudplaat.”

Julge naisena ronis Luule ikka ratta selga tagasi ja kihutas medalite järele veel mitukümmend aastat.

Luule Tulli sportlikud saavutused

1962. aastal hakkas Luule Tull tegelema mootorrattaspordiga Rakvere Jõu AMKs Voldemar Saaremetsa juhendamisel.

1966.-1991. aastal võitis Luule Tull Nõukogude Liidu meistrivõistlustel ringraja-, hipodroomi-, krossi- ja mitmepäevasõidus kokku 21 kulda, 7 hõbedat ja 3 pronksi. Ta tuli 42 korral Eesti meistriks: ringrajasõidus 14 korral, hipodroomil 10, krossis 12, talimotokrossis 6 korral.

Parimaks naissportlaseks kuulutati Luule Tull 1970. aastal ja Jõu auliikmeks 1971. aastal.

Oma sportlaskarjääri lõpetas ta kümme aastat tagasi Kalevi suursõidul võiduga.