Pime masseerija mudib nägijast paremini

“Lapsepõlves olin tavaline rõõmsameelne terve maalapsuke, isegi prille polnud. 13aastaselt aga haigestusin diabeeti. Nägemisprobleemid tekkisid 27aastaselt. Täielikult kaotasin nägemise 1996. aastal, paar kuud enne 30. sünnipäeva. Peaaegu päevapealt, hirmsaid valusid taludes. Ilmselt oli see šokk mitte ainult mulle, vaid ka minu perele ja elukaaslasele. Mind valdas kohutav hirm, et pimedana ei taha keegi minuga suhelda ning tõenäoliselt keeravad kõik mulle selja,” kirjeldab praegu elurõõmus ja aktiivne Jaanika suurt muutust oma elus. “Õnneks taipasin kiiresti, et palju sõltub meist enestest. Sõprade, aitajate-toetajate hulk ei vähenenud, pigem vastupidi.”

“Pärast nägemise kaotust hakkasin mõtlema, mida oma eluga peale hakata. Edasiliikumiseks ja tegutsemiseks andis jõudu ühe sõbra soovitus: ära võta seda kui karistust, võta seda kui elu väljakutset. Nii ma tegingi. Loomulikult ei suuda haistmine, kuulmine ja puudutamine nägemist asendada, aga kui nendele lisada taju, kontsentreerumisvõime ja loogilise mõtlemise tuntav arenemine, polegi elu ilma füüsilise nägemiseta ületamatult keeruline,” leiab Jaanika.

“Valdkondi, kus vaegnägijad või täispimedad tegutseda saaksid, on väga vähe. Kuigi Eestis on nägemispuudega inimesi koolitatud pehme mööbli restauraatoriteks ning pimedad on valmistanud harju ja muud säärast, on massaa˛ pimedale praegu peaaegu et ainus võimalus tööd teha,” selgitab oma kesklinnakorteris patsiente vastu võttev Jaanika, miks ta just masseerija-ameti valis.

“Vahel aitavad pimemassööride käte ülitundlikkus ja tohutu keskendumisvõime jõuda tavamassööridest märksa paremate tulemusteni,” märgib Jaanika ja lisab, et kahjuks on kvalifitseeritud meditsiinitöötajate ja pimemassööride vahel tekkinud teatud konflikt, kuna viimastel ei ole meditsiinilist baasharidust.

Pimemassööride ühingu arvates peaksid masseerijad oma õiguste eest võitlemise asemel hoopis koostööd tegema ja kogemusi vahetama. “Pimemassööride käed on tundlikumad kui nägijatel. Neil on samad teadmised kui tavamassööridel. Ma ei leia, et massöörina töötamiseks oleks tingimata vaja meditsiinilist haridust,” ütleb Jaanika, kes jagab ennast massaa˛i ja ühingu asjade ajamise vahel ega tahaks kummastki loobuda.

“Massaa˛i õpetamine vaegnägijatele ja pimedatele erineb mõnevõrra tavalisest õpetamisest. Nägemispuudega inimesi õpetatakse väikestes 4-6liikmelistes gruppides, õppejõud tegeleb igaühega isiklikult. Õpilane paneb käed õpetaja kätele ja õpetaja näitab võtte ette, siis on õpilase käed all ja õpetaja juhib. Seejärel jätkab õpilane juba iseseisvalt,” tutvustab Jaanika vaegnägijate õpetamist.

Alates sellest sügisest õpib Jaanika Gross Tallinna Pedagoogikaülikoolis kaugõppes ka sotsiaaltööd. “Õppimine on seotud tööga pimemassööride ühingus. Tundsin, et muidu tuleb ühel päeval lagi ette. Targem on ajaga kaasas käia,” paljastab Jaanika õppimaasumise tagamaid.

“Õppejõudude ja kaasõpilastega olen väga rahul: kõik on olnud tähelepanelikud ja abivalmis, ilma liigse hoolitsuse või haletsuseta, mis võiks mu identiteeti riivata. Loengud salvestan diktofonile, olulisima trükin hiljem arvutisse. Õnneks panevad paljud õppejõud vajalikud materjalid ka internetti üles. Õpingi peamiselt arvutiga, spetsiaalse lugemisprogrammi abil,” selgitab värske tudeng.

Eesti esimesel vaegnägijatele mõeldud massaa˛ikursusel 1998. aastal osales üheksa nägemispuudega inimest, kellest viis olid vaegnägijad ja neli täispimedad. Pärast kursuse lõppu tuli vastsetel masseerijatel mõte luua oma organisatsioon ja 1999. aasta 1. veebruaril asutatigi Eesti Pimemassööride Ühing, mille eestvedajateks on Jaanika Gross ja Janne Jerva.

Ühing tegeleb nägemispuudega inimeste massaa˛ikoolituse ja sellealaste õppeprogrammide arendamisega. Lisaks vahetatakse kogemusi riikidega, kus nägemispuudega masseerijaid on koolitatud juba pikemat aega. Näiteks Soomes on seda tehtud 1920. aastatest alates. Ühingul, mille abiga on massaa˛ialase koolituse saanud rohkem kui 15 nägemispuudega inimest, on liikmeid paarkümmend. Ühingut toetab Tallinna linnavalitsus eesotsas abilinnapea Anders Tsahknaga.

Pimemassaa˛ sai alguse umbes 700 aastat tagasi budistlikus Jaapanis. Kuna religioossed põhimõtted keelasid masseerijatel palja keha nägemise, võisid massaa˛ikunsti praktiseerida ainult pimedad.