Nostalgiline retk kuukulguri ja kirju ämbriga

Mänguasjamuuseum on üks väheseid muuseume, kus eksponaatide katsumine on külastajatele aeg-ajalt lubatud.

Nostalgia eest ei küsita lisaraha. Külalisraamatus on sadade sissekannete hulgas konarlik lapsekäsi kirjutanud: “Tahan ka sellist rongi, kui emme ostaks.”

Otsene idee Norma mänguasjadest näitus korraldada tekkis Tiia Toometil aga pärast seda, kui ta mõni aeg tagasi nägi ühes antiigiäris müügil Pipi-pildiga plekk-kohvreid ja trumme. “Kaupmees ütles, et tal on neid asju hulgim - need on Normas toodetud viimased mänguasjad.”

Toomet ostis trummid-kohvrid ära ja tõi järgmisel päeval muuseumisse. “Sealt sai alguse mõte, et nüüd on õige aeg Norma mänguasjad kokku koguda.”

Patareidega töötav miniatuurne Pipi-pesumasin oli omal ajal paljude väikeste tüdrukute suurim unistus. Barbie-ajastuni oli aega veel tervelt 25 aastat.

Teadur Tiina Vaaro sõnul oli 1940. aastal natsionaliseeritud Normas plekk-karpide kõrval tootmises ka plekist mänguämbrid. Kirkavärvilisi mänguämbreid toodeti aastas koguni 6000 tükki, nende suurus varieerus nagu matrjoškadel ja värviga ei oldud kitsid.

Esimese Norma mänguasjana mäletab Tiia Toomet pisikest gloobusekujulist kommikarpi, mille pealt väike tüdruk luges mandreid ja ookeane - need olid seal eesti keeles.

Norma lelude eelmistest eludest muuseumitöötajad ei tea - kes oli see väike poiss, kes just selle mängubuldooseriga 35 aastat tagasi liiva tõstis.

Tiia Toomet peabki kõige huvitavamateks Norma esimesi mänguasju: traktorit, buldooserit ja isekõndivat karu. “Ajastuhõnguline on ka busside-trammide seeria. Üks neist oli muuseumis olemas, ühe saime Normast ning kaks tõi inimene, kes kuulis Norma näitusest.”

1970ndatel hakati Normas valmistama mikromootoritega mänguasju, elektromehaaniliste mänguasjade masstootmisele pandi alus just Eestis. Mänguasju eksporditi Belgiasse, Itaaliasse, Hollandisse, Jugoslaaviasse.

Norma mänguasjad muutusid veelgi põnevamaks 1980-ndate alguses, tänu olümpiale. Siis hakati tootma ohtralt spordimänguasju - autosid, lennukeid, jahte. Ihaldatud mänguasjadeks said kuukulgur ja BAM.

Tiia Toomet lisab Normast kuuldud legendi: kui venelased uurimisjaamad Kuu peale saatsid, oli kaks kuud hiljem Normal mängukuukulgur valmis. “Mitte ükski mänguasi pole Normas nii kiiresti valminud, aga kiiresti sai reageerida seetõttu, et joonised saadeti otse kosmosetehasest.”

Toometi sõnul oli kuukulgur üks populaarsemaid Norma lastemänguasju üldse. Peaaegu igal 1970. aastate väikesel poisil oli see lelu, ja kellel polnud, see kadestas teisi. Muuseumidirektor ja lasteraamatute autor Toomet mäletab, et temagi pojad on sellega mänginud - vaip rulliti kokku ning siis jälgiti vaimustusega, kuidas kulgur vaibarulli otsas turnis.

Toomet avaldab kahetsust, et Eestis enam mänguasju ei toodeta, kui mitte arvestada väikesi puutöökodasid, kus meistrid mänguautosid ja puuhobuseid valmistavad.

“Mänguasjade tootmine on koondunud kontsernide kätte, poed pakuvad enam-vähem ühesugust kaupa, ei ole oluline, kas teha ost Soomes, Saksamaal või Eestis.”

Toomet ei näe, et aeg tagasi pöörduks. “Mänguasjadki teevad kaasa globaliseerumise, majanduse arengu.”

Kuid igaüks meist saab oma lapsele mängimiseks valida puuauto või armsa kaltsunuku. “Ma arvan, et teadlikud vanemad valivad kindlasti oma lastele mänguasju - ka riidest ja tekstiilist on toredaid mänguasju, kuigi need on suhteliselt kallid.”

Toometi sõnul tuleb meil endil kujundada lapse arvamust, et mänguasju saab ka mujalt kui ainult poest. “Olen propageerinud meie rahvapäraseid ja isetehtud mänguasju. Juba mänguasja meisterdamine on kõige toredam mäng.”

Kui laps saab tunda, mis tähendab loovus ja fantaasia, see võib anda tõuke millegi suurema tegemiseks ka tulevas elus. Tiia Toomet kutsub üles tänapäeva mänguasjadele vahelduseks meisterdama männikoorest laevukesi ja punuma kõrkjatest nukke ja parte.

Kõige pikemalt oli tootmises laste plekk-kohver (toodeti 50ndatest kuni 90ndate alguseni), mida toodeti 50 erineva pildiga.

1970. aastatel toodeti Normas aastas miljon mänguasja.

Ühe Norma toote kooskõlastamine Moskvas tähendas seitsmekilose paberikuhja esitamist, ja seda ilma tootejooniseta.

Nõukogude ametnikega tekkis pahandus siis, kui tootmisesse anti lauamäng nimega Rulett. Leiti, et nii pahelise nimega mänguasi ei kõlba nõukogude lapsele mängimiseks. Lauamäng nimetati ümber, uueks nimeks sai Ringloto.

Mitmed uute mänguasjade ideed saadi Moskva mänguasjade instituudist, mille töötajad käisid neid välisriikidest “laenamas”.