“Ta oli absoluutselt eriline mees.”

Marta sõnul oli olulise osa elust Poolas veetnud Bruno väga mitmekülgne kogu aeg tegutsev ja väga andekas mees. Mängis kümnetes mängufilmides, sõrmitses d˛ässtrios kontrabassi, saatis ennast kontsertidel kitarril. “Ta on kirjutanud päris mitu näidendit, laule, luuletusi,” loetleb endine ansambli Laine laulja Marta, kes oli abielus Bruno Oja venna Kenno Ojaga.

Armus Poolas esimesest silmapilgust

“Ta oli absoluutselt eriline mees, selliseid otsuseid nagu tema - asuda elama Poola - ei julgenud paljud teised teha,” sõnab Marta.

Marta sõnul olid filmi “Keegi ei tahtnud surra” võtted Wroclawis. Kuid ühel päeval eksis Bruno võtetele kiirustades linna peal ära ja küsis möödujailt vene keeles teed. Selles keeles temaga aga keegi suhelda ei soovinud. Ainsaks erandiks osutus vastu kõndinud blond tüdruk. “Nad vaatasid korraks teineteisele otsa, ja käiski plõks. Armusid esimesest silmapilgust,” teab Marta. “Kord juba abielus olnud Bruno ja tollal 18aastase Anna suhe oli väga kirglik, ehkki viimase vanemad olid algul selle vastu. Vanemad panid Anna lausa luku taha, kui too selle vene näitlejaga Eestisse sõita tahtis. Ja Anna helistas Brunole: ilma sinuta ei ole elu. Keerasin gaasikraanid lahti, ma suren, aga sinuta ma elada ei taha.

Ja see suur kahe meetri ja ühe sentimeetri pikkune Bruno jättis filmi kus seda ja teist ning tormas Anna juurde. Lõi ukse maha ja võttis tüdruku sülle. Võttegrupist jäi ta maha ning jäigi Poola. Purupaljas, mitte ühtki penni. Ainus, mis tal oli, oli suur armastus.

Minu arvates on see nii ilus lugu, et täitsa lõpp,” õhkab Marta.

“Ilusatel meestel on raskem kui ilusatel naistel.”

Kuna Anna vanemad Brunot eriti näha ei tahtnud, elasid noored Anna sõprade juures. Bruno hakkas kohe poola keelt õppima ning andeka inimesena oli see tal varsti täiesti selge. Kuid enese ülestöötamiseks võõral maal kulus kolm aastat. “Siis hakkas asi ülesmäge minema ning ämm ja äi lausa jumaldasid teda,” möönab Marta.

Jumaldajaid jäi Brunol ülegi, oli ta ju ilus pikk mees. “Täiuslikult proportsionaalse kehaga, tõeliselt kena,” rõhutab Marta. Seitsmekümnendate aastate algul sõitis Marta koos Kennoga Brunole külla ning võis veenduda - tänaval kõndides vaadati Brunole kaua järele. “Naised pöördusid ringi ja hakkasid särama. Ilusatel meestel on üldse raskem kui ilusatel naistel. Sest mehed ju naiste järele ei jookse; naised aga meeste järele paraku küll. Anna rääkis, et võõrad naised helistavad kogu aeg koju, saadavad kirju ja tahavad kokku saada. Ja eks vahel läheb ju süda haledaks. Ta oli ju nii ilus mees ja naisi ta ümber kogu aeg nii palju. Ta oli filmivõtete ajal kodunt kaua ära ja televisioonis töötanud Annalgi tekkis töökohas suhe. Kuid nad olid kümmekond aastat väga õnnelikus abielus. Nad hoidsid teineteist väga, kuni abielurutiin peale tuli.”

Bruno abiellus Poolas uuesti. “Ühe arstiga, neil on ka laps,” teab Marta.

Marta arvates tegi Bruno valesti, et kaheksakümnendate aastate lõpul Eestisse tagasi tuli. “Ta ei ole ju ärimees,” arvab Marta. “Niigi pingetes eestlased on väljast tulnute vastu kuidagi eriti tõrksad. No kas tõesti ei oleks saanud talle näiteks mõnes filmis või televisioonis tööd pakkuda? Eile vaatasin Alex Lepajõed - no sure surnuks! Kahju, et Bruno Oja annet kodumaal ei kasutatud.”

Marta teada oli Bruno Oja elusügis masendav. “Tal ei olnud üldse raha, ta ei saanud ju pensionigi. Ja kuidagi üksinda jäi ta ka.”

Peen härrasmees ja ohvitser

Kirjaniku ja Pillimeeste Klubi liikme Arvo Uustalu sõnul oli Bruno Oja eelkõige nähtus. “Võrdleksin Ojat Matti Miliusega, kes tegeleb kümne asjaga, kuid on eelkõige hinnatud koloriitse kujuna,” ütleb ta.

Oja ei olnud siiski pelgalt pisut bravuurne ja ennast imetlev mees. Eelkõige oli ta näitleja, aga omas ajas ka tugev muusik, kes oma kitarriga on läbi rännanud sajad Poola linnad ja külad. Kuigi Oja muusika toob mõnele vanainimesele pisara silma, ei saa teda tänase päeva vaatekohalt pidada selles vallas klassikuks, arvab Uustalu.

“Oja oli paljudele üllatuseks ka kirjanik ja sugugi mitte kõige viletsam. Aasta tagasi esitles veel täies elujõus ja optimistlikult tulevikku vaatav näitleja oma elukogemustel põhinevat jutukogu “Külalisena siin maailmas”. Muuseas on tema ilukirjanduslikud raamatukesed ilmunud ka Poolas ja Soomes. Uustalu teab ja kinnitab, et Bruno Oja tahtis avaldada veel kolm eestikeelset kogu. “Lihtsakoelised ja enamasti autori kirevast elukäigust inspiratsiooni saanud story´del põhinev jutukogu ei jää tõenäoliselt Eesti kirjandusklassika nimistusse, kuid lugeda annab seda soravalt kirjutatud kogu küll,” kommenteerib Uustalu.

Tartu Tampere Maja perenaine Tiia Neuvonen meenutab, kui Bruno Oja korraldas nende majas aasta tagasi oma raamatu esitlust, avas ta samal ajal ka näituse, kus olid väljas fotod tema muusiku- ja näitlejakarjäärist.

“Need olid tõepoolest ilusa nooruse särava aja pildid - sellised šiki härrasmehe ja ohvitseri fotod,” ütleb Tiia Neuvonen.

Tampere Majja kogunes Bruno Ojale tähtsal päeval hulk rahvast. Pererahva sõnul oli kohal ka noori, kellele Bruno Oja nimi oli üsna võõras. “Enamik oli ikkagi neid, kes mäletasid Ojat eelkõige kui näitlejat.”

Tookordsel kohtumisel Bruno Oja sädelenud. “Tal neid lugusid jätkus, Poolast ja laiast maailmast. Ta oli ikka väga kirevat elu elanud.”

Tampere Maja pererahvas iseloomustab Bruno Ojat kui peent meest. “Kuid Bruno Oja kaebas meile oma halba tervist - süda tegi muret, ta oli insuldi üle elanud.” Tiia Neuvonenile tuleb meelde, kuidas näitleja ühel hilisemal kohtumisel ütles, et kahjuks pole enam endine aeg.

“Mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes, et Bruno Oja oli kibestunud, et ta Eestisse tagasi tulles ei leidnud siit sellist miljööd ega vaimset seltskonda, nagu ta hinges ootas,” arvab Neuvonen.

Tema arvates peeti mujal Bruno Oja säravast talendist rohkem lugu kui kodumaal. Tiia Neuvonen räägib loo soome prouast, kel pidi hing vaimustusest kinni jääma, kui kuulis, et Oja Tartus on.

Kaja Grigorjev

Bruno Oja õnnestunud filmirollid:

“Lask udus” (NSV Liit, 1964, VIDEO)

“Keegi ei tahtnud surra” (Leedu, 1966, VIDEO)

“Hundi ulg” (Poola, 1968, VIDEO)

“Saatuslik eksitus” (Saksa DV, 1970, VIDEO)

“Uputus” (Poola, 1974, VIDEO)

“Kentaurid” (NSV Liit, 1979, VIDEO)

“Maailmas külas” (Eesti Raamat, memuaarid, 2001, CD)