AUSTUS: Lavastaja Mikk Mikiver suudles pärast esietendust tänutäheks peaosatäitja, grand old lady Herta Elviste kätt.Foto: Aldo Luud
Inimesed
23. september 2002, 00:00

“Tšehhovi kolm õde”: elage ja ärge otsige elu mõtet!

Laupäeval esietendus Vanemuises “Tšehhovi kolm õde”. Peaosatäitjaks on Tartu au ja uhkus Herta Elviste, kelle kehastatud 73aastane kepi ja halli käharpeaga vanem sõsar Olga meenutab enda ja õdede noorusaega, mis koosnes elu mõtte otsimisest, õnnetust armastusest ja igatsusest Moskva järele.

“Kui palju lilli teil on ja kui kena teater teil on!” rõõmustas lavastaja Mikk Mikiver oma tänukõnes ja viskas pundi punaseid nelke rahva sekka. “Just sellises teatris olen ma tahtnud tööd teha ja just sellise publiku jaoks.”

“Täiesti rahul ei saa kunagi olla,” märkis Mikiver pärast etendust. “Esietendusel on ikka täissaal, kuid loodan, et ka järgmistel kordadel on saalis palju rahvast. Inimesi ei saa sundida sellist sügavamõttelist tükki vaatama tulla.”

Lava taga lausus Herta Elviste teistele näitlejatele: “Ei olnud just see, mis tahtsin. Kõik ei tulnud välja.” Ometi oli ta parim, aga Eesti vanim tegevnäitleja ei ole kunagi oma suurepärase esinemisega rahul.

Tšehhovi etenduse uusversiooni kirjutas Per Olov Enquist ja lavastas Mikk Mikiver. Õde Mašat mängib Külliki Saldre ja Irinat Helena Merzin või Kärt Johanson. Sündmused ei leia aset aastal 1901, vaid 1917.

Kogu aeg on õed otsinud elu mõtet, kuid pole seda ka vanas eas leidnud. Kui sõsarad on jäänud kolmekesi, küsib Maša Olgalt: “Kas sellel kõigel on mõtet?” “Kui ma ainult teaks,” vastab Olga. Aasta on 1917, mis tähendab aga kadu ja ka õekesed kaovad.

Kolleegid ülistavad Herta Elvistet

Jaan Willem Sibul: “Ma olen vapustatud Herta Elviste professionaalsusest. Kui temalt teises-kolmandas proovis küsiti, kas tekst on peas, vastas ta: “Muidugi.” Tema oli ka ainuke, kel see peas oli. Ta on vapustav daam. See on mulle suur au, et ma võin selle inimesega koos laval olla. Ta on Eesti Vabariigi aegne näitleja, kes on teinud ka operetti. Ta oskab kõike, nii laulda kui ka tantsida. Naistel on väga raske teatris vastu pidada. Mida vanemaks nad saavad, seda vähem neid järele jääb. Herta Elviste on üks väheseid, kes on jäänud. Ta on grand old lady.”

Aivar Tommingas: “Herta Elviste on minu jaoks kõige tähtsam. Mulle meeldib meeletult kuulata, mida ta räägib vanadest eestiaegsetest näitlejatest. Ta on läbi ja lõhki näitleja mõtlemisega. See on saladus, mida ta endas kannab ja mida mina püüan aimata. Minu jaoks on ta näitlejatest kõige suurem eeskuju.”

Margus Jaanovits: “Herta Elviste on vana kooli meisternäide. Ta on alati hästi ette valmistunud ja teeb kõike, isegi siis, kui on terviseprobleeme. Ta muretseb ette. Tema lemmikväljend on “kurat võtaks!”. See, kuidas ta seda ütleb, tuleb hingest, siiralt. Ta on heas mõttes väga edev. Teda on väga kerge laval naerma ajada ja ta ei saa naeru pidada. Vaatad talle püünel otsa ja näed, et inimesel silmad naeravad. Publik seda ei näe. Ta julgeb alati kõike küsida. Teeb endale kõik selgeks ega häbene proovis midagi. Ütleb alati, et täna ei tulnud kõik nii välja, nagu soovis, aga ta on siiski hea. Ma ei ole tema suust veel kordagi kuulnud, et ta ütleks, et oli väga hea. Aga seda kuuleb küll, et kurat võtaks. Ta tunneb huvi, kuidas näitlejatel läheb. Mind kutsub ta poisikeseks.”