Anu Kaal: “Minu elus on tähtis koht eksimustel.”

Siin tegutseb Estonia Selts, kus pean juhatuse sekretäri ametit. Elukaaslane Väino Aren töötab Estonias inspitsiendina. Käin sageli vaatamas lavastusi - just huvist, mitte kohustusest. Loomulikult tunnetan ka professionaalset kretinismi, aga ma ei püüa vigu otsida, pigem mõtestada lavastaja taotlust. Mulle on emotsionaalne tervik alati tähtsam olnud.

Kujunes nii välja, et ma ei leidnud Estonias enam rakendust. Ja eks ta oli õige ka. Aeg sai ümber. Saabunud on uus põlvkond, isegi sellest järgmine. Muidugi elasin teatrist lahkumist omajagu üle. Mitte lavalt lahkumist - tundsin, et ei tahagi enam lavale minna. Aga tundsin puudust sellest majast, neist inimestest. Siin on möödunud mu elu ilusaimad aastad.

See on väga individuaalne. On ju neid, kes laulavad veel kõrge vanuseni. Ja hääl muutub samuti kellel kuidas. Üldiselt: kaob paindlikkus, hääl kaotab värskuse. Minult on palju küsitud: “Miks sa enam ei laula?” Aga seepärast, et nii, nagu ma vanasti laulsin, ma enam ei suuda ja halvasti laulda ei taha.

Loomulikult on Estonia aastate jooksul muutunud. Mulle tundub, et napib aatelisust. Kuid muutunud on kogu meie elu. Turumajandus surub peale ja olelusvõitlus on palju ägedam kui tollal. Kindlasti teeksin ka ise praegu palju kõvemini tööd, kui oleksin sama noor kui 1963. aastal Estoniasse tulles. Täiendaksin end välismaal. Ometi olin ka mina üks neist õnnelikest, kes pääsesid õppima Milano La Scala kuulsasse Schola di canto’sse. Täiendasin end seal hooajal 1971/72 seitse kuud.

Kahjuks ei olnud mu õpinguaeg kõige õnnestunum, sest parajasti vahetus Itaalias valitsus. Hendrik Krumm täiendas end Milanos mitu aastat varem ja tema mälestused olid hoopis teistsugused. Kuid Milanos nähtud maailmatasemel etendused ja kontserdid andsid uut perspektiivitunnet. Tehnilised teadmised olid mul juba olemas, mingile uuele tasemele õpingud mind ei tõstnud. Kuid sain kätte suuna, milles peaksin arenema.

Tegin seal kõrge komisjoni ees lõpueksami, publikut muidugi ei olnud. Kuid võin siiski öelda, et olen La Scala’s laulnud.

Ei, igatsesin väga koju. Oleksin tahtnud veel mõne aja pärast naasta oma teadmisi kinnistama. Aga äraminekumõtteid ei olnud, sest mind ootas kodus väike tütar. Vahel oli tunne, et ta seisab lausa sealsamas väravas. Karjääri ja eraelu ühendamine on naisterahvastel ikka probleemiks olnud. Enesearendus on hea asi küll, aga looduse määratud funktsiooni kõrvale jätta ei saa ning lõpmatuseni edasi ei lükka.

Ma ei usu, et ma väga hea õpetaja olen. Vast olen aastatega siiski paremaks läinud. Varem võtsin paljusid asju emotsiooniga, võtan tänini. Lähenesin õpetamisele intuitiivselt. Kulus aega, enne kui jõudsin oma laulu analüüsimiseni. Ilma teooriata ju õpetada ei saa.

Praegu laulab mitu minu õpilast Estonia kooris. Solistina esineb Janne Ševtšenko. Kõige kaugemale on jõudnud Vanemuise solist Tatjana Romanova-Vorontsova. Vähe on neid, kes lõpetavad kooli Gilda rolliga ja magistrantuuri Luciaga.

Kõige rohkem olengi laulnud “Rigoletto” Gildat, “Lucia di Lammermoori” Luciat ja “Traviata” Violettat ning need rollid on jäänud mu lemmikuteks. Opereti˛anr pole mind nii sügavalt puudutanud, aga Pipit tahtsin kohutavalt mängida ja läksin mõnuga lavale. Tuli ette paar rolli, mille puhul poleks midagi juhtunud, kui need oleksid tegemata jäänud. Täpsustama ma ei hakka - milleks solvata lavastajat, kes on suure töö ära teinud? Aga tegelikult on kõik rollid töö käigus talutavaks ja mõistetavaks saanud.

Õpetajaid on olnud palju, alates ühe koolivenna emast, kes mind üldse laulmise juurde tõi, ja jätkates konservatooriumi ja Itaaliaga. Ma ei saa ühegi õpetaja kohta öelda, et ta oleks olnud tähtsaim. Kauaseim õpetaja oli mu pikaajaline kontsertmeister ja õpetaja Frieda Bern-štein. Temaga koostööd tehes olin juba saavutanud teatud taseme. Koos suutsime uusi mõtteid avastada ja realiseerida.

Loomulikult on mind õpetanud ka mis tahes etendus või raamat. Ja kindlasti lavapartnerid. Kui üliõpilasena Estoniasse tulin, oli mu esimesi partnereid Hendrik Krumm. Frieda Bernštein oli ka tema kontsertmeister. “Rigoletto” valmistasime ette Kaarlis, toonases konservatooriumis Kaarli puiesteel. Hendrikuga olen teinud kõik oma tähtsaimad rollid ning ta on mind väga palju õpetanud - arutanud, mida võiks teha nii- või teistmoodi. Etendused Hendrikuga olid väga kirevad, nüansirikkad. Palju olen töötanud ka Ivo Kuusega. Ja muidugi Georg Ots, kellega mul oli õnn laulda sedasama esimest Gildat.

Mul on partneritega väga vedanud. Olin koolist tulles ikka jube roheline.

Lõpetasin keskkooli päris hästi ja võinuksin päris mitut asja õppima minna. Otsustavaks sai Tallinna Muusikakooli [praeguse Otsa-kooli] sisseastumiseksamite aeg. Eksamid olid juba juulis, augustis kippusin kuuks ajaks mägedesse, mis oli juba tollal minu suur kirg. Õnneks sain muusikakooli ikka sisse. Eks ta üks kergemeelne temp oli, aga 18aastaselt ei mõtle ju keegi väga sügavuti. Ju oli see mu saatus. Ma ei kahetse midagi.

Eks meil kõigil ole oma hobid ja harrastused. Kõrgeim tipp, kus ma käinud olen, on Elbrus - sugugi mitte raske, muudkui lähed ja lähed. Õnneks on mul olnud ka häid seltsimehi, kes on mõistnud, et mulle ei ole vaja panna selga kõige raskemat kotti. Kõige rohkem olen kaasas tassinud 17 kilo varustust, minu mees aga 40. Loomulikult on telgis ööbides vahel külm, aga mis oleks elu ilma vürtsita! Kogu aeg üht ja sedasama suppi süüa ju ei taha.

Mägironimine häält ei kahjusta. Värske õhk, päike paistab... Õnneks pole mul külmakartlik kõri. Olen lapsest peale Nõmmel suusatanud. Küll aga olen oma hääl ära laulnud, kui noorena tahtsin mõnd partiid hirmus kiiresti ära õppida.

Minu elus on tähtis koht eksimustel. Sattusin 10. klassis sõbrannaga valel päeval noorte turismiklubisse, kus parajasti oli koos alpinismiring ja jagati tuusikuid. Sealt see huvi tekkiski. Kaljuronimise ABCd harjutasime Glehni tähetorni küljes. Kord sattusin ma sinna miskipärast tund aega varem. Seal oli üks kogenum noormees, kes hakkas algajat õpetama. Ja nii see läks...

Abikaasa suri 20 aastat tagasi. Sestsaadik pole ma suurematel matkadel käinud. Mõned korrad küll tütar Teelega, aga mitte enam nii nagu vanasti.

Tütar õpetab Tehnikaülikoolis rõivaste konstrueerimist ning elab oma perega Nõmmel mu lapsepõlvekodus. Sealsamas ülakorrusel elab ka mu eakas ema, kes enam üksi toime ei tule. Olen töögraafiku nii seadnud, et saaksin raudselt igal hommikupoolikul teda Nõmmel vaatamas käia. Õhtuti raporteerivad tütrelapsed telefonitsi, et memm on söönud ja läheb magama. Siis on mul süda rahul. Hea, kui laps õpib vanema põlvkonna eest hoolt kandma. Seal majas on memm esimene, kellele toit ette antakse.

Tütrel on kolm last, vanim 15, noorim kuus. Mu elukaaslasel Väino Arenil on kaks lapselast, väiksem saab kolmeseks. Nii et kahe peale on meil neid kokku viis.

Ei saa kurta, elu on lõbus. Lapsed kipuvad ikka kesklinna meie poole ööbima. Kui Teele väike oli, oli mul hirmus palju tegemist - teater, kool. Ema ja ämm aitasid mind kõvasti. Suhe lapselastega on veidi teistsugune, aga rabelemist on ikka üksjagu. Pealegi on Nõmme aed õunu täis, ploomid said just purki.

Pean väga lugu teatrist ja käin seal nii palju kui vähegi võimalik. Olen Teatriliidu veteranide ühenduse esinaine ning meid kutsutakse ikka vahel kontrolletendustele. Pean väga lugu Linnateatrist. Sinna ei ole kahju piletiraha maksta. Estonia Selts broneerib vahel terve Linnateatri saali. Nii olen näinud “Palju õnne argipäevaks”, “Ainust ja igavest elu”, järgmisel nädalal läheme vaatama “Isasid ja poegi”.

Viisin oma sõbrad seda teatrit vaatama. La Scala tundus neile väljakule välja jõudes nii tilluke, pealegi oli ta taas tellingutes. Vana Riccordi muusikapood oli osalt selline nagu varem, kuigi elu arenedes on valik tublisti täienenud.

Itaalia natuur pole mulle küll nii hingelähedane nagu näiteks Norra või Šveitsi oma, aga päikest ja soojust vajab ju igaüks. Eriti külmal ajal.

“Nii ema kui isa laulsid üliõpilaskooris ning mulle on räägitud, et isas läks kaduma dirigent. Kes teab? Ise õppis ta juurat, aga ei töötanud sel alal tundigi. Ajad olid sellised. Ema lõpetas majandusteaduskonna ja töötas eluaeg ökonomistina. Tütar Teele ei laula, tema on valinud teise tee.”