Viimased Türgi eestlased

Musta mere kagunurgast mõnisada kilomeetrit lõuna poole, väikese ja räpase Karsi linna külje all polnud eestlase kohtamine veel sadakond aastat tagasi mingi üllatus. Omal ajal Gruusiasse ja mujale sinnakanti välja rännanud eestlastest umbes 300 sai nimelt pidama alles Venemaa poolt vallutatud Türgi aladel. Nad ehitasid savikasse steppi türgilikud lamedate mätaskatustega savionnid ning hakkasid tasuta saadud maal loomi pidama ja põldu harima.

Nüüd elavad Karacaöreni küla onnides peamiselt türklased, kuid pika otsimise peale leidsid rollingud ka väliseestlase Aarand Roosi raamatus “Jumalaga, Kars ja Erzurum” mainitud Albukite pere. Muldvanana näiva, kuid tegelikult kõigest 60aastase Olga Albuki ehmatasid sinimustvalgete lippudega maastikuautod ja sealt välja hüpanud fotoaparaatide-videokaameratega varustatud meestejõuk keeletuks.

Raskest elust kühmu vajunud memm unustas sestap mõneks ajaks viimasedki eestikeelsed sõnad. Peale tere... Esimesed jutud said aetud XXI sajandi vääriliselt: asjur Koort helistas Ankarasse oma sekretärile ning too tõlkis mobiiltelefoni kaudu meie jutu Olgale ja vastupidi.

Valgekslubjatud tarest tuli suure kära peale välja roosa päevasärgi ja mustade viigipükstega heledapäine mees. “Petro!” tutvustas Olga 30aastane noorem poeg end, kuid sellega jutt keeletõkke pärast lõppeski.

Veendudes võõraste sõbralikkuses, tõi Olga toast välja ka pontsaka pruunisilmse tita, vanema poja Augusti mõnekuuse tütrekese Melissa.

Imiku isa leidsime paari kilomeetri kauguselt põllult, kus ta koos paari mehega heinakoormat kokku pani. Elukatsumuste (ja alkoholi) poolt tegelikust vähemalt 20 aastat vanemaks muudetud 33aastane August kääris püksisääred üles, võttis tuliuued nahkkingad näppu ja kahlas sokkides läbi kraavi külaliste juurde. Ta teretas kõiki kättpidi. Mehe silmist voolasid pisarad.

Õhtuks oli Olga end kogunud. Eestikeelsed väljendid “kõht on tühi”, “head ööd” pluss hulk toiduainete nimesid ning söögipalve tulid taas meelde.

Sellegipoolest sujus konarlik jutuajamine enamjaolt käte-jalgadega veheldes. Kuni Olga taipas vene keelele üle minna. Isa poolt venelasena mäletab ta seda kodust keelt siiani väga hästi. Aga aeglane eestikeelnegi jutt näis talle üsna arusaadav olevat.

Järgmisel hommikul oli August õhtul joodud aniisiviinast ikka veel purjus. Ta üritas ema ja noorema venna kasvatada jäetud tütrele sigaretti suhu toppida, naerdes oma totra nalja üle. Lapsukese türklannast ema kohta ütles August napilt: “Schön geld...” Kaasa putkanud kohe pärast lapse sündi tema juurest ühe rikkama mehe juurde. Põllutööst elatuvast Augustist varakamat ja vähem kärakalembest meest polnud tal vist kuigi raske leida. Isegi vaeses Ida-Türgis.

Loodetavasti aasta pärast esilinastuva tunniajalise dokumentaalfilmi jaoks sai Veiko Taluste Karacaöreni külast masendavalt unustamatuid kaadreid - eestluse lõpp kaugel maal on nimelt oma ettemääratuses rohkem kui kurb. Päikesetõusul aeti eestlaste kunagisest kirikust lehmad välja. Ning eestlaste kunagise kalmistu kohale kerkinud suure suhkruvabriku ümber lokkavast kõrgest rohust leidis Olga veel mõne hauakääpa. Ka oma aastaid tagasi manalateed läinud kaasa kalmu...