Luule Komissarov: “Mul on alaväärsuskompleks.”

“Oh, ei mina tea ühtki itaaliakeelset sõna, mul nad kõik paberi peale kirjutatud,” ütleb Luule, “täna ju alles esimene päev Itaalias. Mul on kümme vajalikku sõna kirjas - need ma õpin nädalaga pähe küll. Õige jah,” nendib Luule hetke pärast, “seda, mida tähendab buona noche, ma tean.” Sest täpselt selliste sõnadega soovis talle möödunud ööl kell kolm head ööd noormees Kirde-Itaalia maalilise väikelinna Grado hotelli registratuurist, kui Õnnekate seltskond Trieste lennujaamast bussiga oma esimesse peatuspaika oli toimetatud.

Seni pole Luule itaalia keeles rääkimist praktiseerida jõudnud, sest giid on osutunud päästerõngaks ja kõik ekskursioonid mööda Gradot ja väikest Porto Puso saart emakeeles selgeks teinud.

“Selles, et ma keeli ei oska, on süüdi vaid üks asi - olen oma ajastu produkt,” on Luule veendunud. “Keeleõpetusele ei pandud ju tollal üldse rõhku. Näiteks kui õppisin Lihula koolis, oli meil saksa keel, aga õpetaja oli selline, kes suhtlemiskeelele mingit rõhku ei omistanud. Ainult grammatikale. Ei mingeid sõnadetöösid nagu vene keele tundides, et pidid sõnade tähendust teadma. Reeglid, reeglid ja ainult reeglid! Seegi kõik ülejala. Konservatooriumis täpselt sama jamps. Ühe tekstiga sai minu meelest kaks kursust hoobilt läbi võetud. Mõistan saksa keelt vaid siis, kui keegi hästi aeglaselt ja rahulikult räägib. Aga ega ma sellepärast vastu oska rääkida.”

Näitlejanna paneb käe vastu rinda: “Endal oleksid pidanud ajud olema. Ja nüüd on mul alaväärsuskompleks...”

Luule peab ennast vähereisinud inimeseks. Elu jooksul on tal õnnestunud käia küll mitmel teatrifestivalil, kuid need toimusid enamjaolt kõik Venemaal. Tõsi küll, ükskord ka Bulgaarias. Ja vene keeles rääkimisega saab Luule suht-koht hakkama. “Seda ma ka varem ei tönksanud, aga kui elasime Mustamäel ja Õismäel, juhtusid naabriteks venelased. Nendega pidi paraku lävima ja käigupealt hakkasin aru saama.”

Kord juhtunud Luulel Jaltas mängufilmi “Metskapten” võtetel järgmine lugu. Luulet ja kadunud Heino Mandrit tol võttepäeval vaja ei läinud ning nii otsustasid nad ühel suveõhtul mööda randa promeneerida.

“Äkki tuli minul, kuidas nüüd öeldagi, pissihäda. Heino ütles, et näe, siin on üks kingsepatöökoda, mine sinna ja küsi. Oma meelest nagu oskasin vene keelt, küsisin: “Izvinite, pozaluista, gde zdes mozhna pisat?” (kui viimase sõna rõhk asetada teisele silbile, siis kõlab küsimus nii: vabandage, palun, kus siin tohib kirjutada? - toim.) Ja kingsepp vastab mulle: “A rutshka vam nuzhna?” (“Kas pastakat on vaja?” - toim.) Noh, minu vene keelt!”

Õnnekatega on aga Luule käinud nii Marokos, Egiptuses kui ka nüüd Itaalias. “Aga alati olen ma pidanud kellegi sabas jõlkuma, kes minu eest räägib. Ausalt!” Luule tunnistab siiski, et kaaslastega on tal vedanud. Oma praeguse Itaalia-toanaabri Helgi Salloga oli ta ka Marokos koos. “Tema õnneks midagigi tönksab - näiteks saksa keelt. Inglisekeelt juba ka, noh, niimoodi. Aga mina ei saa mitte mõhkugi nendest aru!”

Aga Egiptuses haakis Luule end Helle-Reet Helenurme sappa. Ühel õhtul jäid aga mõlemad tühja kõhuga, sest restorani uksel seisnud šveitseri soovitust minna teise, hoopis uhkemasse restorani, kus vähem rahvast, tõlgendasid mõlemad valesti. Arvasid, et neid saadetakse hoopis minema: “Ei meie osanud midagi kosta, püüdsime selgeks teha, et tahame just siin süüa. Jäimegi söömata, sest vihastasime. Meil on täielik õigus siin süüa, aga visatakse välja!”

Araabia turgudel on Luule oma soovid käte ja jalgade abiga või lihtsas eesti keeles selgeks teinud.

“Eriti hull oli muidugi Egiptuses. Kuna ma keeli ei osanud, siis kaupmehed kasutasid seda ära. Nii kui mõnd kaelaehet tahtsin proovida, olid nad väga maiad katsuma ja selja tagant mudima. Nii seda- kui teistpidi, ehkki algul oli see väga võõrastav. Aga noh, 50% sain alati hinnast alla. Raudselt kohe! Ja ilma pika jututa!” Ta on siiralt rõõmus, et Itaalias vähemasti on kõigil kaupadel hinnad väljas ja tingimise protseduur jääb ära.

Üht võtet kasutab Luule siiski veel, kui sõnadest väheks jääb. Silmavaadet. “Õigemini silmade mängu. Vaatan sügavalt silma, sellega saab väga palju ära rääkida. Selline võrgutav vaade. Teed silma särama ja lased siis natuke ludusse. Kõik leebuvad, eriti meesterahvad. Hoobilt!”

Mõlemad Luule lapsed, nii Rocca al Mare koolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja, ujumistreeneri ja näiteringijuhi ametit pidav Kaja kui ka Tallinnas politseinikutööd tegev Johannes, keeli oskavad.

Luule süüdistab vaid iseennast: “Mul tekib enda vastu viha, mul on häbi, et suhtleja inimesena pean alati võõral maal vait olema. Kurat, ma olen kuuekümneaastane! Aga ka vanas eas on ju võimalik end kätte võtta, aga kust ma tean, millal ma reisima lähen? Iga kord, kui olen Õnne reisidelt koju jõudnud, luban: issand jumal, no nüüd võtan küll sõnaraamatu, kas või selle suhtlussõnaraamatu ette, õpin elementaarsemadki saksakeelsed sõnad pähe. Aga tuhkagi ma seda teen.”