Inimesed

Robert Gutman otsib lepitust oma kaitseingliga 

Margo Pajuste, 10. august 2002, 00:00
KUS ON, KUS ON GUTMANI KODU? Robert Gutman elab sealsamas, kus töötab - Vanalinnastuudios.Foto: Kalev Lilleorg
Ligi 40 aastat laval veetnud näitleja Robert Gutman püüab veenda oma kaitseinglit - kuigi see näib viimasel ajal temast juba tüdinud olevat -, et võiks ikka sõpradeks edasi jääda.

Uue vabariigi ajal paremaid ja kehvemaid aegu kogenud Gutmanil on äsja lõppenud võttepäevad Normanni ja Millingu uues filmis, ees ootab paljutõotav hooaeg Vanalinnastuudios tervelt kolme uue rolliga. Pea-asi, et tööd jagub, ütleb Gutman. Ühte väikest kodu, kuhu lõplikult ankrusse jääda, tahaks ka, ja rohkemat polegi vaja.

Kas filmivõtted on selleks korraks otsas?

Minu jaoks on nad läbi jah, üks pulmapilt on veel teha Viire Valdmaga. Tema mängis politseinikku, mina olen külajoodik. Praegu oli filmitegemises väike paus, produtsent ja re˛issöör sõitsid Malaisiasse. Detsembriks peab igal juhul film valmis olema.

Kuidas võtted sujusid?

Näitlemine oli nagu näitlemine ikka, peamine on seltskond. Kui kõik, abilistest rezhissöörini välja, suhtuvad sinusse hästi, siis asi laabub. Õhtuks polegi väsinud, oled hoopis välja puhanud. Ja seal Lõuna-Eestis on ju nii ilus.

Kus suvi muidu möödub, maal või linnas?

Tulin just oma lapsepõlvemailt, Alutaguse kandist. Käisin seal murakarabades kolamas, kuni Iisakuni on ligi 20 imekena soosaart. Kotkassaar, Mõurassaar, ainult Savisaart ei ole. Kui ikka kurg tuleb ja pissib sulle jala peale... Viskad ennast mustikate keskele kõhuli maha.... Poolteisest päevast aitab ja tunned, et oled puhanud. Ei ole inimesele tegelikult palju tarvis.

Aga linnas... Tead, kes mu lemmikud on olnud alati? Lillemüüjad siin Otsa-kooli nurga peal. Istun ja räägin nendega seal lillede keskel, nad on must tüdinud juba.

Kui ma nüüd kodukandis käisin, vaatasin, et küll inimesed on tigedaks läinud. Eks kõik see rahamure ja mis veel... Ma tean ise ka, mis tähendab 65 kopikaga päevas ära elada. Aga nüüd... Enam ei julge liikudagi, Kohtla-Järvel ma enam linna peale üldse ei lähe. No Jõhvi veel, aga mujale... Kui pimedaks läheb, tõmbad saba jalge vahele ja istud kodus.

Aga sündinud olete ju hoopis Ingerimaal?

Leningradi oblastis Volossovo rajoonis Lamme külas, see on muide veel eesti küla.

Olen ingerlane jah, mul polnud kodakondsustki, paar aastat tagasi sain eriliste teenete eest.

Meie maja on seal ammu maha põlenud, mul üks pilt veel on sellest, mille kadunud memm Ljubiteliga pildistas. Mäletan veel, et imeilus kask kasvas maja ees. Kui lahingud algasid, siis evakueeriti keda sinna, keda tänna, meid siis Eestisse, Mäetaguse mõisa Iisaku kanti. Minu lapsepõlv seal mööduski, vahepeal elasin ka päris Iisakul vanaema juures.

Lepalehest plotskit teha oskan siiamaani, ikkagi üheksa suve karjapoiss olnud. (Gutman sikutab püksisäärt ülespoole.) Näed, põlv on mul läbi lastud. Siiamaani ei tea, kuidas. Ise ei mäleta, ema ei rääkinud, isa jäi teadmata kadunuks, vennas on 5 aastat vanem, tema ka ei räägi. No sõja ajal lasti maha ja visati hauda perekondade viisi, mind olevat sealt veel elusana välja tõmmatud. Ei teagi seniajani, kes need olid, venelased või sakslased... Vist ikka venelased, sakslased käitusid sealkandis tsiviil-inimestega kenasti.

Kuidas see kodakondsuse-jama käis?

Kui jälle vabariik tuli, siis mina ei leidnud oma sünnitunnistust üles. Jäin kuidagi ripakile ja siis hakati mõnitama. Mina loobusin. Vaata, minul on selline haigus, et mul tekib allergia, kui on vaja mingeid dokumente ajada. Kui kuskilt raha on saada, siis sinna ma saan veel allkirja antud, aga rohkem mitte. Aga siis tuli häda kätte, sest oli tarvis üks sõit teha. Mul oli hall pass ja siis Vanalinnastuudio esitas mu eriliste teenete eest kodakondsuse saamiseks.

Vanalinnastuudio on praegu teie põhiline tööandja?

Mitte ainult tööandja, ma elan ka seal praegu, juba pool aastat. Olen tükk aega otsinud, et saaks ühe pisikese toagi endale. Mul on nii piinlik, on minul ja on nendel. Liiga piinlik juba. Ilus muidugi, et nad pole öelnud, et kuule, Gutman, aitab. Vaata, mina ei saa oma laste kulul elada. No nüüd midagi paistab, ma vist ühe toakese saan endale. Ega mul pole palju vaja, 8-10 ruutmeetrist piisab. Et oleks kapp, kuhu oma riided tõsta, ja aitab.

Enne teatritegemist töötasite ju hoopis raudteel?

Ema oli haige, tulime kahe sõbraga Iisaku kandist kaheks aastaks Tallinna raudteekooli lihtsalt sellepärast, et saaks riigi leivale. 65 kopikat päevas oli see, mis meelitas. Sittagi ma seal ei õppinud, kõik selle oleks kahe päevaga selgeks saanud. Liiprite muldkeha, pöördvankrid, puhvrid... Kord oli nagu sõjaväes või vanglas, esimese aasta poisid käisid vanematele suitsu toomas Kui mingi jama oli, lükati sepikotta ja anti seal korralikult kitli peale.

Mis rollid uuel hooajal tulevad?

Kolm rolli tuleb, teatris just seina pealt lugesin. Ega ma täpsemalt veel ei tea, Ago-Endrik Kergega on üks roll, Roman Baskiniga kaks osa. Stiimul on igatahes olemas, et edasi elada. Selle asjaga saan ma hakkama, aga hooaeg lõpeb ära, mis siis saab? Vähemalt hakkan ma nüüd tänu oma tuletõrjeaastatele pinssi saama, omal ajal läks siseministeeriumis üks aasta kahe eest.

On teil oma lemmiklavastajaid?

Ei ole, ma olen alati vältinud sellist asja. Vahel tundub, et ei saada aru, et ilma näitlejata ei ole teatrit. Kõik sind sõimavad ja kantseldavad, iga tatt saadab su pikalt, kõik teavad, kuidas peab, ainult näitleja on loll. No näiteks Hermaküla ükskord tegi tekstikärpeid, ma ütlesin, et siit ei saa üle minna, see on ebaloogiline. Tema sisistas, et sina teed selle ära ja kõik olgu loogiline. Mine siis riidu nendega.

Kas teatris ei ole nii, et vanad olijad võivad endale noorematega võrreldes rohkem lubada?

Ei ole. Omal ajal muidugi küll, Liidu rahvakunstnikud saatsid puhtalt peesse selliste asjadega. (Gutman võtab aristokraatliku hoiaku ja teeb kõrki häält.) Täna ei mängi, ütles Kaarel Karm ja ei mänginud ka.

Eks ma olen oma iseloomu pärast kannatanud. Ma olen ju Jäär, teist nii hullu Jäära polegi olemas. Pool aastat olen ilma tööta olnud. Tänud jälle Vanalinnastuudiole, kes mind rentslist üles koukis. Endal pole veel kõige hullem, aga laste ees on häbi. Sõbrad kaovad ära. Pärast mõni vaatab, et näe Gutmanil on paremini hakanud minema, helistab, siis vastad küll viisakalt, aga see ei ole enam see...

Tead, kui lihtne on ennast persse keerata. Kui tööd ei ole, oledki prükkar. Aastaga käid alla. Mul endisi kolleege küll, ma ei hakka nimesid nimetama.

Kuidas sellistest mõõnadest üle saab?

Kui mul on raske, siis ma tahan muusikat kuulata. Mis selle tüki nimi oli... “Doktor Karelli raske öö”. Lutsepp mängis Karelli, tal oli ilus lause: kui ma hakkan Jumalas kahtlema, siis ma lähen kirikusse ja kuulan Bachi. Ja hakkan jälle uskuma. Aga minu puhul see enam ei aita. Minu meelest laseb Jumal liiga paljudel koledatel asjadel sündida.

Mina pean oma kaitseingliga suhteid hoidma. Ta väsib ka juba ära, mitu korda on mulle öelnud, et mina sind mölakat enam ei hoia. Mitte et ma hääli kuuleksin, aga ma tunnen seda.

Aga seni on hästi hoidnud?

Kaheksateist surma on mul silme eest läbi käinud. Kui palju ma olen uppunud, kui palju ma olen tappa saanud... Ükskord seisin Lilleküla raudteejaamas, kuulen vilet. Vaatan, Balti jaamast tuleb rong, aga nii kaugel, misasja ta vilistab. Aga rong tuli teiselt poolt, kahe sentimeetri kauguselt pani mööda. Kaks nädalat pärast põlv võdises.

Mõisa juures oli meil vana kalakasvatuskanal, selle keskel oli teivas, et saaks üle karata. Mina ei hüpanud välja, kukkusin sisse, aga kaldad olid soised ja kadusin sinna kalda alla. Siiamaani on meeles ilus muusika, mis siis kostma hakkas. Poisid hüppasid järele, said mu kätte. Siis ma hakkasin vett kartma. 60ndatel töötasin küll Pirital vetelpäästjana ja ujun ka päris hästi, aga vett kardan ikka.

Siis ma olin Tammuri ajal veel Raua tänava alguses sõjaväestatud tuletõrjes, siis lennuväljal, valvasin lennukeid, karabiin seljas...

Gutmanit peetakse ikka naljameheks. Kas tõsiseid rolle ka vahel pakutakse?

Minuga on selline lugu viimasel ajal, et kui näen ilusat asja, siis ma hakkan nutma. Maal on mul vana tammepuu, võtan selle ümbert kinni ja nutan. Nii et väga tõsist ja ilusat asja ei saagi vist teha enam.

Samal teemal

9. märts 2019, 00:01
„Robert Gutman oli väga õnnetu saatusega inimene! Tal ei olnud ühtäkki kodakondsust ega kodu.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee