Lea Liitmaa: “Valisin naised, kes mulle meeldivad.”

Paari kuu vanust Blackyt ei saa võrrelda ühegi Eesti tüdrukute-grupiga. Kas või seetõttu, et enamik naisbände luuakse kunstlikult, kontorilaua taga ja äri eesmärgil. Blacky tegi end ise ning on oma tegijate nägu ja meelt.

“Kujutan ette, et veel tükk aega on mul ainult väljaminekud,” ohkab Blacky looja, solist ning seni ka mäned˛eri asju ajav Lea Liitmaa.

Naisrokkbändi atraktiivsest nelikust õpivad praegu muusika-akadeemias basskitarrist Triin ja löökriistamängija HeleRiin. Leal ja tema sõbrannal Reelikal (klahvpillid) on muusikaline kõrgharidus käes. Viies “rokitibi” on kõrgkoolitamata, kuid bändi kogenuim muusik, naiseliku lavaimagoga massist eristuv kitarrist Andres Aak, kes sobib suurepäraselt sellesse pikajuukselisse seltskonda.

Blacky uuendamine tuli sellest, et Leal ei olnud ühel hetkel enam bändi - eelmine koosseis oli laiali vajunud. “Ja siis ma nägin telekas HeleRiini. Mõtlesin, et kui selline ilus naine nagu HeleRiin mängib trummi, pole keeruline leida bändi ka naisklahvpillimängijat ja teisi naismuusikuid,” räägib Lea ja lisab, et laval meeldib talle hoopis rohkem vaadata naisi kui mehi. “Naised on huvitavamad ja atraktiivsemad. Ja minu meelest on peareegel, et lavale ei minda ainult laulma. Lahe küll, kui sa hästi laulad, aga siis tee plaat ja las inimesed kuulavad seda. Kontserdile tullakse ikka artisti vaatama,” räägib Liitmaa.

Tüdrukute poolt “ema Blackyks” ristitud Lea ütleb naljaga pooleks, et otsis tuttavate kaudu bändi just sellised naised, kes talle endale meeldivad. Et puna- ja mustajuukselised bändiliikmed pisut ühtmoodi rokilikult riietuvad ja isegi sarnast nägu on, olevat täiesti juhuslik - ennekõike luges ikka pillimänguoskus.

“Lea ei leidnud ühtegi neiukest, kes šefilt soolokitarri mängiks. Ja talle nii õudselt meeldis, kuidas Andres kitarri mängib,” selgitab Triin, kuidas siiski ka üks mees naiste hulka sattus. Andres Aak ise kinnitab rõõmsalt, et tema on igati rahul sellega, et on naistebändi ainus meesliige.

Esimest korda nägi avalikkus uues koosseisus Blackyt veidi üle aasta tagasi, seitsme vapra saates. “Tegime ilusad näod pähe ja näitasime, et oskame mängida. Olgugi et polnud koos veel ühtegi proovi teinud,” itsitab Triin.

“Oluline oli jätta mulje, et kes me oleme ja mida me teeme,” seletab Lea. Lugu sai suuresti arvutis tehtud, vaid kitarr ja laul olid ehedad. Andrest polnudki siis veel pundis, tema osa mängis sisse Lea abikaasa Elmar Liitmaa.

“Tuli kitarrisoolo koht ja pildis oli vaja midagi näidata - ja näidati Elmari kätt. Aga noh, käsi oli karvane...” kirjeldab Lea koomilist apsakat, mis saadet vaadanud tuttavaid kõvasti naerma ajas. “Kõik ju teadsid, et meil on naistebänd.”

Tõsiselt hakkas Blacky proove tegema seitsme vapra suvise kontsertturnee tarvis. Tuuriks sai esitamiskõlblikuks seitse laulu.

Pabinat oli tohutult: esimest korda koos laval, mõni bändiliige polnud elus nii suurel laval olnudki. Lea sõnul oli nende põhieesmärk lihtsalt hakkama saada. Et keegi hirmuga pille nurka ei viskaks, minema ei tormaks või ennast surnuks ei ehmataks.

Andres kui bändi suurima lavakogemusega muusik õpetas tüdrukuid, nii kuis jaksas, kuid esimest korda suurele lavale minnes ei teadnud keegi, mis välja kukub.

Triin meenutab: “Andres tuli juurde ja sosistas, et Triin, ära seisa paigal, naerata ja liigu. No nii kui ma tantsima hakkasin, läkski kõik segamini. Ja siis selle juures veel head nägu teha?! Ohh, aga eks see kõik tuleb kogemustega.”

Kogenud pillimees Aak tähendab elutargalt: “Tuurid on selles mõttes head, et saab ruttu inimestega tuttavaks - head ja halvad küljed tulevad kohe välja.”

Lea meelest on bändikaaslaste omavaheline klapp hästi tähtis. Temal polevat varem kunagi sellist ühtsustunnet tekkinud nagu praegu Blackyga. “Kui Andres tuli punti, oli kohe tiimi tunne. Et kõik oleme ühe asja eest väljas,” kiidab ta.

Järgmiste ülesastumiste kohta ei oska Lea praegu midagi veel lubada. Esialgu teeb Blacky usinasti proove, et korralik tunniajane kontsertkava selgeks saada. Kõik lood, nii uued kui ka vanad, on Lea kirjutatud. Mis stiilis muusikat bänd teeb, ei oskagi keegi öelda. “Rokk ta on, ainult et missugune? Mõned vanemad lood, mis on pärit Blacky eelmisest koosseisust, on tiba teistsugused kui uuemad,” arutleb Andres. “Aga käekiri on küll äratuntav - lealik.”