Inimesed

Wirbel: “Meil on nii hästi läinud, et lausa hirm on, mis edasi saab!” 

Tiina Ansip, 25. juuli 2002 00:00
NOORED JA ANDEKAD: Wirbel on kokku kasvanud Viljandi kultuurikolled˛is. Wirbli liikmed oskavad kõik üksteise pille mängida ja vajadusel üksteist asendada. Vasakult Krista Sildoja (viiul, laul, hiiurootsi kannel), Meelika Hainsoo (laul, viiul, hiiurootsi kannel), Elo Kalda (kromaatiline kannel, väike kannel, laul) ja Kristjan Priks (krotta-tšello, laul). Nende õrnale kandle- ja viiulimuusikale pole Eestis sarnast.Foto: Elmo Riig (Sakala)
Pärimusmuusikaansambel Wirbel esineb sel aastal suurima publiku ees, mis tal iial olnud on - Viljandi pärimusmuusikafestivalil. See teeb neli andekat noort muusikut ühtaegu nii rõõmsaks kui ka murelikuks.

“Me ei ole kindlad, kas see muusika sobib suure saali muusikaks. Wirblil on üsna kurvad ja sügava sõnumiga laulud ning me kardame distantsi kuulaja ja ansambli vahel. Suurel laval esinemine on igatahes paras väljakutse. Mina päris kardan seda, ihkaksin pigem väikest ja intiimset esinemist kaminavalgel - nii saab muusika kuulajale paremini hinge minna,” põhjendab Meelika Hainsoo väikest hirmu eelseisva kontserdi ees.

Kuidas Wirbel sündis?
Krista

: “Kaks aastat tagasi Viljandi kultuurikolled˛is. Mina olin Meelika viiuliõpetaja. Mängisime toona Ameerika ja Rootsi, aga ka Eesti pärimusmuusikat. Siis mõtlesime Elo kandlega saatjaks kutsuda ning loogilise jätkuna ühines meiega ka Kristjan oma tšelloga. Algul mängisime vaid ettemängudel või arvestustel. Seejärel kutsuti meid juba Viljandi pärimusmuusikafestivalile esinema, aga siis me kartsime - meil polnud veel nime ega erilisi esinemiskogemusi.”

Kuidas ansambel nime sai?
Krista

: “Saime teada, et virbel tähendab häälestusnuppu. Meie ansamblis on aga kõik virbelpillid ning neid on omavahel üsna raske häälde seada. W-ga kirjutame nime sellepärast, et see on vana eesti keele õigem variant. Muidugi tahtsime kivi ka saksapärasuse kapsaaeda visata, olles ise selle vastu, kuidas vanasti öeldi “Hüvasti, pastlakultuur!”.”

Olete nii noor ansambel, aga lisaks Eestile jõudnud juba esineda USAs New Jerseys, samuti Lakewoodi ja New Yorgi Eesti Majas, ka Rootsis. Väga vähesed ansamblid jõuavad nii vähese ajaga nii kaugele. Milles seisneb teie edu saladus?

Meelika

: “Tegemist on rahvamuusikaga, seetõttu inimesed, eriti välismaalased, leiavad meid, mitte meie neid. Rootsis oleme juba päris omaks saanud ning seal nõutakse Wirblit, mitte enam lihtsalt pärimusmuusikat.”

Krista

: “Minule on kõige rohkem meeldinud esineda Ameerikas - Eesti Majades väliseestlastele, vanamemmedele. Algul kartsime küll - et kas saame hakkama. Meie repertuaaris on väga vana instrumentaalrahvamuusikat, ei osanud arvata, kuidas publik sellele reageerib.”

Elo

: “Aga Lakewoodis tõusis üks mees kuulajate seast püsti ning laulis vana setu laulu kaasa. See oli väga südantsoojendav.”

Kristjan

: “Meie ansambli puhul ei saada algul aru, kuidas ilma jaurami ja rahvariieteta rahvamuusikat teha saame, ent rahvamuusika pole ainult kaerajaaan. Ja vanade rahvariietega pole meil, tänapäevastel inimestel, just palju ühist. Seega esitamegi vanaaegseid laule nüüdisaega paigutatud seadetes ja vormis.”

Oma reisidest on teil kindlasti palju mälestusi?
Krista

: “Jah, esimesena tuleb meelde see, kui olime eelmise aasta septembri algul New Yorgis. Läksime mööda linna kolama, mina Eloga ja Kristjan Meelikaga. Üks väliseestlane oli meile soovitanud minna Maailma Kaubanduskeskuse torni. Oli 5. september. Käisimegi Eloga, nautisime vaadet, tegime pilte. Kristjan ja Meelika ütlesid, et lähevad järgmise Ameerika-reisi ajal. Keskuse liftis veel mõtlesin, et appi, kui siia peaks kinni jääma. Paari päeva pärast lendasime Eestisse, ja 11. septembri katastroof New Yorgis vapustas meid niivõrd, et kõik meie põnevad muljed Ameerikast haihtusid. Pildid ilmutasin ka alles Eestis ära ja neid New Yorgi vaateid oli üsna masendav vaadata.”

Kristjan

: “Aga on ka lõbusaid mälestusi. Näiteks kui Eesti Instituut oli korraldanud meile esinemise Malmö raamatukogu sööklas. Keegi meid vastu ei võtnud, läksime siis ise sööklasse ja mängisime lihtsalt söögi taustaks. Siis käis seal söömas ühe klubi boss, kelle klubisse me pärast esinema pidime minema. Ta ütles, et klubi on siinsamas, ja sõitis autoga minema. Hiljem selgus, et pidime oma pillidega kõmpima kolme kilomeetri kaugusele. Klubis muidugi nali jätkus, sest seal oli meie ansambli kohta vale informatsioon, ning meid oli soojendama pandud meist palju massiivsema muusikaga, folki harrastav Rootsi Groupa.”

Meelika

: “Mina mõtlesin, et ma ei lähegi lavale, et pärast Groupat on meil võimatu esineda.”

Kristjan

: “Aga kontsert iseenesest läks tegelikult üle ootuste hästi ja rahvas elas meile meeletult kaasa.”

Mida te arvate, kus on teie koht Eesti muusikas?
Krista

: “Oleme täiesti tühjal kohal. Õrna ja loomulikku laulu Eestis eriti polegi. Meestest on ehk Tätte, Matvere ja Johansonid, naisi ei oska küll nimetada. Samuti on meil väga õrn ja naiselik kandle- ja viiulimängu stiil, tihti öeldakse pärast kontserti, et ei olegi nii õrna viiulimängu kunagi kuuldud. Seega teeme üsnagi misjonäritööd ja loome endale ise Eesti muusikas kohta.”

Meelika

: “Seni on meil nii hästi läinud, et lausa hirm on, mis edasi saab. Meie ansambli puhul on oluline see, et suudame kõik individuaalselt pilli mängida ja laulda. Eestlased ei oska aga veel üksikpillimehi või lauljaid kuulata, ansamblikultuur on rohkem hinnas. Hea on see, et oskame Wirblis kõik üksteise pille mängida ning vajadusel ka üksteist asendada.”

Oskate üksteise pille mängida? Mitut pilli te siis valdate?
Meelika

: “Üldiselt valdame väga hästi kõik umbes kahte pilli, kuulaja petab aga ära vähemalt viiega.”

Kristjan

: “Jah, kõik oskame tegelikult oma pilliga sarnaseid pille mängida, ja torupilli oskame vist ka kõik.”

Ja kõik esinete mitte ainult Wirblis, vaid ka teistes kooslustes.

Krista

: “Paraku on rahvamuusikaringkond üsna kitsas ning inimesed kipuvad ansamblites kattuma. Mina olen juba aastaid abikaasa Raivo Sild-ojaga duot mänginud, samuti olen koos Kristjani ja Meelikaga ansamblis Vägilased, mis on Wirblist rõõmsam ja tempokam ansambel.”

Kristjan

: “Lisaks Vägilastele olen ma ansamblis Virre ning teen veel igasuguseid juhuotsi.”

Meelika

: “Mina olen veel Eesti-Rootsi ansamblis Strand - Rand, kus laulame koraale. Samuti ühes d˛äss- ja rahvamuusikaansamblis.”

Millised Wirbli proovid välja näevad?
Krista

: “Oh, hea, kui korra nädalas kokku saame. Aega on nii vähe.”

Kristjan

: “Suur harjutamine käib oma peas. Elame oma muusikasse sisse. Aga proovid on meil väga impulsiivsed. Kõiki laule mängime iga kord veidi erinevalt. Proove saadab üldse suur lobisemine ja mõtete vahetamine ja see on väga lõbus. Vahel jämmime oma repertuaari piires, lood tulevad aga meie juurde, ise me lugusid pillist välja ei meelita, ehkki suudaks. Nad ei hakkaks elama.”

Kas olete mõelnud ka plaadi väljaandmisele?

Krista

: “Võib-olla on õnn, et meil pole plaati. Nii areneb me muusika kogu aeg ja teda ei saa n.-ö. purki panna. Ehk oleme sellevõrra hinnalisemad, et meid saab vaid vahetult kuulata? Kõne alla tuleks kontsertlindistus, sest siis oleks esitaja ja kuulaja vahetum ja muusika ei jääks kaugeks.”

Kristjan

: “Materjali meil muidugi plaadi jaoks oleks, kuid eelkõige oleme siiski muusikud. Samuti pole meil mäned˛eri - tema peab aga leidma meid, mitte vastupidi. Mäned˛er peaks meie muusikat austama, mitte lihtsalt müüa üritama.”

Mis muusikat ise heameelega kuulate?
Krista

: Mulle meeldib Kate, samuti Tõnis Mägi ja ka Tuberkuloited - nad on kõik väga omanäolised. Hendrik Sal-Salleri ja Blacky läbi nina laulmine mulle aga ei istu. Raadiost kuulan lihtsalt Eesti muusika hetkeseisu, vahel ka tümpsujaamasid.”

Meelika

: “Tõnis Mägi on tõesti hea. Kui rahvamuusikast küll saab, siis kuulan mingit rokki, punki või d˛ässi. Enne aga raiuks puid, kui teeks Meie Mehes kaasa - rõvedusi on niigi palju, milleks seda siis veel ise juurde tekitada.”

Kristjan: “Ma lisaksin veel loetelule Ultima Thule. Igal juhul nii küll pole, et rahvamuusikud muud muusikat ei kuulaks või ei tunnistaks.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee