Imelik oli Austraaliast kodus käimas

“Kuule! Oled sa tõesti Raul?” küsib Aedma Pirita toidutare juures seisvalt pikalt hallipäiselt mehelt. Raul Haaristo mängis “Kevades” Vipperit, poissi, kes Imeliku kamandamise peale: “Poisid, tehke tuli surnuks!” vastas “Tee aga ise! Mis sa teisi kamandad!”

“Raul, kus sellist toredat juuksevärvi müüakse? Mulle kulub ka ära,” jätkab Aedma aasimist. Filmi-Imelik ja Vipper pole teineteist näinud 32 aastat.

“1970. aastal olime filmis “Varastati Vana Toomas”. Siis olime viimati koos ja eks aeg muudab meid kõiki,” seletab Raul Haaristo. Mõlema mehe näos on siiras äratundmisrõõm. “Mina küll nii vana mees pole,” aasib Imelik vastu. Tema jutt on ülevoolavalt emotsionaalne, mida saadavad pidevalt elavad ˛estid. Pigem meenutab ta oma olemuselt Tootsi kui voodiserval kannelt mängivat muretut Imelikku.

“Ja sina, väike Lesta! Sinu nägemine 1990. aastal “Sügise” võtetel oli ka üllatus. Enne olid pisike nagu seakartuli seeme. Nüüd mees nagu mägi,” pöördub ta Tõnu Alveuse poole. “Ma oleks sulle isegi taksoga lennujaama vastu tulnud. Aga ma ei teadnud täpset kellaaega,” vastab Alveus.

“Tegelikult olen ma pärast äraminekut Eestis teist korda,” tunnistab Aedma, kui esimesed jutud sõpradega räägitud. “2000. aastal, enne Sydney suveolümpiat, olin ka siin. Tütre Laura ja tema pojaga, nüüd enda poja Lauriga.” Mees meenutab suure rõõmuga, kuidas toona ilmataat külalisi hoidis ja veel septembris neile ilusa vananaistesuve kinkis.

Pärast kodusesse Sydneysse jõudmist ei saanud vana spordimees rahu ja püüdis ikka staadionil kergejõustikku jälgida. Erki Noole kahepäevasele ponnistusele olümpiakulda saada elas Aedma varahommikust hilisõhtuni kogu südamest kaasa. “Iga poole minuti tagant muudkui telefon tirises ja kõik pärisid: saab lõpuks kettaheite kirja või mitte. Lõpuks laabus kõik.”

Kauge külaline on siiralt üllatunud, et teda Eestis veel nii palju mäletatakse ja tuntakse. Sydneysse saabunud kodueestlased kõnetasid teda aina kui Imelikku, mitte tema kodanikunimega. Suvises Pärnus, kus Rein Aedma nüüdse külaskäigu ajal sugulaste juures peatus, kohtus ta lugematute vanade sõpradega. Tihti ei saanud ta poolt sammugi astuda, ilma et keegi poleks teretanud või nööbist kinni võtnud.

“Pikapeale hakkas natuke ära tüütama. Tunned, kuidas vana plaat peale läheb ja sama laul käima hakkab: elan Austraalias, leiba teenin kivitööga ja muidu on ka tore,” viskab Aedma kavala naeratuse saatel nalja. Lesta ja Vipper müristavad selle jutu saatel kõlavalt naerda.

Miks otsustas omal ajal spordikoolis ja Tartus eesti filoloogiat õppinud Rein Aedma 1991. aasta suvel Austraaliasse elama asuda? “Midagi erilist ei juhtudki,” on tal kiire vastus. “Läksime külla ja jäimegi sinna.”

Juunis 1991 sõitis Aedma koos perega naise tädi juurde ning otsustas kaugel maal elamisluba paluda. Tagasisõidupiletid olid neil küll augusti riigipöördekatse päeviks broneeritud, kuid elamisloa saamine käis üllatavalt kiiresti. Sellest ajast ongi kogu pere kängurude ja bumerangide maal elanud.

Alguses vaevas ümberasujaid loomulikult koduigatsus. Puudust tunti ka mustast leivast, mida Austraalias pole. “Lumest ma puudust ei tunne,” räägib Aedma. “Seda oleks võinud olla rohkem kaheksakümnendate teisel poolel, kui Tartu maratonid järjest ära jäid. Nüüd pole seal kaugel maal enam lumest lugu.”

Mees räägib pikalt Rohelise mandri igavesest suvest, soojast mereveest ja sellest, kuidas ta enam külma ei kannata. “Poisid. Kui meres on alla 20 kraadi sooja, siis mina sinna küll ujuma ei lähe,” viipab ta Lesta ja Vipperi poole. “Pole sellist hirmugi. Mis sa mõtled, kisub ju krampi,” viskata nalja. Kaaslased meenutavad vastuseks laia naeru saatel, kuidas nad poisikesena varakevadel Pirital 13-14 kraadiga “ujumas” käisid.

“Suves” päris Kiir ootamatult koju saabunud Tootsilt: “Olite kõik see aeg Venemaal?” Samamoodi võib pärida koju käima tulnud Imelikult: “Kas olete kõik need 11 aastat töötanud kiviraidurina?”

“Päris kiviraiumiseks seda enam nimetada ei saa,” seletab Aedma. “Haamer ja meisel käes töötasin ma aastakümneid tagasi pärast sõjaväge ja enne emakeeleõpetaja ametit Eestis. Austraalias teen ma kivimööblit. Kondiproov ühes töökojas õnnestus ja mind võeti palgale.”

Mehe teha on kivilauad, köögid, vannitoad, marmorplaadid ja liivakivitooted. Viimasest saab tegelikult väga ilusaid asju, kuigi paljud peavad liivakivi odavaks ja pehmeks materjaliks. Samas on kivi puidust odavam, sest Tasmaania tammest või punasest puust mööblit saavad endale lubada vähesed. Näiteks suur kaheteistkümne inimese kivist söögilaud on poole odavam kui sama mööbliese puidust. Pealegi on kivilaud peaaegu igavene, kannatades hästi külma, kuuma ning vett. “Tehismaterjalist, nagu lamineks ja muu, on aga kivi siiski kallim,” teab ta. Kivitöö kõrval annab diplomeeritud eesti filoloog ka keeletunde.

Sydney, kus ta viimased neli aastat korteris elab, on Aedma hinnangul suhteliselt kallis linn. Varem elas kogu pere Gold Coastis eramus. Praegu on see elupaigaks pojale ja tütrele. Tänu neile on filmi-Imelik juba kahekordne vanaisa: diplomeeritud arstist Lauril kasvab peres tütar, varsti jaapani filoloogiks saav Laura on aga nelja-aastase poja ema.

Uuesti plaanib filmi-Imelik kodumaale käima tulla kahe aasta pärast. Vahepeal teeb tööd ning kogub raha, sest mööda maailma reisimine pole teps mitte odav tegevus. “Siis võtan naise Heidi kaasa. Lapsed teavad juba ise koduteed,” lubab ta.

1970. aastal lavastas Semjon Školnikov muusikalise revüüfilmi “Varastati Vana Toomas”. Selle teine re˛issöör juhtus olema “Kevadest” tuttav Heiki Roots, kes kutsus peaosadesse “Kevade” Imeliku ja Ülle Koni. Pisiosades tegid kaasa ka Raul Haaristo ja Tõnu Alveus. “Roots tuli lihtsalt ja ütles: poisid, tahate jälle,” meenutavad kõik kolm müriseva naeru saatel. “See oli tema moodi. Niimoodi kärts-mürts ära teha,” lisab Aedma. “Mängisime seal Üllega süüdimatuid noori. Mõtlesin küll, et ehk tekib ka armastus, kuid nii ei läinud. Kahjuks pole hiljem temaga enam kokku juhtunud.”

Üksmeelselt ristis kogu poistekamp valmiva linateose venekeelse nimega: “Varastati Vana Fantoom”. Filmi tõelist nime nad eriti ei kasutanud.

“Kevadise kakluse järgset mõisapoiste vetteviskamist filmiti vist Pedja jõe ääres. Seal oli ilus sile kallas, põhi oli aga kivine. Käisime siis sukeldumas ja korjasime kivid ära,” meenutab Aedma “Kevade” võtteid.

Loomulikult pidid Paunvere koolipoiste käte vahelt vette lendama saksa poisid, kuid kogemata käis ka Imelik selle tee läbi. “Raul viskas. Olin äkki vees, kuigi see oli meile vööni,” meenutab ta edasi. Kui Imelik ennast püsti ajas, oli ta nagu noor Kalevipoeg keset kükitavaid mõisapoisse.

Õhtul läks aga võtteplatsil külmaks ja ka jõevesi polnud veel suviselt soe. Siis andis filmi administraator poistele turgutuseks 25 grammi konjakit. Vaid väike Lesta jäi punnsuutäiest ilma, sest oli grupi pesamuna.

“Kevade” lõpubankett peeti Lauluväljaku kõrval Tuljakus (praegu Carina-toim.), kus oli kohal ka Toots (Aare Laanemets). Ühel korral tõi tema lauale jäätise- ja piimakokteile üsna algaja ettekandjaneiu. Kuid ootamatult pillas ta kandiku Laanemetsa tuliuuele pintsakule. Rikutud pintsak viidi kohe taksoga restorani kulul keemilisse puhastusse ning banketi lõpus oli see juba noormehel seljas tagasi.

Kannelt pole Rein Aedma mänginud “Kevade” võtete ajast. Kätte pole ta seda pilli võtnud aga “Sügise” tegemise ajast, 1990. aastast.

“”Kevades” mängisin päriselt. “Suve” ajaks oli sama kannel juba nii vilets, et seda ei saanud häälestadagi,” meenutab ta. “Sügises” toodi Imelikule juba tuliuus kannel, kuid seda ei lubatud mängida. “Ja ega vist poleks osanudki. Els Roode õpetatud lood olid juba meelest läinud.”

“Kevadeks” õppis Imelik ära neli lugu: reilenderi, une marsi, polka ja valsi “Aeg läheb, aga õnn ei kao”. Viimasest sai ka “Suve” filmi lõpumeloodia.

“Minu jaoks oli “Kevade” tegemine laastav. Tegin TSIKis palju sporti ja õppisin väga hästi. “Kevade” ajal aga avastasin Palamusel popitegemise mõnu,” räägib Aedma sõpradele. “Istume klassis ja taipame, et päike paistab ja kevad on käes. Ajame siis käe püsti ja ütleme kooris, et viie minuti pärast algab võte.”

Palamuse kooli õpetaja oli muidugi asjaga nõus ja ütles: “Minge kui vaja!”

“”Kevade” ajal õppisin suitsetamise ära. Haaristo poiss samuti. Aga Lestale me ei andnud, sest ta oli väike nagu seakartuli seeme,” naerab ta. “Tahtsime ikka mehed olla.”

Tegelikult olid lavastajad Arvo Kruusement ja Heiki Roots kehtestanud “Kevade” võtteplatsil range ja karske korra. Ja tagantjärele on mehed neile selle eest väga tänulikud, sest keegi ei läinud hukka.