TJAPSI KÜLA IMEMEES: Nikolai Nikonov on siinkandis ainus, kes eesti keelt tönkab. Ilusat eesti keelt laseb ta kõlada hüüatustega: “Kuule! Ole vait” ja “Mis sulle vaja?”Foto: Margo Pajuste
Inimesed
29. juuni 2002, 00:00

Lätis viimase eestlase otsinguil

Veel 20. sajandi algul kuulus sellesse etnilisse rühma ligi 4500 inimest. Teaduslike raamatute andmetel on nad tänaseks lätistunud. Kuid umbes 200 km kaugusel Eesti ja Läti piirist, Ludza kandis, leiab juba lühikese otsimise järel meie lähedasi hõimlasi, koguni lutside omapärase eesti keele oskajaid.

Vähemalt tõestas seda rühma kodueestlastest asjaarmastajate jaanipäeva-aegne kiirvisiit Ludza ümbruse küladesse koos Riia Ülikooli õppejõu Aino Skerberga ja Riias diplomaatilisel missioonil oleva perekond Karelsohnide juhtimisel.

Eestlasi pole, juute nagu oleks

Ludza asub Latgale maakonnas, üsna Venemaa piiri ääres. Et Latgale on pikalt olnud Poola võimu all, siis on see Läti ainus valdavalt katoliiklik maakond.

Venemaa läheduse tõttu on kõikjal tuntav tugev slaavi mõju, näiteks majad on valdavalt nn. Põhja-Vene tüüpi, iseloomulikult kaks akent külatänava poole jäävas otsaseinas.

Lutsi maarahvast 1893. aastal esimesena uurinud Oskar Kallas leidis eest 4387 inimest, kellest ligi 800 oskas veel eesti keelt. Tänapäeval pole tollal eesti külaks nimetatud Nirzas (eesti k. Nersa) eestlastest keegi midagi kuulnud. Küll teab külapoe vastas elav mammi, et kuskil lähedal olnud ennevanasti juudi külad. Lahke perenaine ei taha oma otsiretkel vaid hetkeks peatunud külalisi kuidagi minema lasta, vaid toob sahvrist kiiresti koduõlut, omapüütud kala, isetehtud juustu ja kooke.

Et tööd ja leiba on tänapäeva Latgales kasinalt, siis tuleb võimalikult palju söögi- ja joogipoolist ise püüda, kasvatada, pruulida ja küpsetada.

Järgmises külas, Pildas (eesti k. Põlda) oskab esimene aasal lehma juures askeldav memm juhatada meid kohaliku ajalooõpetaja Emilia Duncane juurde.

Tšuhnaade susisev keel

Duncane teab eestlasi küll, tema endagi vanavanaema olnud eestlane. Ise ta paraku eesti keelt ei oska. Igas külas elanud 10-15 eesti perekonda, keda latgalid ja venelased nimetanud “tšuhnaadeks” ja “tšuhoonetsiteks”.

Proua Duncane sõnul peetud eestlasi imelikeks ja teistest erinevateks, sest nende naised tegid palju käsitööd, kudusid telgedel kangast ja tikkisid sel ajal, kui teised külanaised guljaanjet korraldasid. Samuti laulnud eestlased palju ja hästi ning olnud enamasti jõukamad.

Pilda rahvamaja juhatajana töötab Duncane sõnul Heidi Heinaste, kelle õe nimi on Ester. Nende isa oli päritolult eestlane, ise nad eesti keelt ei räägi.

Proua Duncane seob räti pähe ja juhatab meid 30ndates aastates Anna Nikonova juurde, kelle 1987. aastal surnud vanavanaema rääkis veel vabalt eesti keelt. Vaarema laulis väga hästi ja oli koguni Ludzas solistina esinenud. Anna mäletab vanaemalt kuuldud viisijuppi:

Pīk-pīk pingi peal,

jämejal jala peal.

Anna loeb ka eesti keeles kümneni: ütš, kaķš, kol, neli, vīš, ķūš, šäd˛e, kate˛e, üde˛e, kjümme. Kõla on harjumatult susisev. Lutside eesti keel on arenenud täielikus isolatsioonis vähemalt paarsada aastat, seetõttu ka sellised erinevused tänapäeva eesti keelega võrreldes.

Läti-eesti pipraviina

Anna viib meid Pildas elava 60. aastais Jazeps Skruļļ’i (Skruļs) juurde, kelle vanaisa oli eestlane, perekonnanimeks Mekšs. Onu Jazeps on oma eesti päritolu üle uhke, kuid eesti keelt ei räägi. Tema teada olid seal kandis terved eesti külad kuni 1930-40. aastateni, kuid siis kadusid eestlased laiali, eriti Teise maailmasõja ajal. Rahvuslikke konflikte eestlaste ja latgalide vahel polevat olnud, kuid Jazepsi sõnul peetud eestlasi upsakateks, tõenäoliselt nende jõukuse tõttu.

Äärmiselt sõbralik onu Jazeps toob lauale köömnetega koduse sõira ja koduõlle, enne lahkumist valab Jazepsi väimees veel isetehtud kangemat kraami. Punase pipra kaunade peal hoitud puskar on suurepärane, nisust aetud ja puhas. Pudel koduviina antakse veel jaaniõhtu tarbeks lahkelt kaasagi. Kõige pakutava puhul toonitab peremees, et see on ikka läti-eesti päritolu. Eestlaste põgusat külaskäiku jäävad Jazepsile meenutama mõned pudelid eesti õlut.

Mis sa sülitad, räägi ilusti

Lõpuks juhatab Anna meid Tjapsi külla, kus elab tema isa, 58aastane Nikolai Nikonov, ainus veel eesti keelt rääkiv inimene, kellest meil oma põgusa visiidi jooksul kuulda õnnestus.

Nikolai on jaanipäeva tähistamisega varakult pihta hakanud, üliheas tujus on ta igatahes juba varasel lõunatunnil. Ta ei räägi küll soravat eesti keelt, kuid kasutab võrdlemisi vabalt mitmeid üksikuid eestikeelseid lauseid, näiteks “Elagu Eesti Vabariik!”, “Kuule! Ole vait!” ja “Mis sulle vaja?”.

Välimuselt pole Nikolai kuigi eestipäraste näojoontega, vaid meenutab pigem lõbusat juudi vanameest.

Nikolai räägib lugu oma vene päritolu kasuemast. Kui isa ütles naisele “Kuule, ma nakam suka kõnõlõma”, siis naine vihastanud alati, et talle suka öeldi. Ka küsinud naine alati isa käest, kui see eesti keeles rääkis, et miks sa sülitad, sest keel tundus talle sellisena.

Nikolail on ka eesti saunade tüüpi vana suitsusaun, mis on ostetud lähikonnast ja ehitatud tema õue peale uuesti üles 1988. aastal.

Kohalike mäletamist mööda käis neil viimati Eestist pärit ekspeditsioon etnograafilist materjali kogumas 1960. aastatel. Kui kellelgi lutside jälgede vastu veel huvi peaks olema, siis on praegu kindlasti viimane aeg see tee jalge alla võtta.

Kust lutsid tulid?

Lutside päritolu kohta on olemas mitmeid teooriaid. Oskar Kallasele toetudes väidetakse, et katoliiklastest lutsid on tulnud Lõuna-Eestist reformatsiooni eest pakku kunagi Liivi sõja paiku. Seda versiooni on kohalikelt kuulnud ka proua Duncane.

Teine teooria väidab, et eestlased viidud sinna sõjavangidena Põhjasõja ajal. Et kuni 1772. aastani kuulus Latgale Poola riigi koosseisu, siis on segane, kes viis tuhandeid eestlasi Poola aladele. Poola liitlane Venemaa? Poola vastu edukalt sõdinud Rootsi? Miks?

Võimalik, et lutsid on jäänuk Ida-Läti muistsest läänemeresoome asustusest. Seda oletas 1930ndatel arheoloogiliste leidude põhjal Harri Moora, ka toetas seda versiooni keelt uurinud Paul Ariste.

Latgalite eneste kohalolu on arheoloogiliste andmete põhjal võimalik kindlalt väita alles alates 8. sajandist p.Kr, samas on läänemeresoome asustus arheoloogide hinnangul Latgales ja Ludza ümbruses juba vähemalt aastaist 50-450 p.Kr.