STROOMI RANNA LAPSEPÕLV: Aastakümneid elas Pelguranna ujumiskoht vaid vanemate mälestustes, sest solgivee pärast ei saanud seal tükk aega ujuda. Kui valmis Paljassaare puhasti, lõppes ka heitvee voolamine Kopli lahte. 1990ndate alguseks oli meri nii palju puhtamaks muutunud, et sai avada korraliku ranna. “Merel on seal väga suur isepuhastusvõime ja see taastus aastakümnete pikkusest reostusest kiiresti,” ütleb Robert Nerman.
Inimesed
8. juuni 2002, 00:00

Tallinn oli kunagi kuulus suvituslinn ja merekuurort

Paarisaja viimase aasta jooksul on Tallinnas suvemõnusid nauditud mõnekümnes paigas. Esialgu kitsa ringi aristokraatide harrastusena supelmajades, hiljem kõikidele avatud liivarandades.

Suvitamine ja suplemine hakkas Tallinnas laiemalt levima 18.-19. sajandi vahetusel. Selleks ehitati suvemõisad ümber kümblusasutuseks või väljasõidukohaks.

Neid reklaamiti, kusjuures iga suvemõis üritas leida just oma eripära ehk praeguses mõistes reklaamlauset: ühel oli värskem õhk, teisel parem vesi või ilusam mets. “Ja paljudel oli tegelikult reklaamiga tõsi taga,” ütleb ajaloolane Robert Nerman. “Näiteks Mustamäe teel asuva Löwenruh´ suvemõisa allikad olid teistest rauarikkamad ja seepärast ka patsientidele tervistavamad.” Sellised kuurordid-suvemõisad olid ka Mustjõel, Lillekülas ja mujal.

Komme tervist parandamas käia ja aega viita oli levinud peamiselt aristokraatide ning rikkama rahva hulgas. Kui alamrahvas kirjutamata seadustest kinni ei pidanud, lasid supelsaksad tihti käiku rusikad, et soovimatuid külalisi eemale tõrjuda. Seepärast hoidis lihtrahvas aristokraatide majadest hoolega eemal. Käis hoopis õhtuti või nädalavahetustel roheluses ehk grüünetamas. Mõne uurija arvates võidi grüünetada juba hiliskeskajal.

Tallinlaste lemmikväljasõidukoht 19. sajandil oli Kopli poolsaare tipp. “Seda 20. sajandi alguseni, kui Tsaari-Venemaa otsustas sinna ilmatu suured sõja- ja laevatehased ehitada,” teab Nerman. Enne ehitust raiuti paik lagedaks ning paljud kaunid rannikukohad muudeti tundmatuseni. Peale Kopli käis vaesem linnarahvas vabal ajal Tiskres ja Stroomi metsas.

Unustatud suvituspaigad Paljassaares ja Kalarannas

Rannaliival lesimine, päevitamine ja ujumine ei olnud 19. sajandil väga levinud. Neid rõõme hakati Tallinnas harrastama umbes sada aastat tagasi. Enne seda sai ujuda näiteks Georg Witte supelasutuses praeguse Ukraina saatkonna lähedal. Kuid seal on rannik kivine ja ujumaminekuks oli vaid üks sild.

Supelmajakesed olid aastast 1815 olemas ka Kalamajas, umbes sellel kohal, kus praegu on linnahall. “Kuid Tallinna ja sadama reostus sundis omanik Johann Krauspi seal äri lõpetama. Peenemad suvitajad kolisid Kadriorgu,” räägib Nerman. Kalamajas olid ka Elfenbeini, Rosenkampfi ning Hippiuse pansionaadid.

Esimese korraliku supelrannana ehitati Tallinnas välja Pirita, mis Nermani andmetel sai puhkamiskõlblikuks mõni aasta enne Esimest maailmasõda. Kadrioru kui supluskoha maine käis pärast seda pikapeale alla ning kümmekond aastat hiljem oli sellest järel vaid mälestus.

Ujumas hakati käima ka Stroomi rannas, kus linnarahvas oli harjunud pikemat aega käima grüünetamas. Stroomile sõitis ka Nõmme rahvas, sest neil polnud suplemiskohta. Eesti ajal ehitati küll välja Mustamäe-alused tiigid ja basseinid, kuid merd need puhkajatele ei asendanud.

Ujuti ka Kopli poolsaare tipus ja Paljassaarel. “Viimasel on väga ilusad rannad, mida praegu keegi ei tunne,” ütleb Nerman. “Ja vaade on sealtkandist Tallinnale kõige parem. Sinna võiks ehitada elurajooni.” Paljassaares asus kuulus Viru Liiva rand, Koplis Süsta tänava lõpus aga Noorte Kotkaste rand.

Oma tilluke rand oli Kalamaja rahval. Vana-Kalamaja tänava lõpus Patarei vangla kõrval Schmidti künka all olid riietusruumid ja paadilaenutus. Samuti nn. Laksi pood, kus olid ühe katuse all hotell, kõrts, postkontor ja rahvamaja. Veesõidukitega sõideti tihti praegugi linnahalli taga meres seisvatele patareivaremetele ja tagasi. Samas kõrval oli ka nn. Soojakas, kus sai ujuda varakevadel ja hilissügisel. Elektrijaama soe vesi voolas sealtkaudu otse merre ja see võimaldas supelda ka külma ilmaga.

Solgivesi voolas kolinal Stroomi randa

Haabersti inimesed käisid ujumas Harku järves ja Kakumäel. Mõlemad jäid aga metsikuks rannaks ning said ametlikuks supluskohaks alles viimastel aastakümnetel.

Kui suplus- ja terviseparandusmajad välja jätta, ehitati esimene korralik rannahoone Piritale. “Pirita Kaunistamise Seltsil olid linnaosaga suured plaanid: rajada vabaõhumuuseum ja korrastada parke,” ütleb Nerman. Avada jõuti vaid tilluke linnaosamuuseum. Samuti hooldati kloostrivaremeid.

Stroomi rannal ehk rahvakeeli Stromkal tegutses hoolega Pelgulinna Ranna Heakorrastamise Selts. Seltsi eestvõttel muudeti seni grüünetamise ning lehmakarjatamise paik suvituskohaks. 30ndate keskel ehitati ka suur puust rannahoone ja restoran. Seltsi juhtide peas mõlkus plaan korrastada kogu rannariba Kopli laevatehaseni välja.

Sõle ja Hipodroomi tänava nurgale taheti aga rajada korralik staadion ja kultuuripark. Inglismaalt tellis selts Pelgulinna kanalisatsioonivee puhastusseadme, jõudis selle eest isegi raha maksta, kuid 1940. aasta juunipööre lõpetas kõik. 1950. aastate lõpuks oli Stroomi rand juba reostunud, kuigi mõnel pool võis kõrkjaist veel angerjat püüda.