Renate Keerd: “Ma ise ka imestan, et kooli sisse sain!”

23aastane pärnakas Renate astus neli aastat tagasi Viljandi Kultuurikolled˛i tantsuosakonda, ilma et ta kunagi regulaarset tantsutrenni oleks teinud. “Ainult paar korda aeroobikat - aga see pole ju tants - ja kord ka võistlustantsu,” täpsustab Renate. Ta käis küll keskkoolis Aare Laanemetsa juhitud näitestuudios, aga seal ei tantsitud.

“Aare Laanemets oli range,” meenutab Renate. “Stuudios olles sain aru, et sõnateatrist jääb mulle väheseks. Sain aru, et akadeemiline teater mind ei huvita, küll aga lavastamine.”

Aga mingi pisik kiskus Renatet ikka lava poole - tegemist on ju näitlejate lapsega. Isa Enn Keerd mängib ja lavastab Pärnu teatris, lätlannast emagi mängis omal ajal laval. “Aga vanemate pärast ma küll Laanemetsa stuudiosse ei läinud. Hoopis vastupidi - töötas klišee, et sattusin sinna koos sõbrannaga. Ma olen nii arg, et ise poleks julgenud. Pelgasin, sest olen ju teatris üles kasvanud, kuidas ma siis saan minna tuttavate juurde stuudiosse. See polnud kerge.” Renate polnud seda tüüpi laps, keda oleks teatrilavastustesse lasterolle mängima pandud. “Vanemad hoidsid mind sellest eemal,” annab Renate mõista, et vanemad ei tahtnud võsukest kuhugi upitada.

Vast endalegi ootamatult ja kuidagi kobamisi hakkas Renate Sütevaka humanitaargümnaasiumi viimases klassis koreograafiaga tegelema. “Keskkoolis oli selline lugu, et ma tegin seal mingit asja, mingit tantsuetendust, nagu koolis isetegevust tehakse. Võtsin tüdrukud kokku ja lavastasin tantsu. Seda nägi aga üks vastlõpetanud koreograaf ja soovitas, et läheksin sellega festivalile - praeguse nime all Koolitantsu festivalile. Ma ei teadnud sellest mitte midagi, seal olid eelvoorud ja eel-eelvoorud, sain sealt edasi, siis veel edasi, kuni lõpuks saavutasime II koha. Festivalil otsiti, kes on selle tantsu juhendaja - aga mina ju tantsisin laval -, sellest tekkis segadus, kes see Renate on, kus see juhendaja on,” muigab Renate. “Mees metsast.”

Üht-teist oli Renate ennegi teinud, ning Koolitants andis väikese tõuke Renates juba küpsenud arusaamale, et ta tahab tantsida.

“Ja nii ma tookord neli aastat tagasi suvel läksin ikka kolled˛isse, ja ikka väga enesekindlalt läksin. Olin väga resoluutne, teatasin, et tahan saada lavastajaks ja tahan teha tantsu- ja sõnateatri sünteesi. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, polnud mul aimu, millest rääkisin,” tunnistab ta.

Kuidas ta ilma tantsuhariduseta sisse sai? “Ise ka imestan!” ütleb Renate. See on aga mõneti arusaadav - nüüdistantsus ei nõuta klassikalist balletiharidust. Pigem on oluline, et tulevasel tantsijal-koreograafil on maailmale midagi öelda, ta saab seda mis tahes kehaliikumise kaudu teha. Võib hoopis laval liikumata olla. Võib ka sõnateatrit sisse tuua. Nüüdistantsu piirid on väga laiad ning Renate naudib seda.

Muide, Renate pole kunagi Estonias balletti vaatamas käinud. “Ma pole tantsuvallas eriti midagi näinud,” tunnistab ta.

Veel ühes asjas on Renate kangekaelselt isepäine ega armasta ettekirjutisi - tervise osas. Hoolimata sellest, et arstid ei luba tal pubekaeas saadud seljavigastuse tõttu treenida - keskkoolis oli ta kehalisest kasvatusest vabastatud - teeb Renate siiski suure koormusega tantsutrenne, tantsib oma lavastustes ja on väga rahul. Selg piina ei valmista. “Olen alternatiivmeditsiini esindajatega rääkinud, nad toetavad seda, et kui mul on ikka sees tunne, et peab tantsima, siis tuleb seda usaldada,” teatab Renate.

Täna ja homme esietendub Kanuti Gildis Renate Keerdi triloogia “Salapärased kõlad nii norskavas öös” kolmas osa. Algus kell 19.30.

Millest etendus räägib? Renate peaaegu turtsatab: “Ükskõik kas on sõna- või tantsuetendus, mulle ei meeldi see, et kavalehel on kirjas, millest etendus räägib. Ei meeldi näpuga näitamine. Sel hetkel, kui ma etendust teen, sünnibki etendus,” põhjendab ta. Eelmise kahe osa põhjal kutsusid festivali “Evolutsioon” külastanud produtsendid Renatet mitmele välismaisele festivalile esinema.