MITMEKÜLGSED LOODUSVAATED: Väike-Pakri saare ühes otsas on kena pankrannik, Paldiski-poolses küljes aga suur rauahunnik. Metsatukas keset saart asub järv, mille kaldal elutsevad sookurepered.
Inimesed
6. mai 2002, 00:00

Seiklus Väike-Pakri saarel

Möödunud nädalavahetusel korraldati esimene turismiüritus ligi 50 aastat turistidele suletud olnud Pakri saartel. Aktiivne turismihooaeg peaks Pakril lahti minema Paldiski linnavalitsuse ja ASi Stremex koostööprojekti “Pakri Camp 2002” raames alates 22. juunist.

“Pakri Camp 2002” meeskonda kuuluvad Jorgen Sumin, Andres Tehver ja Tiit Priidel kavatsevad sel suvel korraldada Pakril mitu üritust, sh. ekstreemseid matku. “Jaanipäeva ajal tuleb avalöök vabameelsete laagriga,” ütleb Tiit Priidel muiates ja lisab: “Praegu käivad siin ehitus- ja koristustööd.” Tiit viitab Väike-Pakri sadamale, kus on vähemalt kümme meetrit kõrge ja kakskümmend meetrit pikk rauahunnik.

Siit võib leida autoromusid, miine, mürske, vanu roostetanud plekkämbreid ja konservikarpe. Rauakola kõrval seisab täiesti sõidukorras jalgratas. Sellega sõidavad saarel ringi ehitus- ja koristustöödeks palgatud mehed, kes on Paldiski linnas pikaajalised tööotsijad. Praegu käib saart korrastamas kolm töölist, kuid hooajalist tööd saab kümmekond meest. Suvel, kui lambad Pakrile karjamaale tuuakse, käivad mehed saarel vahetustega.

Maaomanikud ihkavad saarele tagasi

Pakri saared on Paldiski linnavalitsuse haldusalas ning saartele pääseb ainult eelregistreerimise ja Paldiski linnavalitsuse loaga. “Tahame, et meil oleks ülevaade, kes ja mis põhjusel seal käib,” selgitab Paldiski linnavalitsuse sotsiaalnõunik Andres Kärp. Suveks avatakse Jorgeni sõnul saare ja Paldiski vahel korralik laevaliiklus. Praegu saab üle mere vaid ettetellitud kaatri või kummipaadiga.

Aga kui torm tõuseb, kas siis ei saagi koju tagasi? “Ei. Siis tuleb siin ellujäämiskursus. Võtad näe siit maast natuke sammalt, kui on soola, saad supi. Kui on suhkrut, saad magustoidu. Kui pole midagi, siis sööd salatit,” õpetab Jorgen.

Tiit Priidel lisab tõsisel ilmel, et tema on sellel saarel mitu korda käinud ja üha enam talle siin meeldima hakkab. “Kui siin maad müüma hakatakse, olen esimene, kes endale siin krundi ostab,” on ta kindel.

Andres Kärbi sõnul on osa maad kümmekonnale rannarootslasele tagastatud, kaks peret on avaldanud soovi oma krundile maja ehitada. “Ei ole kindel, et nad siia elama kolivad, aga mine tea. Suvekodu ehitavad nad siia kindlasti,” teab Andres Kärp.

Sadamast viib saare keskossa autodega sissesõidetud teerada, mida ääristab hõreda taimestikuga, kivine ja kollaseks tõmbunud rohuliblede ning mõnede kadakatega maastik. Tee ääres on näha lagunenud paekiviaiad ja suured betoonist kaevikud.

Aktiivne ja sportlik puhkus

“Paneme saarele püsti sõjaväelise telklinnaku, mis on varustatud elektrigeneraatorite, lõkke ja tantsuplatsiga. Saab organiseerida ka toitlustamist. Telklinnak on arvestatud umbes 250 inimesele,” ütleb Jorgen ja kiidab, et vaba aega saab sisustada vibu lastes, kaljuronimisega tegeldes, paintball´i mängides või võrkpalli tagudes, jalgratta või ATVga ringi kihutades. Renditakse ka skuutreid ja purjelaudu. See, kel on sukeldumisluba, saab saarelt rentida korraliku sukeldumisvarustuse ja minna veealust maailma avastama.

Ettevõtetele püstitatakse seminaritelk, kuhu mahub 200 inimest. Saarel toimuvat juhib programmijuht, kelle ülesanne on sportmängude, orienteerumisvõistluste, matkade, lõkkeõhtute ning muude ürituste korraldamine. Õhtul mängib tantsuks ansambel. “Ka lastele on mõeldud. Siia tuleb 4-10 inimest noortejuhiks,” seletab Tiit.

Saartele pääseb Paldiski Põhjasadamast, mis asub Tallinnast 40 minuti autosõidu kaugusel. Sel suvel rajatakse Väike-Pakrile ka suuremate kaatrite ja jahtide sadam. “Siia saab ikka tunduvalt kiiremini ja odavamalt kui Kreekasse, aga vaata milline loodus ja kui mõnus privaatsus,” õhkab Tiit.

Saarte ajalugu

Saared asustati 1345. aastal, kui viis rootslast ostis Padise kloostrilt Suur-Pakri. 1934. a. elas saartel 341 inimest, enamik neist rootslased. 1940. a. sundevakueeriti sealt kogu elanikkond ja saartest sai Nõukogude sõjaväebaas. Enamik Pakri rootslastest suundus Rootsi. Pärast sõda elas Väike-Pakril veel paarkümmend inimest, 1965. aastal lahkus kaks viimast perekonda.

Mõlemat saart, aga peamiselt Suur-Pakri põhjaosa kasutati kuni 1992. aastani õppepommitamiste polügoonina. Nüüd on saar demineeritud. Kuid igaks juhuks tasub enne lõkke tegemist plats üles kaevata või teha lõke kivi peale.

Siiani leidub Suur-Pakril pommilehtreid. Saarel on säilinud endised külaasemed, kabelivaremed ja kiviaiad.

Saarel on keelatud

Liikuda looduskaitsealal ilma vastava loata (loa annab Stremex OÜ poolt volitatud isik).

Telkida ja teha lõket ilma loata.

Sõita ATVga väljaspool rajatud hooldusteid.

Omada ja kasutada tulirelvi.

Lubada lemmikloomadel vabalt liikuda.

Randuda väljaspool selleks ettenähtud kohti.

Langetada puid.