Inimesed

Gunnar Hololei: “Võiksin ka täna reportaa˛e teha.” 

Urmo Soonvald , 27. aprill 2002 00:00
KAS VÕI KOHE EETRISSE: Sportliku nokatsiga juubilar on valmis kas või kohe raadiotööd taasalustama. Teeks ainult keegi pakkumise!Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti nimekaim spordireporter Gunnar Hololei ootab 75. sünnipäeva. Vanameistri ootus on aga täis vastakaid tundeid. Ta küll sooviks saada ajaloos väärikamat kohta, aga hirm teda aastaid saatnud kuulujuttude ees ja tüdimus neist paneb kõigele käega lööma.

1. pilt: tavaline pensionär

Eesti raadioajakirjanduse elav legend Hololei elab abikaasaga Tallinna südalinnas veidi alla 100ruutmeetrises luksuskorteris. Tunnistab, et eriti enam ei suhtle. Vaikselt ajab TPÜ/ELK korvpallinaiskonna paberiasju, loeb lehti, kuulab raadiot, vaatab telerit ja... on kibestunud. Kuigi ta ei taha seda tunnistada, häirib teda, et legendaarne reporter on justkui unustatud. “Kuldseid mikrofone ja aurahasid riputatakse kõigile, kuid... Aga ma ei taha nuriseda,” räägib ta aeg-ajalt häält puhtaks köhatades. “Ju siis nii peabki olema. Meelde tulen vaid siis, kui jama on vaja kirjutada.”

Jama all mõtleb ta KGBd.

Mees, kelle häält on eestlased otsinud igast maailmanurgast, ei taha 75 aasta juubelit liiga maruliselt tähistada. Kodu on ta kindlus. Elu on teinud ta ettevaatlikuks, sest lööke on ta saanud nii omadelt kui võõrastelt.

“Aga miks peaksin elu üle kurtma? Rahaliselt saan hakkama. Tervis on enam-vähem korras. Vaid selg, süda ja vererõhk teevad muret. Seetõttu ei taha ka väga palju rabelda.” Arstidega on Hololei rahul. Eriti teda juba aastaid ravinud doktor Kassiga. “Õnneks autoga pole ju raske liikuda. Nii saan hakkama.”

Auto on tal vana, 20 aastat tagasi ministrite nõukogu kaudu saadud bee˛ Volga. Hololei sõiduoskusest räägitakse naljalugusid. Tihti on autot kätejõul teistpidi tõstetud, sest pöörata ta ei riskinud...

Ja kui ta 75. sünnipäeva eel saaks mõnelt raadiojaamalt tööpakkumise, võtaks ta selle võib-olla isegi vastu: “Vabalt võiksin teha. Hakkama saaksin kindlasti.”

2. pilt: reporterina ületamatu

Raadioreporter Hololeist räägitakse legende. Neist üks puudutab karjääri algusaastaid.

Rahvasuu kõneleb: “Vaatan Kadrioru staadioni poole. Ehmatan, sest katusel on inimene. Lähen ligemale ja näen, et keegi istub ja pobiseb midagi omaette. Astun veel ligemale ning näen Hololeid kuiva trenni tegemas.”

Raadiomajja sattus tolle aja rikutud ankeediga Hololei 1949. aastal. Esimesed seitse aastat töötas ta seal palgata, saades ainult honorari. “Raadio juhtkond ütles vaid, et pane spordisaated käima, ja kõik.”

Nii algaski 1990. aastani hiilgavalt kestnud karjäär. Algul vallutas Hololei Eesti, siis N. Liidu, seejärel sotsialismimaad ja lõpuks kogu maailma. 1956 võeti ta Eesti Raadios palgale, 1962 pääses ta Poola ja kaks aastat hiljem Austriasse.

Hololei tegi ülekandeid sisuliselt kõikidelt spordialadelt. Aga ajalukku on ta end raiunud nelja sündmusega: reportaa˛id Kalevi suursõitudelt, Kalevi korvpallimeeskonna kohtumistelt, olümpiamängudelt ja jalgpalli maailmameistrivõistlustelt. “Ta tegi tööd suurepäraselt. Paremini ei oska tahtagi, aga me ei saa kunagi teada, kuidas oleks sama tööd teinud teised reporterid,” meenutab Hololei kunagine kolleeg. “Tema kõrval polnud teistel enam ruumi. Ta oli igas mõttes suur inimene...”

Karjääri tipphetke ta ei mäleta. “Eks väga hästi õnnestusid kõik ülekanded, kus eestlased tulid olümpiavõitjateks.”

Viimase (korvpalli)reportaa˛i tegi Hololei 1996. aasta talvel koos Villu Esteriga. “Kihvt oli,” ütleb Ester.

3. pilt: venelased vajasid teda

“Kto etot estonets?” kõlas 1962. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustel Zakopanes Kesktelevisiooni reporteri Šamil Melik-Passajevi vali hääl. Ja juba mõni hetk hiljem: “Gunnar Antonovitš, te kommenteerite suusatamist nagu meie jalgpalli. Niisama emotsionaalselt.”

“Venelastega sain kohe sina peale. Kuna neil oli mind vaja, siis pudenes nende töölaualt üht-teist ka mulle. Eelkõige vajasid nad tõlki. Mul olid inglise ja saksa keel suus ning aastate jooksul sai neile minust väärt abimees. Nad rippusid mu küljes alates hotellist ja lõpetades võistluspaigaga.”

Moskva kolleegidega suheldes puutus ta kokku ka üleliidulise legendi Nikolai Ozeroviga. “Nojah, ta oli näitleja. Väga emotsionaalne. Algul olin ta abiline. Tegin üksi sama tööd, mida tegid kolm rootslast.”

Venelaste aitamine andis Hololeile võimaluse teha kõikjalt otselülitusi ka Eesti Raadiosse. “Kui liinid jäid vabaks, tekkis mul võimalus. Teisiti polnud tihti võimalik. Imestan tänaseni, et sellest kunagi tüli ei tekkinud.”

Siiski, siiski... Kõik see kõlab kui muinasjutus. Tuli noor mees, hing täis soovi Eestimaale sporti vahendada, ja kõik uksed avanesid. “Tead, mind pole kunagi välismaale komandeeringusse lähetatud. Mu ainus võimalus oli pääseda üleliidulisse turismigruppi. Kurat, kes oleks tahtnud mind komandeerida?!” küsib Hololei imestades.

Magusad tuusikud ei kukkunud lihtsalt sülle. Kingitused ja õiged sõbrad olid sel ajal ehk olulisemadki kui praegu. “Tihti pidin ise pool sõitu kinni maksma. Mõnikord aitas ministrite nõukogu, mõnikord Eesti Raadio, mõnikord reklaamfilm,” loetleb ta. Ainsa sõiduna, kus pidi isiklikku rahakotti tühjendama, on tal meeles sõudmise maailmameistrivõistlused Hollandis.

Hololei reisimisvõimalused tekitasid kadedust 1978. aastani. Argentinast naasmise järel võtsid Nõukogude tollitöötajad ta oma haardesse. “Kuigi ta püüdis veel viimasel hetkel kulda ja üht-teist muudki ära sokutada, see tal ei õnnestunud. Pärast seda vist kuni kaks aastat ei lubatud teda välismaale.” Nii mäletavad Hololei kolleegid. Talle endale aga säärane juhtum ei meenu.

4. pilt: kolm hirmsat tähte

Need kolm tähte, KGB, ajavad ta marru. Nende kolme tähega on teda üritatud seostada juba aastaid. Põhiliselt seljataga. Põhjuseks muretu reisimine mööda maailma. Küllap ka kadedus. Tõde teavad vähesed.

1996. aastal ilmunud Indrek Jürjo raamatus “Pagulus ja Nõukogude Eesti” on Hololei kirjas kui agent hüüdnimega Sport. “See on sigadus, kurat!” purskab ta veel kuus aastat hiljem. “Venelased mõrvasid 1941. aastal mu isa, 1948 saadeti ema 25+5 aastaks Siberisse! Ja ikka mind süüdistatakse! Mu ankeet oli nii kehv, et sellega ei võetud isegi tööle. Kõik kartsid. Kui aastaid hiljem avastati, et mu väljasõidudokumentidel oli kiri “kontrollitud”, siis tähendas see, et Moskva ülemuste kartuses oli nii kirjutatud. Samamoodi oli Toomas Savil. Jürjo võiks...” jätab ta lause pooleli.

Jürjo ei taha Hololei juubeliloos minevikul pikalt peatuda: “Ta vastuväited on absurdsed. Temasuguse minevikuga inimesi oli lihtne värvata. Mina olen lugenud ta toimikut ja arvan endiselt, et ta töötas KGB heaks. Pärast raamatu ilmumist kohtusin temaga, ta ei jätnud väga siirast muljet. Seda ta näiteks tunnistas, et ENSV vastuluure üks juhtidest Endel Miller oli ta hea tuttav.”

Spordiringkondades on ammu püütud Hololeile KGB silti külge kleepida. “Ta sai alati parima hotelli. Parima toa. Parima kojusõidupileti jne.,” on kõlanud süüdistused.

Hololei on sellest teemast väsinud. “See on jama,” kinnitab ta juba tont teab mitmes kord.

Ühe nn. spiooniloo Hololei siiski räägib. “Tulime 1968. aasta Mexico olümpiamängudelt ja tegime vahepeatuse Kuubal. Kõik haises. Linn oli räpane. Õnneks tehti meile väljasõit Varadero kuurorti. Kui tagasi jõudsime, oli kolleeg ajakirjast Ljogkaja Atletika haigestunud ja ta palus paremat tuba. Kuna hotelli personal oli sellele vastu, tegid venelased kisa. Järgmisel päeval tuli Kuuba välisministeeriumist noot ja too ajakirjanik saadeti maalt välja. Tahan sellega öelda, et kõiki kuubalasi kuulati pealt.”

5. pilt: südamega ja südameta

Välismaal käies kohtus Hololei paljudega. Teiste hulgas ka eestlastega. Tollaste võimumeeste silmis oli väliseestlastel halb maik. Nende eest suisa hoiatati, nendega võis kohtuda vaid kolmetähelise ametkonna loal. Või soovil...

Hololeil on väliseestlastest kaks eredat mälestust.

1964. aasta Innsbrucki taliolümpial tuli tema juurde üks eesti daam, kes otsis ema. Ise oli ta sõja eest pakku pääsenud. “Otsisin Eestis ta ema üles. Nad said kokku. See tegi südame alt ikka väga soojaks,” räägib Hololei.

Teine lugu on seotud 1978. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusi võõrustanud Argentinaga. “Mäletan seda kui eilset päeva. Mees oli vana ja vaene. Kaugele maale oli jõudnud läbi Saksa armee. Ta polnud Argentinas elades kunagi isegi restoranis käinud. Nii vaene. Ta tahtis Eestisse pojale midagi suveniirina saata. Kuna midagi muud polnud, siis võttis ta käelt kella ja saatis selle poisile.”

Ühes on Hololei kolleegid, sõbrad ja vaenlased ühisel seisukohal - ta on Eesti parim spordireporter. Aga ta inimlikud omadused... Toome taas kaks, seekord erinevat näidet.

Üle 30 aasta tagasi raadiomajas vudinud lapsed mäletavad teda vaid hea sõnaga. “Ta tõi meile alati mõne märgi või nokkmütsi,” meenutavad onu Gunnari sabas jooksnud mudilased. “Samas aga üks ta kolleeg müüs märke ja muud välismaalt toodud kraami alati rubla või 50 kopika eest.”

Teine näide ja taas Argentinaga seotud. Grupp eestlasi naaseb 1978. aastal soojalt maalt ja Moskvas jõutakse napilt-napilt rongile. Hololei veab raskeid kohvreid nagu kaamel. Noored ja viisakad reisikaaslased otsustavad, et kena oleks teda abistada, ning haaravad mõned pambud endale. “Tänutäheks puistas ta meile vagunis peotäie kopikaid... Ma polnud midagi sellist veel varem kogenud,” meenutab toonane reisisemu.

6. pilt: kiusatused

Karjäärile ja Eesti NSVst plehkupanemisele pole Hololei oma sõnul iialgi mõelnud. “Olen patrioot. See kehtib iga asja kohta. Mul ei tekkinud isegi kiusatust,” ütleb ta.

1970. aastatel liikusid Tallinnas oletused, et Hololeist saab ENSV Spordikomitee juht. “See on kõlakas. Jutt liikus vaid kuluaarides,” mäletab ta täna. “Mulle meeldis raadiotöö liiga palju, et sellest loobuda.”

Varem oli ta tagasi lükanud kutse Moskvast, ahvatlevast ja kõikvõimsast Kesktelevisioonist. “Asi polnud ainult keeleoskuses. Küsimus oli muus. Tahtsin tööd hästi teha, ja peale Eesti ma selleks teisi kohti ette ei kujutanud.”

Tööalaste pakkumiste kõrval on Hololeid korra meelitatud välismaale ka elama. Uueks kodumaaks pakuti Rootsit, kutsujaks oli kauge sugulane. “Tegelikult võib ta kohta öelda perekonnatuttav,” ütleb ta pärast pikka mõttepausi. “Kiusatust aga ei tekkinud. Kui mulle 1962. aastal anti luba lääneriikidesse minna, ütles mulle ENSV Tele- ja Raadiokomitee esimees Endel Jaanimägi: “Vaata, et sa ära ei hüppa! Mul on ka naine ja lapsed...””

7. pilt: reporterid

Tänaseid kolleege kuulab ja vaatab ta hoolega. Neid hinnates on ta viisakalt positiivne, aga mitte rohkemat. “Kuuse on hea, Jurtšenko samuti,” vuristab Hololei. “Loomulikult ka Lillo, kelle kutsusin ise kunagi Dnepropetrovskisse ennast abistama.”

Uut Hololeid või Uba ta aga silmapiiril ei näe. “Enam pole nõudlikkust, kõike tehakse kuidagi liiga kergelt.” Tüüpilise vanema põlvkonna spordireporterina tahaks ta rohkem lugeda ja teada saada Eesti noortespordist, vähem välismaast.

Noortesse alati ülima heatahtlikkusega suhtunud Hololeil aga oma koolkonda luua ei õnnestunud. “No Uba oli mu õpilane. Läbi on käinud ka Rääk, Matskin, Kuuse, Karemäe ja Talvik. Igaüks valis oma tee. Kõik nad olid tegijad ja see on kõige tähtsam.”

Villu Ester mäletab, et Hololei poole võis pöörduda alati ja igasuguste küsimustega. “Kui sai, siis aitas ikka,” ütleb Ester.

Kellest saab teie mantlipärija?

Hololei: “Raske küsimus. Isikupära oleks rohkem vaja. Raadiot peab tegema nii, et kuulajal tuleks pilt silme ette.”

8. pilt: täna

Viimased kümmekond aastat on pensionär Hololei sidunud vaba aja naiste korvpalliga. Algul oli ta peatreener Allan Dorbeku ja Mihkel Reinsalu kõrval Mainor Meelise mäned˛er, viimased aastad töötab aga Kersti Sireliga TPÜ/ELKs. Mitte just kõige parema iseloomuga Hololeile on vaadatud läbi sõrmede, sest ta on hoolitsenud sponsorite eest. Alati edukalt, kuid tihti ka alatult. Dorbek ei teretanud teda mitu aastat ega suutnud andestada, et ta toetajatega salaja ühest naiskonnast teise läks. “Aga õnnitlen teda juubeli puhul ikkagi,” lisab Dorbek.

Kolleege teistest liiduvabariikidest pole ta juba ammu näinud. Vahel harva trehvab ehk mõne ametivennaga Lätist ja Soomest. “Kõik on muutunud ajalooks. Kahju,” ütleb ta nukralt.

Oma elu, tööd ja seni vaid temale teada olevaid fakte ta talletada ei kavatse. “Olen raamatuid kirjutanud ja tean, kui aeganõudev töö see on. Biograafiat ei tule,” lausub Hololei. “Las kõik jääb nii, nagu on. Poeg viib asja edasi. Kui tal läheb hästi, on ka mul hea meel.”

Mida te seitsmekümne viieseks saamise eel kardate?

“Mitte midagi.”

Spordiajakirjanik Gunnar Hololei

* Sündinud 29. aprillil 1927. aastal Tallinnas.

* Õppis Tallinna Reaalkoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis.

* Sportis 1939. aastast Kalevi noortesektsioonis Varamu. 1950. aastal võitis Spartaki üleliidulistel korvpallimeistrivõistlustel kuldme-dali.

* 1949-1990 töötas Eesti Raadio spordireporterina ja sporditoimetuse juhatajana. Muu hulgas teinud eestikeelseid raadioreportaa˛e viitelt suve- ja taliolümpiamängudelt. Aastaid koolitas noori ringhäälingureportereid. Aastast 1958 Eesti Ajakirjanike Liidu ja Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Assotsiatsiooni liige.

* Juhtis aastaid spordiühingu Kalev korvpallisektsiooni.

* 1974. aastast spordiühingu Kalev auliige ja 1975. aastast Eesti NSV teeneline sporditegelane.

* Kaasautor taliolümpiaraamatus “Innsbruck 64”. Ise kirjutas 1966. aasta jalgpalli MMi raamatu “Kuldne jumalanna taas Euroopas”.

* Mänginud spordireporterit filmides “Vallatud kurvid” (1960) ja “Noor pensionär” (1972).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee