Raimond Kaugver
“Pariisi lõbusad naised”
Pegasus, Tallinn 2002
Pärast isegi loetud. Ausalt öeldes, väga ei vaimustunud. Ju see oli poos, sest raamatud olid ju hästi tehtud. Ning, kui kunagi ammu-ammu hiljem avastatud “Jumalat ei ole kodus” ning teised varasemad Kaugverid, tuli see arusaamine, et mees oli jummala hea kirjanik. Jumalast hea kirjanik, võiks öelda.
Ning üks igavene mõistatus, sest enam-vähem täpselt võib öelda aasta, mil Raimond Kaugver justnagu otsustas: basta selle päriskirjandusega, mina hakkan nüüd täiesti teadlikult sopakaid, kaasaja põletavate eluprobleemide käsitlemisega tegelevaid köiteid tootma. Ja pani nagu vabrik.
Küll teda ikka põlastati, et äh, olmekirjandus. Oli jah. Ja nagu trotsist läks see aina hullemaks ja samas paremaks. Ometi, vinge vana oli. Isegi suht jama kirjutas pagana hästi. Nagu sedasama “Pariisi lõbusaid naisi”. Loe või üle. Aga ikkagi - paremad olid enne. Palju enne. Kahju, et mees niimoodi otsustas, aga... Aga võib-olla on heagi, sest näitas, ka eesti keeles võib teha head sopakat, mis on palju raskem kui lollus kunsti taha ära peita.
Müstiline mees. Loota tahaks, et ka need head Kaugverid kunagi uuesti tulevad. Ja et keegi mehest endast ühe raamatu kirjutaks. Need, kes teda tundsid ja talle Mustamäele konjaablit viisid, on ju veel elus ja jõus. Neist artiklitest, mis olnud, jääb väheks.
Kommentaarid (0)