...ja teksti luges Toomas Lasmann

36 aastat tagasi Eesti Televisioonis filmidele ja seriaalidele teksti peale lugema hakanud 20aastane Toomas Lasmann ei osanud aimatagi, et jääb selle ameti peal nii kauaks ja et tema hääl nii tuntuks saab. Töö kaadri taga on andnud talle privaatsuse, salapära ja tuntuse, mis on vähestel - olla tuntud, nägupidi aga tundmatu. Tavaelus räägib Toomas Lasmann vaikselt ja on ääretult tagasihoidlik.

“On tõesti kummaline, et mind teatakse peamiselt kui filmitekstidele pealelugejat. Tihti astuvad juurde inimesed ja ütlevad, et mäletavad mind juba lapsepõlvest. Et pühapäeviti kell 11 pärast üleliidulist saadet “Teenin Nõukogude Liitu” tuli televiisorist lastefilm, vaatasin seda ja teie rääkisite.

Mõtlen nüüd - kas tõesti alustasin nii palju aastaid tagasi? Olen ma siis juba nii vana? Olin ju vaid 20aastane, kui hakkasin teles filmidele teksti peale lugema. Siis polnud veel olemas ei videot ega tiitrimasinaid.

Tahtsin saada näitlejaks, aga Panso kooli ei võetud - ma ei olnud puhas leht. Keskkooli lõpus hakkasin mängima rahvateatris Noorus, sain peaosa tükis “Anton Tselestovi elu ja kuritegu”. Panso teadis seda ja ütles ka mulle. Nii läksingi Draamateatri juures tegutsenud teatriühingu lavakunstistuudiosse. Seal valmistas Panso kooli kõrvalt ette näitlejaid ja tulevase raadio- ja televisiooniteatri inimesi. Suurepärase ettevalmistuse tulevaseks tööks - lavaseade ja häälekooli - andsid Kaarel Toom, Aksel Küngas ja Leo Martin.

Otse-eetri praktika sain Eesti Raadios. Kooli kõrvalt käisime kuuldemängudes kaasa tegemas. Siis sain katseajaga diktoriks, juhatasin saatepäeva ja lugesin koos Marite Kallasmaga uudiseid.

Kui mulle tehti ettepanek jäädagi sinna tööle, tuli valida kolme ala vahel: Eesti Raadio diktoriks, Draamateatri näitlejaks või Eesti Televisiooni.

Tollane peare˛issöör Tõnis Kask otsis televisiooni noori inimesi ja käis tunde vaatamas. Mõtlesin ja kaalusin mitu päeva, enne kui televisiooni kasuks otsustasin. 1966. aastal saingi re˛issööri abiks. Tahtsin teatrilavastuste juurde, kuid seal polnud kohta ja niis sattusin muusikatoimetusse - ning jäin sinna 30 aastaks. Ilmselt seepärast, et mul oli hea rütmitunne ja muusikaline kuulmine.

Esimene suurem töö oli muusikaharidussaade “InC”. 1978. aastal lõpetasin pedagoogilise instituudi näitejuhtimise erialal. Mul polnud kõrgharidust, töö aga nõudis. Diplomitöö oli ansambel The Beatles ja “Estraaditähestik”. Koos Enn Eesmaaga mõtlesime selle välja ja hiljem Urmas Otiga jätkasime.

Mõtlesin, et jumal teab, kas ma teatris ikka läbi löön. Ega ma ju kasvu või esimese armastaja välimusega hiilga. Mine aga tea, kui tugev ma näitlejana oleksin. Ja televisioon meelitas, oli uus ja originaalne. Ega ma siis aimanud, et hakkan filmidele teksti peale lugema. Lihtsalt tahtsin näha, mis see TV endast kujutab.

Aga teatripisik on tänaseni sisse jäänud. Paar aastat tagasi õnnestus mul näidelda Von Krahli teatris. Peeter Jalakas pakkus lavastuses “Sõduri lugu” jutustaja rolli ja oli ka jõuluetendus. Siis tundsin, et hoopis teine asi on töötada otse publikule, kui tunned saalist kaasaelamist. Televisioon on ikkagi kuidagi mehaaniline. Saan aru näitlejatest, kes ütlevad, et teatris on võlu, kuigi kuulsaks teeb sind televisioon. Teatris võid mängida kümme aastat ja sind ei tunta. Teed aga kaasa ühes teleseriaalis ja sind tunneb kogu Eesti.

Kuulsus pole mind kunagi huvitanud. Olen kõige õnnelikum, kui mulle öeldakse aitäh. Paljud on seda ka teinud, eriti filmide puhul. Isegi sellisel kurval hetkel nagu matustel ja peielauas on hakatud rääkima, oh, kui tore ja mis te nüüd edasi tegema hakkate, et nii vahva on teid kuulata jne.

Samas tunnetan, et inimesed ootasid mind. Kui kavas oli seriaal “Kaalul on rohkem kui elu” ja läksin õhtul tööle, olid tänavad tühjad. Päris naljakas oli, kui teadsin, et inimesed mind kohe kuulama hakkavad. See oli kirjeldamatu tunne.

Vastupidi, see andis lisajõudu. Kõige naljakam on see, et mikrofon on minu kõige suurem sõber, kuigi mul on palju sõpru ja väga häid kolleege. Ma ei karda mikrofoni, see on mulle nagu teine elu. Vaatajate suur arv mind ka ei hirmuta.

Minu esimene seep oli “Metsik Roos”, mida vaatas pool Eestit. Tol ajal tehtud uuringust selgus, et 500 000 inimest ja see oli ja on absoluutne rekord. Praegu räägitakse, et Eurovisioni lauluvõistlusel, “Aktuaalsel kaameral” ja “Pealtnägijal” on kuskil 400 000 vaatajat ja suuremat vaatajaskonda pole kunagi olnud. Tegelikult ju oli. Sellest vaikitakse, sest seep on muutunud sõimusõnaks ja seda peetakse teisejärguliseks. Eks muidugi filmid on ka põhjust andnud, need on primitiivselt üles ehitatud ja ega seal kunstiga mingit pistmist pole.

Minu kui diktori, näitleja kohus on lugeda ka kõige halvemat asja nagu kõige paremat. Maksimaalselt. Ma ei saa teha oma töös allahindlust või et üks on hea film ja teine halb. Pean andma maksimumi ka siis, kui film on halb, tõlge on halb või mikrofon on halb. Ka siis, kui kümme korda järjest tehakse tehnilise praagi pärast stopp.

Hinge on läinud kuuejaoline film “Varjud kaovad keskpäeval”, kus mängisid Vene kino tipud. See läks hinge. Pealegi - kui ikka on hea film, siis on seda ka kerge lugeda. Pead vaid olema näitlejatega ühel lainel. Halva filmi puhul pead omalt poolt midagi juurde andma.

Või siis “Seitseteist kevadist hetke”. Mul on meeles stseen, kus Stirlitz kohtub kohvikus oma naisega, teksti oli vaid pool lehekülge. Mängivad pilgud ja üksikud repliigid. Iga kord seda kohta lugedes tuli klomp kurku. Sama oli ka filmiga “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõnus oli lugeda ka lastefilme ja dokumentaalfilmi “Jeesuse elu”.

1968. aastal, olin juba kaks aastat teles olnud, kui otsiti filmile eestikeelse teksti pealelugejat. Mati Talvik soovitas mind: Toomas teeb ju raadios, võiks ju proovida. Esimene töö oli dokumentaalfilm Tšehhimaast ja siis hakkasid tulema pühapäevahommikud. Esimene suur töö oli “Kapten Tenkeš” ja siis tulid riburada teised. “Kapten Tenkešiga” tuli ka tuntus.

Alla Pugatšova sattus minu teele täiesti juhuslikult. Oli aasta 1979, Tallinnas Vene kunstidekaad ja Pugatšova üks külalisesinejaid. Muusikasaadete peatoimetaja Luule Mikk kutsus mu enda juurde ja küsis, kas olen nõus tegema pooletunnist muusikaprogrammi Pugatšovaga.

Võtted olid lillepaviljoni juures väljas, oli kevad. Alla ütles, et pole varem teles natuuris ja väljaspool stuudiot esinenud ja sattus vaimustusse. Pool aastat hiljem pakkus ta mulle videofilmi “Alla Pugatšova teater” teha. Võtsin pakkumise vastu ja seda filmi näidati hiljem nii Venemaal kui ka Šveitsis, kus see esindas Nõukogude Liidu meelelahutustööstust.

Enamik võtteid tehti Eestis, Moskvas vaid monteeriti. Näiteks Dominiiklaste kloostris võeti üles populaarne laul “Kuningad võivad kõike”. See lugu jäeti aga Alla nõudmisel välja ja asendati Sopoti lauluvõistluse salvestisega. Alla on kohutavalt keeruline natuur, aga me klappisime.

Mul oli 30 aastat staa˛i ja kuna lugesin parajasti sarja “Kodus ja võõrsil”, olin koondamisega nõus. Minuga ei juhtunud midagi hullu. Pakuti küll sponsorid otsida, aga ma pole seda tüüpi inimene. Kui keegi ütleb, et minu teeneid enam vaja pole, siis ma protestima ei hakka. Jätkasin lugemist ja ega ma tööta jäänud - tööd tuli hoopis juurde.

Ega ma sellega päris leppinud olegi. Olen juhtinud ka paari telesaadet, aga tunnetasin, et see pole kõige õigem. Mul on olnud väga palju unistusi ja on ka praegu. Eriti kui vaatan, mis televisioonis toimub. Samas mõtlen, et mul on nii rahulikum. Ma pole läbimurdja tüüp. Mäletan, kui tegin seda Pugatšova filmi, Alla ütles mulle: nüüd võid sa Eesti Televisiooni ukse jalaga lahti lüüa. Sa oled teinud filmi, mida tunnustatakse ja sa oled end tõestanud. Mõtlen küll, et oleksin pidanud filmidega jätkama, aga ometi tõmbusin tagasi. Mul oli ju pidevalt tööd ja eks ma olen laisk ka.

Vaatan filmi nagu televaataja läbi. Tekst on ees ja kui on mõni probleem, kerin stseeni tagasi. Esimesel vaatamisel teen ka märkmeid, panen paika pausid ja häälduse. Olen võimeline salvestama nii, et ei tee 40 minuti jooksul ühtegi pausi. Selle taga on aastatepikkune otse-eetri kogemus. Vanasti aga eksida ei tohtinud, sest tagasikerimise võimalust polnud.

On olnud juhuseid. Kui tiitrimasinad alles tulid ja ETV oma katki läks. Lõuna ajal helistati: õhtul on eeter, masin katki, päästa välja. Poola kahejaoline film “Vaarao” oli. Kolm tundi pikk ja 80 lehekülge tihedat teksti. Jooksin telemajja, sain tekstid ja läksin kohe otse-eetrisse. Kui ma kolme tunni pärast stuudiost välja tulin, ei tahtnud ühegi inimesega sõna ka vahetada. Nii ära väsitas.

Üllataval kombel pole hääl mind alt vedanud. 20aastaselt hakkasin suitsetama ja üle 30 aasta olen pidevalt eetris olnud. Häälepaelad on vastu pidanud. Eks muidugi ole olnud häälepaelte turseid ja põletikke ja arstid hoiavad mul silma peal. Pelgan, et kui hakkan häält spetsiaalselt hoidma, siis läheb see hoopis kiiremini ära. Tuleb elada nagu tavaline inimene. Ja enne lugemist jäätist või külma õlut ei võta.

Ei oska vastata ja pole ka vajadust. Minust arvustajat pole, seda otsustavad vaatajad, nii nagu ka minu töö üle. Võib-olla asendab tulevikus tiitrimasin inimesi. Kuigi minu isiklik arvamus on, et paljud vanemad inimesed vajavad häält ja lastefilmid ja -sarjad peaksid jääma pealelugemisega. Lisaks veel dokumentaalfilmid, loodusfilmid, kus peab olema pealelugemine, et inimene saaks rahulikult pilti jälgida ega peaks tähelepanu lugemisega hajutama. Näiteks olin vaimustunud, kui vaatasin loodusfilmi “Kobraste elust” ja Fred Jüssi luges peale. Või siis Aarne Üksküla loetud dokumentaalsaated.

“Horoskoop” (algusetöö assistendina), muusikaharidussaade “InC”, “Muusikaelu”, “Estraaditähestik”, “Tarmo album”, “Igihaljad meloodiad”.

“Eduard Tubina elu”, “Rudolf Tobiase elulugu”, “Joonase lähetamise” oratooriumi sünnilugu, portreesaade Naan Põllust, “Alla Pugatšova teater”, H. Purcelli ooperi “Dido ja Aeneas” montaa˛ (Georg Otsa viimane esinemine Eesti Televisioonis).

Absoluutne rekord kuulub 1870jaolisele sarjale “Kodus ja võõrsil”, “Metsik Roos”, “Seitseteist kevadist hetke”, “Koer Civil”, “Kapten Tenkeš”, “Varjud kaovad keskpäeval”, “Kaalul on rohkem kui elu”, “Neli tankisti ja koer”, “Marek Pieguse ebatavalised seiklused”, “Kolm musketäri”, “Lastega kodus”, Viini uusaastakontsertide kommentaarid. Praegu jookseb telekanalites “Sa oled mu saatus”.

Toomas Lasmann on kord olnud ka televisioonis saatejuht. 1989. aastal tehti Saksamaal saadet Estonia teatrist ja Lasmann pidi olude sunnil olema nii saatejuht kui ka re˛issöör ja tegema saksa keeles intervjuu. Keel oli võõras ja nii valmistas tõlk ette küsimused, mida Lasmann saates tuntud Saksa muusikakriitikutele esitas. Pärast lõigati küsimused välja.

“Telemajas tähistas üks kolleeg sünnipäeva, pakkus veini ja piiritust. Otse-eetrini “Kaalul on rohkem kui elu” oli jäänud mitu tundi. Mekkisin nii veini kui ka piiritust, kuid tund enne eetrit jõin vett peale - võite arvata, mis siis juhtus. Tundsin, et lugemisest ei tule midagi välja. Filmis oli koht, kus kapten Kloss seisab uks taga ja mina lugesin: Kapten Klops ilmus teie käsul. Helire˛issöör vehkis kätega, sain aru, et midagi on valesti ja ütlesin veel kord: Kapten Klops ilmus teie käsul. Sealt ka see hüüdnimi ja viis kuud filmide lugemise keeldu,” meenutab Lasmann.

Kord läinud tekstilugemise ajal elekter ära ja pimedas kukkusid paberid maha. Film aga läks edasi ja televaatajad ootasid tõlget. Lasmann haaras maast lehed ja tegi vene keelest otsetõlget, ise samal ajal tekstilehti sorteerides ja järjestades. Pärast seda nõuab ta, et kõik lehed oleksid nummerdatud.