Miks just munad?

Jänes või küülik oli Egiptuses viljakuse sümbol ning on selle tähenduse säilitanud tänaseni. Ka mune on lihtsam seostada viljakuse kui Jeesusega, kuigi taassünni sümbolina seonduvad need kenasti ka ülestõusmisega. Vanas Egiptuses assotsieerus jänes Kuuga. Samuti on jänes seotud ööga, sest ta tavatseb just öösel käia toitu otsimas. Jänese sigimiskiirus sai armastuse, elu ja viljakuse sümboliks. Kristlased võtsid selle traditsiooni üle, ühendades tema kui uue elu märgi lihavõttepühadega.

Ristiusu pärimuse järgi viis püha Maarja Magdaleena esimese lihavõttemuna Rooma keisrile Tiberiusele, alustades oma palvet sõnadega: “Kristus on üles tõusnud.” Muna oli ühtaegu nii surma (puusärk) kui ka elluärkamise (tärkamine) sümbol. Värvinud muna punaseks, andis Maarja Magdaleena talle veel ühe tähtsa ristiusulise tähenduse: punane oli Kristuse vere sümbol. Lihavõttepühade küünlad on kirikus samuti punast värvi.

Eesti rahvakalendris nimetatakse lihavõtteid ka ülestõusmispühadeks ehk munapühadeks ehk kevadpühadeks ehk kiigepühadeks. Kõik need nimed annavad edasi pühade tähendust ja toimetusi. Kirikukalendri järgi lõppes sel päeval ju paast ning võis taas liha süüa. Pühadetoit valmistati munadest ja piimast. Lõuna-Eestis hakkasid noored õhtuti kogunema külavainule, kuhu poisid ehitasid kiige. Värvitud mune kingiti kiigemeistritele. Meie rahvakombestikus ongi kiikumine olnud lihavõttepühade kõige levinum tava.

Ei ole täpselt teada, kui vana on meie traditsioonis rahvusvaheline munade värvimise komme, aga igatahes on see vähemalt möödunud sajandist peale olnud väga populaarne ja on seda tänapäevani. Kristlikku tagamaad sellel igatahes ei ole, niisama kui lihavõttepühade teisel sümbolil, jänesel. Usutavalt kõlab seletus, mis seob mõlemad jällegi looduse tärkamise ja taassünniga: muna on iidvana sigivuse ja sünni sümbol ning jänese sigivus on samuti lausa kõnekäänuline.