Tartu raha: kümme aastat hiljem

Eesti krooni sünnivalud ja rublaaja lõpp häiris aastal 1992 kaubavahetust nii tugevalt, et näiteks aktsiaselts Tarmeko tasus Soomest saadud viimistlusliini eest natuuras - toodanguga. Lihtinimeste mured - sularaha polnud isegi leiva ja piima ostuks, olid igapäevased. Pulmapidu andis edasi lükata, kadunukese teelesaatmiseks korjati kirsturaha tuttavate käest laenates. Õnn oli õues, kui palgapäeval pool teenitut rublades peo peale maksti.

Ants Veetõusme on Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees. Kümne aasta tagust Eesti elu meenutades ütleb, et kõige vihasem rahvakoosolek peeti 13. märtsil, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ladvik tuli tartlastega kohtuma. Veetõusme sõnul kõigi lemmikut Arnold Rüütlit mädatomatitega tookord küll ei pommitatud, aga ega mehel rääkida ka lastud: saalisistujad plaksutasid Rüütli kantslist alla. Sularahapuudus küttis kirgi. “Jaanuaris-veebruaris hakkas rahakriis linna elu nii hullult segama, et lihtsalt tuli midagi ette võtta.” Tookord oli see hulljulge otsus - tulla Tartus oma rahaga lagedale.

“Juhuslikult olin tol ajal Eesti Panga nõukogu esimees.” Veetõusme sõnul olid nõukogu liikmed otsustamisel ebalevad: ühelt poolt saadi aru, et asi on hädavajalik, teisalt paljudele see siiski ei meeldinud. Käibele läks raha Tartu rahana. “Edgarile (Savisaar - toim.) see ei meeldinud, Vähiga ütlemist polnud.” Tõsi: Tartu raha oli päris oma raha, kui seda võrrelda Savisaare valitsuse aegsete seebi-, suhkru- ja jahutalongidega. Need paberitükid meenutasid pabertähti koolijütsi liikuvast aabitsast.

“Sai tõestatud, et tegu on siiski maksetšekiga, et see ei ole sularaha mõttes raha, vaid tšekk, millega linnavalitsuse allasutused saavad arveldada.” Lõpptähtaega ei määratletud, kuid selge oli, et Eesti krooni käibelevõtuga kaob ka Tartu raha.

Üks hirm oli siiski: kui palju hakatakse Tartu raha järele tegema. Veetõusme sõnul oli hirm võimalike võltsingute ees üks põhjusi, miks raha ei saanud väga kaua käibes hoida. Kõik kolm raha - 25, 50 ja 100sed arveldustšekid olid käibes, levinumad olid kahekümneviiesed.

Toonase Tartu Sotsiaalpanga direktori Vaike Martinsoni sõnul oli oma raha käibele laskmine seotud riskiga: ennekuulmatu, et katastroofiolukorraks mõeldud vesimärkidega leivatalongid saavad iseseisvumise ootusvaludes Eestis taolise kasutuse.

“Trükkimine käis Kastani tänava trükikojas, tiraa˛ oli 200 000.” Tartu Filatelistide Seltsi esimees Ülo Laul on oma linna rahaga seotud selle sünnihetkest. Tartu raha trükkimiseks tarvitati ära kõik Sotsiaalpangas olevad katastroofiaja talongid.

“Need olid Nõukogude Liidu pankades igaks juhuks valmis - Permi väärtpaberite trükikojas trükitud vesimärkidega varustatud talongid.” Ülo Laulu sõnul oleks need käiku läinud maaväringu, maalihete, üleujutuste ja teiste taoliste katastroofide puhul.

Paljud sõja üle elanud inimesed ehmatasid maksetšekke kätte saades end kangeks: tšeki tagaküljel ilutses kiri - vremennaja kartotška na hleb -, kuupäevade kaupa annab ruudukese viisi välja lõigata. Taolisi talonge on varemgi käigus olnud, Saksa okupatsiooni ajal, ja hiljem.

Veetõusme tunnistab kümme aastat hiljem, et rahval pole harjumust millegi eest tänu avaldada. “Nii palju muutus, et tigedaid helistamisi ja kaebamisi jäi küll hoobilt vähemaks.”

See, et raha tükiti NSV Liidu leivakaardile, linnapead isiklikult ei häirinud: “Väga vähe aega oli tegutsemiseks!”

Oma raha trükkimiseks tehtud kulutused olid väikesed, teab Ülo Laul. “Tehti 200 000 esimest tõmmist - nagu trükikojast panka viidi, lugesid pangatöötajad need üle, pakkisid 100 kaupa pakki. 5000 jäi puudu - need olid praaktrükised ega vastanud standardile, 195 000 läks käiku.”

Vaike Martinsoni sõnul 50- ja 100rublased inimesteni üldse ei jõudnud (kumbagi trükiti 10 000), kui, siis väga väikses koguses. Need olid käibel pangas kahe kassa vahel arveldades. Et ajutist raha juba trükikojast vasakule toimetati, selle kohta liigub Tartus mitu legendi ning nii mõnigi mees kindlustas sellega krooniaja saabumise.

Ajutise rahaga harjumine nõudis siiski aega. “24. märtsil juhtusin ühe invaliidiga koos Anne sidesse. Ruum oli vene mammisid pungil. Kuna rublad polnud tol päeval veel saabunud, ootas rahvas tundide kaupa, maksetšekke ei himustanud keegi.”

Kord oli selline, et pool pensionit väljastati käibelolevas rahas, pool ajutistes maksetšekkides. Ülo Laul võttis kogu pensioni välja maksetšekkides.

“Operatsioonisaalis tekkis suur elevus, minu selja taha moodustus kaks järjekorda. Tollest hetkest tunnistas rahvas asja omaks, sest kaardi peale oli trükitud, mis selle eest osta sai, põhiliselt küll toiduaineid.”

“Kui 1992. aasta mais paluti mind ühe linnakomisjoni viiendaks liikmeks, kes luges üle panka saabunud Tartu raha, selgus, et kollektsionääride või inimeste unustamise tõttu oli 13 000 25rublast maksetšekki kaduma läinud.”

Ülo Laul on kindel, et neid veeti väga palju Soome. Veetõusme andmetel maksti 25rublase Tartu raha eest juba tookord turul 15 Soome marka. “Kõva sõna!”

Ülo Laul saab kollektsionääride jahikirest aru: “Nad haistsid selle kohe ära, muidugi venelased olid kõige rohkem huvitatud ja on seda ka praegu - see on ikkagi nende riigi väljaanne, Permi päritolu.”

Et ajutine raha oli käibes kõigest 37 päeva, oli asjade loomulik kulg. Üleöö vanapaberiks muutunud maksetšekke ootas hävitamine. Filatelistide Selts pani linnavalitsusele ette Tartu rahast linna suveniirraha teha.

Linnavalitsuse palvel mõtles tookord Tarvikus siiditrükkalina töötanud Laul maksetšekkide hoidmiseks tugikaardi ja vastava ümbriku, mis oma formaadilt sobib eelkõige pintsakutaskusse.

“Linnavalitsus tellis lõpuks 2000 rahakomplekti, ümbrised on käsitsi välja lõigatud.”

Numismaatikute jätkuvat huvi arvestades on Laulul hea meel, et tal õnnestus päästa Tartu raha: “Süstisin neile selle idee - ärge hävitage, jätke tulevastele põlvedele kas või 1000 komplekti.”

Boonikogujatest kollektsionääride huvi Tartu raha vastu on ülemaailmne: Tartu raha on jõudnud otsapidi Oslos ilmunud kataloogi, Argentinasse, Iisraeli ja Tšiilisse. Tartu raha täiskomplekt maksab 40 eurot. “See on Eesti hind, maailmahind on palju kõrgem. Neid ei olegi enam rahva käes.” Tartu raha müüdi esimest korda suveniirina 1993. aastal hansalaadal Raekoja platsil.

Kas Tartu võitis või kaotas oma raha käibele võtuga? “Raha emissioon, antud juhul küll maksetšekkidena, toob alati väljaandjale kasu.”

Veetõusme sõnul sai linnavalitsus tookord Tartu rahast 400 000 rubla kasumit, pealegi läks Tartu raha Eesti rahaloo ajalukku, kuigi ajutine raha sai raamatus “Eesti paberrahad” Ivar Leimuse karmi kriitika osaliseks.

Tartu linnamuuseumis, kus on tallel suurem osa Tartus vermitud ja käibel olnud raha alates XIII sajandist, on teiste kõrval ka 1993. aastal trükitud maksetšekid kui hoiatusmärk ajast, kus rubla väärtus võrdus jooksva tualettpaberimeetriga.

Homme hakkab Tartu Sotsiaalpank arveldustšekke välja andma. Linnavalitsus määras eile kindlaks ajutise sularahata arveldustšekkide kasutamise korra Tartu linnas.

Arveldustšekke väljastab Tartu Sotsiaalpank vastavalt klientide tellimustele. Kui klient tšekke ei soovi, jääb ta ootama sularaha.

Sotsiaalpangast saab raha kogu sotsiaalsfäär: kultuur, haridus, tervishoid ja linnavalitsusaparaat. Ka pensionideks makstav raha tuleb Sotsiaalpangast. Arveldustšeki kasutusele võtt peaks leevendama praegust rasket olukorda, kus inimesed ei saa sularaha puudusel süüa osta. Arveldustšekke on kohustatud vastu võtma järgmised Tartu munitsipaaltoidukauplused: Sõprus, Saare, Kivilinna, Meltsiveski, Taliko, Nr. 66 (Rüütli piimakauplus)...

Kui inimene ostab näiteks 10 rubla eest ja maksab 25se tšekiga, saab ta 15 rubla tagasi sularahas. Makstes 10rublase ostu eest 100se tšekiga, võib ta tagasi saada 75 rubla väärtuses tšekke ja ülejäänu rublades. Need, kes maksavad kogu arve sularahas, saavad tagasi ainult sularaha ja mitte tšekke. Arveldustšekid kehtivad Eesti krooni kasutusele võtuni.