Tee pimeda maailma

Tiit Soku nime taha peituva kunstnikeduo Marili Sokk ja Ulvi Tiit mõttemõlgutusest pimedate teemal kasvas välja idee luua ruumiinstallatsioon, mille mõjul nägija saab viivuks tunnetada maailma nii nagu pime. “Me elame ühel planeedil, eks,” räägib Sokk, “aga niivõrd erinevates maailmades. Meie loodud keskkond näitusesaalis sekkub hetkeks nägija ellu ja sunnib teda ennast maailmaga teisiti suhestama.”

Enne näituse tegemist vestlesid noored kunstnikud pimedalt sündinud inimestega. “Nemad ei tea värvidest midagi - neil on kõik must-valge. On ainult kompimine, temperatuuride ja helide ja õhuliikumise tunnetamine. Püüdsime sellest maailmast aru saada, aga ega lõpuni mõista suuda. Näiteks ei kujuta nad ette, mis asi on valgusfoor. Kuna nad ei tea, mis on valgus, siis nad ei tea ka, mis on värv. Ning mitmekorruseline elamu mõjub neile müstiliselt - nad ei suuda ette kujutada, kuidas korrused on üksteise peal.”

Näitusele “Pimedalt sündinute unenäod” läinud, leiad end näitusesaali ukse sulgudes pilkases pimeduses. Sinu ees ootab labürint. Sinuga sisenenud kaaslane on jõudnud juba paar sammu astuda, kusagil eespool kostab tema kingade sahinat. Sa ei näe teda, ainult kuuled. Hakkad käsikaudu edasi liikuma. Alguses on tunnel kitsas ning kobavad käed libisevad kahel pool seinu üle erinevate pindade: mingid karvad jäävad sõrmede alla, siis betoonseinana krobeline pind, mingi libe materjal. Ninna lööb odekolonnilõhn. Tunnel läheb laiemaks, enam käega kahest seinast hoida ei saa, astud veel ettevaatlikumalt - äkki koperdad millegi otsa. Helitaustast kostab unenäolisi lausekatkeid: “Tasa-tasa-tasa!”, keegi tüdruk hüüab midagi - siis hääbub tüdruku hääl meditatiivsesse helijadasse. Mingi aja pärast - aega labürindis üldse ei taju - leiad end äkki mingi ukse eest ja avad selle. Tuleb välja, et see on sama uks, kust sisenesid. Ukse taga on valgus - tuttav maailm. Mõtled, mis saaks siis, kui saaliust selja taga sulgedes jääkski kõik pimedaks.

Kunstnike sõnul on labürindis käinud ka pimedad, kelle kirjelduste järgi sai see üles ehitatud. “On vahe, kas seal liigub nägija või pime. Nägija läheb terve tee käsikaudu,” räägib Ulvi. “Üks pime aga ütles, et tema pani ainult ühe korra käe vastu seina. Ta sai saali sisenedes kohe aru, kus ta on ja kust ta välja saab. Ta käis naisega koos, naine kommenteeris, et tema käib kogu aeg pimedas mehe järel.”

Pime oli ära tundnud ka kõik materjalid, mis labürindis kätte puutusid: näiteks krobelise kipsseina, tehiskarva, soojendusvati, vahtplasti, kile, puuoksad, nööri, lina jne. Ainsana tekitas küsimuse kuivatatud adru. “Ta arvas, et äkki see on männikoor või midagi sellist,” kommenteeris Ulvi.

Samuti nagu nägijate unenägudesse jõuab ka pimedate unedesse kõik see, millest koosneb nende maailm ärkveloleku ajal. “Näituse pealkiri on “Pimedatena sündinute unenäod” - unenäod sellepärast, et pimedad ütlesid, et nad näevad unes ühtesid ja samu teid - neid, kus nad päeva ajal käivad,” ütles Ulvi.

Tiit Sokk on noorte kunstnike Ulvi Tiidu ja Marili Soku koondnimi. Näitus “Pimedana sündinute unenäod” on nende teine projekt, millega nad plaanivad sõita Saksamaale noorte kunstnike biennaalile “Artgenda”. “Selleks ehitame labürindi suuremaks, teeme juurde käike ja tupikuid,” räägib Ulvi Tiit.

Miks on nimeks valitud kuulsa korvpalluri Tiit Soku nimi - peale selle, et see moodustub tüdrukute perekonnanimedest? “Midagi pole parata, oleme sündinud, kuldmedal kaelas. Sündinud võitjana,” kommenteerib Ulvi Tiit alias 50% Tiit Sokk salapäratsedes.

Näitus on avatud laupäevani Kadriorus Tammsaare majamuuseumis Deco galeriis. Sisse saab tasuta. Labürindi võib läbida ka mitu korda, kuna sellesse on ehitatud neli käiku, mis on omavahel ühendatud. Uuesti minnes ootab alati ees uus tee.