“Pipi ema on nüüd päriselt taevas.”

Kirikukellad löövad.

Löövad pikalt, nagu mängiksid nad kaunist meloodiat. On keskpäev.

Sadasid kirikaeda kogunenud inimesi palutakse aga sealt väljuda - rahvast on liiga palju. Hommikustes uudistes kõneldi, et mõni neist on koha sisse võtnud juba eelmisel õhtul.

Samas on kuulda, et paljud - eeskätt vanemad inimesed - on otsustanud leinarongkäiku Adolf Frederiki kirikust Suurkirikusse vaadata televiisorist. Nii on rahulikum, ei pea trügima ja saab asjast terviklikuma pildi.

Ka mõjuvad kirikaeda piiravad politseilindid võõrastavalt.

Varakult on Adolf Frederiki kiriku juures teiste seas koha sisse võtnud Lindgreniga samal tänaval, Dalagatanil elav umbes 45aastane pikka musta mantlisse riietunud pedagoogiproua Ann-Catherine Karlsson. Tuul mängib tema blondiks värvitud juustega, päikesekiired panevad tema kaelas rippuvad pärlid sädelema.

Karlssoni-proua räägib soojusega, kuidas juba siis, kui Lindgren veel elas, algas tema klassis päev lõikude ettelugemisega kirjaniku raamatuist. Nii kestab see tänaseni.

Tagantjärele on proua Karlssonil kahju, et ta kirjanikku isiklikult ei tundnud. “Meie majad on ju tegelikult nii lähestikku,” kahetseb ta, “tema elas Dalagatani 46., mina 39. majas. Kuid üht võin küll öelda - ta oli äärmiselt lihtne, soe ja sõbralik. Ei staaritsenud kunagi. Kui nägi tänaval mõnd joodikut lamamas, aitas tal isegi püsti tõusta...”

Karlsson neelatab, hoides pisaraid tagasi.

“Jah, alguses oli väga kurb. Aga noh - vana inimene ka juba, see on loomulik. Eks kõik me kõik lähe kunagi.”

Lindgreni kodumaja ees, mille juurde inimesed iga päev lilli viisid, on praegu vaid üks bukett ja tagasihoidlik küünal.

Karlsson räägib, et inimese igavikuteele lahkumisest kuni kiriklike matusteni kulub Rootsis tavaliselt kaks-kolm nädalat.

Et tänavu 28. jaanuaril surnud Lindgreni ärasaatmisele märksa rohkem aega varuti, kõneleb vaid selle inimese tähtsusest rootslaste jaoks. Suurte matuste korraldamine, milles osaleb ka kuningapere, nõuab ju pikka ja põhjalikku eeltööd.

Täpselt kell üks päeval kõlavad taas kirikukellad.

Ühe hetkega on kirikuesine tänav inimestest umbes, ainult kolmerealine sõiduteeosa on ligikaudu kolme kilomeetri ulatuses tühi. Siit hakkab matuserongkäik vanalinna poole liikuma.

Et paremat vaateplatsi leida, ei kohku inimesed tagasi millegi ees. Üsna kiriku lähedal on endale kuuekorruselise maja katusel koha leidnud lapseootel naine, kes, fotoaparaat käes, turnib seal nagu orav. Südamepööritust kartmata kõõlub bee˛i liibuvat kampsunit kandev rase näitsik üle katuseääre, et vaid paremat fotofookust leida. Nähtavasti avaneb tema korterist vaade hoovile, sest naabrid istuvad akendel, videokaamerad surisemas.

Kirikaiast väljuva hüvastijäturongkäigu esimene ots on muljetavaldav, kuid samas vaoshoitud.

Ees ja taga kahest ratsapolitseinikust eskort, siis ratsanikud kahel pruunil hobusel. Kaks valget kirstu vedavat hobust. Punaste roosidega kaunistatud kirst on asetatud mustale nikerdustega vankrile. Ja siis veel üks hobune, tema on valge. Ning hobuse kõrval kõndimas tüdruk. Tänava ääres seisavad kaks Pipi kostüümis tüdrukut ja lehvitavad. Vanurid poetavad pisaraid. Lasteaiarühm, neoonkollased vestid seljas, ei käratse. Jõnglased on nii tõsiste ja elutarkade nägudega, justkui teaksid täpselt, milles seisneb elu ja surma müsteerium.

Ometi ei valitse tänaval harras vaikus.

“Astrid just tahtis, et inimesed poleks tema lahkumise puhul liialt kurvad,” teab rongkäiguga liitunud Leena Tossavainen. Venelanna Peterburist, kes abiellunud soomlasega ja nüüd sattunud elama hoopis Stockholmi. Tema kuueaastane tütar Satu ümiseb vahetpidamata Vahtramäe Emili laulu.

Rahulikult sammunud Leena ärritub äkitselt - vene temperamenti ei lämmata isegi soomlasele meheleminek.

“No miks nad ei võinud Astridile tema eluajal Nobeli preemiat anda?! Mis jama see on? Milline ülekohus! No vaadaku ise, kui palju inimesi teda leinab, kui tähtis inimene ta oli!” Leena vehib ärritatult peosolevate kollaste roosidega.

40 minuti pärast on inimmeri jõudnud vanalinna Suurkiriku juurde. Kitsastel tänavatel hakkab rahvas tunglema - on arusaamatu, millisest uksest kirikusse lastakse. Aga ega kõiki lastagi. Neid pääseb sinna vaid 500, kes ees, see mees.

Kiriku peauksest paremale jääb leinapajude alune paik Lindgreni pildiga, ja igaüks saab oma kaasavõetud roosi sinna panna. Rootslastel on kaasas just nimelt üks punane roos. Ei mingeid kimpe või valgeid kallasid. Kesklinna poodides on olnud tavalisega võrreldes kolmekordne käive. Järjekord tundub lõputu. Lõputu on ka tuhandete inimeste kurbus - alles nüüd pääsevad nii mõnelgi põhjamaisel rootslasel emotsioonid valla ja silmad täituvad veega.

Kes kirikusse ei mahu, jäävad kas hoone ümber tunglema, lootes näha kuningapere saabumist, või otsustavad kõndida kodu poole. “Kahju, et muinasjutud on tänasega otsa saanud,” ohkab üks nutetud näoga teismeline neiu kodu poole kõmpides.

28. jaanuaril 94 aasta vanuses surnud lastekirjaniku Astrid Lindgreni ärasaatmine tuli pere tahtel muinasjutuhõnguline. “Soovisime luua õhkkonna, mis sobiks kokku Astridi muinasjuttude ja nende taga peituvate maailmadega,” ütles Lindgreni väimees Carl Olof Nyman.

See, et kadunuke maetakse alles kuu aega pärast surma, pole Rootsis sugugi ebatavaline. Lindgreni tütar Karin (poeg Lars suri 1986) tahtis, et kõigi ettevalmistustega jõutaks rahulikult ühele poole. Mälestusjumalateenistuse paigaks valiti Stockholmi vanalinnas kuningalossi naabruses asuv Suurkirik.

Astrid Lindgreni matuserongkäik algas kell 13 Adolf Frederiki kirikust. Valge sark vanaaegsel matusevankril, mida vedas kaks hobust, sõitis läbi Stockholmi südalinna ning otse selle järel astus valge ratsu - täpselt nagu Pipi oma. Liiklus oli seisatud, et tumm rongkäik rahus edasi pääseks.

Ärasaatmine algas kell 15. Valget sarka kattis punane roosisülem. Ligi poolteist tuhat inimest mahutavas jumalakojas avaldasid rootsi muinasjutumemmele austust kuningas Carl XVI Gustav, kuninganna Silvia ja kroonprintsess Victoria, kõrgetest valitsusametnikest ja kultuuritegelastest rääkimata. Leinajate seas oli ka Lindgreni raamatute illustraator, Eestist pärit Ilon Wikland. Mängis Rootsi Raadio sümfooniaorkestri vähendatud koosseis helilooja Georg Riedeli juhatusel ning d˛ässansambel. Adolf Frederiki muusikakooli lastekoor esitas kaks Lindgreni sõnadele loodud suvelaulu.

Mälestuskõnega esinesid Rootsi peaminister Göran Persson, kirjanik Margarita Strömsted ja Lindgreni väimees Carl Olof. Kunagine filmi-Pipi, nüüdseks 42aastane Inger Nilsson meenutas särasilmi oma esmakordset kokkupuudet Astridiga, kuid murdus mälestuskõne lõpuks: “Pipi ema on nüüd päriselt taevas. Aitäh, Astrid, nende imeliste raamatute eest!”

Pärast jumalateenistust viidi Lindgreni sark tema kodukohta Vimmerbysse Lõuna-Rootsis, kus ta sängitati perekonna rahupaika. Kõrval puhkab vend Gunnar, kes nagu Pipigi oli kirglik asjadeotsija. Taamal seisab kivi, millest väike Astrid sageli mööda käis: “Siin puhkavad Phaleni vennaksed, kes surid aastal 1860”. Vendadest Phalenidest said Astridi sule all vennad Lõvisüdamed.

Neljapäeval teatas Rootsi valitsus, et Lindgreni mälestuseks hakatakse igal aastal välja andma rahvusvahelist kirjandusauhinda. Viie miljoni Rootsi krooni suuruse auhinna eesmärk on edendada lastekirjandust. “Auhinna võib saada kodu- või välismaine laste- ja noortekirjanik, aga seda võib välja anda ka organisatsioonile ja institutsioonile, kes populariseerib laste ja noorte seas lugemist,” ütles Rootsi välisministeeriumi esindaja Hans Aanell.

Kuna auhinnaraha tuleb kultuuriministeeriumi eelarvest, on selle kinnitamiseks vaja parlamendi luba. Valitsus loodab siiski, et esimene võitja kuulutatakse välja juba järgmise aasta 8. märtsil. Laureaadi valib rahvusvaheline ˛ürii, kuhu kuulub mitu Lindgreni sugulast. Kirjaniku väimees Carl Olof Nyman võttis auhinnauudise rõõmuga vastu. “See väljendab Rootsi valitsuse tunnustust, et Astrid Lindgren andis tohutu panuse, tutvustamaks Rootsit maailmas.”

Rootsi postiamet on välja andnud seitsmest margist koosneva mälestuskomplekti, mis tuleb müügile lähipäevil. Markidel on kujutatud nii Lindgrenit kui ka tema armastatumaid tegelasi Pipit, Karlssonit ja Emilit.