Teo Maistest sai laulja juhuslikult

“Olin siis üheksa-aastane. Võib öelda nii, et mu lapsepõlv lõppes sellega, kui nõukogude võim meid 1941. aastal 14. juuni hommikul kell kuus maast lahti põrutas ja pikale teekonnale saatis. Meid viidi taigasse ühe väikse jõe äärde. Taigast on meelde jäänud seedrid. Neilt sai väga maitsvaid pähkleid.

Tookord saabusime taigasse nii hilja sügisel, et ei olnud enam võimalik talveks toidupoolist kasvatada. Kaasas olid meil siiski mõned hilbud, mille vastu sai vahetada kartuleid ja muud tarvilikku. Ema oli väga tubli, järgmisel aastal pani kartulid kasvama. Püüdsime kala ja soolasime sisse, sai talvel kartuli kõrvale süüa. Ning varsti oli emal lehm ka juba laudas.

Esimesel aastal oli meil väga-väga raske. Isa lahutati meist - saadeti vangilaagrisse. Ta oli Kaitseliidu nimekirjas - see oli tol ajal väga raske asi; lisaks oli ta majade omanik. Isa saadeti kusagile Sverdlovski lähedale Sosva vangilaagrisse, talle määrati surmanuhtlus. Arhiivist saime teada, et just minu kümnendal sünnipäeval oli ta surma mõistetud - 28. veebruaril 1942. aastal. Aprillis viidi otsus täide.”

“Ei, üldse mitte. Aga ega meile seal keeleõppeks mingeid summasid ka eraldatud (naerab). Aasta aega ma koolis ei käinud. Järgmisel aastal pandi mind külakooli ning siis läks keeleõppimine väga ladusalt.”

“Ei läinud. Kui lõpuks õnnestus Eestisse tulla, siis kõik imestasid, et olen nii palju aastaid ära olnud, aga räägin ilma aktsendita. Vaatamata sellele, et elasin aastaid internaadis vene keskkonnas. Kui ma neli klassi lõpetasin, tuli sõita järgmisse kooli 40 kilomeetrit kodust eemale. Internaadis elasin üksinda. Kui lõpetasin järgmised kolm klassi, tuli omakorda kaugemal keskkoolis käima hakata. Terve õppetöö aja elasin jällegi internaadis. Ega sealt nädalavahetustel koju pääsenud - mingit transporti ju taigas polnud.”

“Teate, kooli lõpetamine oli minu jaoks kurb aeg. Hakkasin aru saama, et mul pole eriti muud valikut kui jääda mustatööliseks - ega meiesuguseid rahvavaenlasi tahetud ju kuhugi õppima lasta.

Laulmisest ei osanud ma siis mõeldagi. Traatraadiost olin küll vahel juhtunud kuulma kenasid laule, mida muu propaganda vahele lasti - need jäid kõrvu. Ega teie teagi, mis see traatraadio oli - selline suur taldrik, välimuselt nagu valjuhääldi. Üks erusõjaväelane, kes oli meie kehakultuuriõpetaja, ütles mulle, et mul on lauluhäält. Jooksime ja karjusime tema tundides, ükskord aga tuli ta mu juurde ja ütles, et sa peaksid laulma hakkama, et sul on nii kõlav hääl. Laulmisest sain esimest korda maigu suhu keskkooli viimastel aastatel, kui koos klassikaaslastega esinesin.

Kooli lõpupidu oli mulle väga nukker. Läksin üksinda klassi, istusin ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saab. Ega mul õnnestunudki esimesel koolijärgsel aastal kuhugi välja pääseda, tegin musta tööd - taigas metsalangetajana ning kooperatiivi laohoidja juures abitöölisena. Esimesel tööpäeval tuli 100kiloseid Poolast saabunud suhkrukotte vedada. Järgmisel päeval oli kere üleni valu täis. Pidin aga tööle minema - jälle kalda pealt neidsamu kotte vedama.

Järgmisel aastal üritasin uuesti kooli astuda. Proovisin õnne erialadega, millel pole tegemist poliitikaga. Metsatehnikumis näiteks. Õnneks oli väljakutse peale võimalik asumispaigast ka Tomskisse sõita. Kui ma aasta varem olin üritanud sõita, pandi mulle isegi komandant kaasa - käisin valve all ringi.

Tomsk on vana kultuurilinn, seal on vana ülikool, polütehniline instituut, mäeinstituut, meditsiiniinstituut - tohutult õppeasutusi. Käisin need kõik läbi, aga nii kui kuuldi, kes ma olen, saadeti tagasi. Kurb oli. Kõndisin lootusetult mööda Tomski linna, kui nägin, et ühest kangialusest tuleb välja tuttav noormees, kes oli samuti väljasaadetu - volgasakslane. Tema ütles, et näe, siin on muusikakool teisel korrusel, kas sa ei taha proovida sinna astuda - et täna on just lauljate vastuvõtueksamid. Ta arvas, et minu häälega võiks sisse saada küll. Mul ei olnud dokumente kaasa, aga eksam hakkas juba mõne tunni pärast. Vastuvõtja ütles, et ta räägib direktoriga. Olin kunagi laulnud ühte vene rahvalaulu, otsustasin selle ette kanda. Samal ajal võeti ka koorijuhte vastu, kuulsin ukse taga, et üks laulis sees ilusat laulu. Kui välja tuli, küsisin ta käest sõnu ja õppisin kaks salmi ära. Nii esitasingi kaks lugu. Pärast kontrolliti kuulmist, rütmitunnet. Noote ma tol ajal ei tundnud. Aga kuulmise peale laulsin klaveriklahvile järele.

Varsti tuligi direktor välja, kutsus mind kabinetti, küsis lihtsalt, kas ma tahan laulmist õppida. Ütlesin, et tahan küll. Küsis, mida ma siin õppimiseks vajan. Ütlesin, et elamist. Saate, vastas tema. Stipendiumi oleks ka vaja... Ta ütles: saate. Muud ma ei osanud midagi tahta.”

“Tomski muusikakooli pääsesin 1953. aastal, 1954. aastal kutsuti komandantuuri välja ja öeldi, et mind on asumiselt vabastatud. Seni olin Tomskis ju ka valve all olnud, käisin iga kuu end võimude juures registreerimas.

Nüüd võisin endale esimese passi saada - olin siis 22 aastat vana. Enne oli mul olemas ainult paber, kuhu sai märkida, et olen käinud end vastavates instantsides näitamas.

Mõtlesin, et vabaks sain küll, aga kui ma olen siin kord õppima hakanud, õpin juba edasi. Et ei tea, mis mind Tallinnaski ootab. 1956. aasta suvel käisin esimest korda Tallinnas.

Kui ma 1957. aastal Tomski muusikakooli lõpetasin, tahtsin Tallinna konservatooriumisse astuda.

Mulle soovitati aga kangesti, et proovigu ma ka Moskva konservatooriumi. Proovisin, mitu vooru läbisin küll, kuid külmetasin end ja nii ei õnnestunud esinemine kõige paremini ega saanud sisse.

Kui Tallinna jõudsin, öeldi, et eksam oli eelmisel päeval. Minu Tomski õpetajanna soovitas, et sõitku ma tagasi Novosibirskisse, kus on juba teist aastat konservatoorium avatud. Et pole mõtet aega raisata. Õppisin ühe aasta seal. Ja teenisin raha vene kiriku kooris laulmisega.”

“Peeti. Aga ma laulsin salaja.”

“Raha oli vaja. Aga muusikakogemuse mõttes oli see väga kasulik. Tšaikovski, Rahmaninov näiteks on ju väga ilusaid kirikumuusika teoseid kirjutanud. Bassil on vene kirikumuusikas eriline roll - laulsin seal ju bassisoolosid. Hiljem on see kasuks tulnud, kui olen laulnud “Boriss Godunovi” ja teisi vene muusika teoseid. Arhailine keel oli mul enne selge.

Sellest Novosibirski aastast on meeles huvitav seik: talvel oli seal mingi Rahmaninovi tähtpäev. Mind saadeti Novosibirski raadiosse, et ma lindistaksin ühe Rahmaninovi teose, see oli ooperist “Aleko” vana mustlase jutustus. See laul läks üleliidulises raadios eetrisse.

Tuli välja, et mina esindasin üksi kogu Siberi ringkonda. Eestit esindas näiteks pianist Eugen Kelder. Siis olid paljud mind laulmas kuulnud. 1958. aasta suvel pärast esimest kursust tulin Tallinna.

Enne Novosibirskisse tagasisõitu küsis üks Tiit Kuusiku pere lähedane sõber, et kas ma ei tahaks Kuusikuga kokku saada. Käisin talle ette laulmas. Kuusik küsis, kas ma tahan siin edasi õppida. Mina ütlesin, et tahan. Nii läkski, minust sai Jenny Siimoni õpilane.”

“See, et ma lauljaks sain, oli kõik üks suur juhuste rida. Ma ei mõelnud tookord ise sinnapoolegi.

Siberis ei korraldatud ju suuri kontserte - kust siis see eeskuju oleks pidanud tulema. Mul polnud võimalustki eelnevalt laulmisesse kiinduda ja täpselt teada, et tahan saada lauljaks. Aga praegu ei kujuta ma ette, et ma midagi muud oleks võinud teha.”

“Seda imestan ma ise ka. Kui naljaga võtta, siis võib-olla Siberi aastad aitasid - ma olin seal n.-ö. sügavkülmutuses. Olen tunda saanud ju 53 külmakraadi. Pidin sellise külmaga üksinda minema läbi taiga teise külla 7 kilomeetrit jala.

Kakskümmend aastat tagasi tähistasin oma esimest suurt juubelit Boriss Godunoviga. Poleks uskunud, et ma 20 aasta pärast olen võimeline Borissi üldse laulmagi!”

“Mida edasi, seda raskem. Olen ligi 120 lavastusest osa võtnud. Suurrolle on olnud 60 ringis, aga aina raskem on laval - ajapikku on süvenenud vastutustunne. Noorena oli närv küll sees, aga uljust oli ka rohkem. Kui tegid suu lahti, lugu hakkas jooksma, unustasid närvi ära. Nüüd tajud esinedes vastutust.”

“Jah, esinemas Tomskis, ülikooli naiskooriga, solistina. Sain vanade tuttavatega kokku.”