Miks inimene mõtleb?

Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomat igakuises lisas oli pikk tulevikku analüüsiv artikkel, teemaks “Milline on Soome aastal 2012”. Ajakirjanik käsitles mitut valdkonda, millest ühe moodustasid kõrgharidus ja teadus. Seal oli kirjas mõte, et 2012 pole enam Helsingi Ülikooli, vaid piirkonna kõik kõrgkoolid ühinevad ja sünnib nn. Helsinki Metropolitan University. Kirjutaja pakkus, et selle ülikooli rektoriks on eestlane Mart Saarma. Päris naljarubriik see polnud. Ju ta mõte oli see, et kui Metropolitan University on rahvusvaheline, peab ka selle rektor olema välismaalane.

Vastukaja oli erinev. Paljud arvasid, et miks mitte - tegu on hea ideega. Praegune Helsingi Ülikooli rektor Kari Raivio, kes on suurepärane rektor, arst ja pediaater, kirjutas ülikooli lehes Yliopisto juhtkirja, kus samuti selle üle arutles. Ka tema leidis, et Helsinki Metropolitan University mõttel on iva sees. Ta oli veendunud, et tehnika- ja fundamentaateadused lähenevad tohutult. Lisaks tuleb ju kõikides ülikoolides sõltuvalt erialast anda põhiõpet, ja kas on mõtet, et seda dubleeritakse?

1960. aastatel tegi Soome riik võimsa poliitilise otsuse ja rajas suure hulga uusi ülikoole - Oulusse, Kuopiosse, Tamperesse, Jyväskylässe, Joensuusse jne. Eesti oludes tähendaks see, et oleks Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva jne. ülikool. Soomes leidis see väga poliitiline otsus meeletut vastuseisu. Raha oli ju vähe. Kindlasti nõrgendas see Helsingi ja Turu ülikooli positsioone. Kui aga tagantjärele vaadata, siis oli sel otsusel nende piirkondade arengule tohutu mõju. Tänu Oulu Ülikoolile arenes sinna küllaltki kiiresti tehnoloogiateaduskond. Samuti kujunes väga tugev side fundamentaalteaduskondadega. Sealt saigi alguse Oulu Tehnoloogiaküla, mis on ka nn. Nokia sünnitusmaja. Enamik uutest telekommunikatsiooniideedest ei sündinud Helsingis, vaid just Oulus. Kui aastaid hiljem võrrelda linnu, kuhu loodi ja kuhu ei loodud ülikool, on vahe dramaatiline. Tookordne otsus oli väga tark!

On selge, et Eesti tahab olla rikas, vaba ja iseseisev. On selge, et tahame, et meie elatustase oleks kõrgem. Aga kuidas saada rikkaks? Vaevalt me leiame uusi maavarasid, vaevalt ka turiste enam väga palju rohkem tuleb. Maavaradeta riikide edu peitub uues tehnoloogias! Selle kaudu tuleb ka rikkus. Uus tehnoloogia nõuab tugevat teadust ja võimsat infrastruktuuri, et ideed saaksid rakenduse. See omakorda annab tõuke uute firmade loomiseks, kes vajavad korralikku tööjõudu.

Jah, võib ka nii öelda. Aga Soome rikkuse kõige parem näide Nokia siiski pole. Soomlastele toob rikkuse ikkagi metsa-, paberi- ja tselluloositööstus. See pole enam kirvega metsa langetamine. Puid langetavad robotid, kombinaadid on arvutiseeritud ja puhtamad kui haiglad.

Ülikoolide arv ei tohiks olla omaette prioriteet. Peaküsimus on selgete eelistuste kindlaksmääramises ja programmide püstitamises. Soomes lepiti riiklikul tasemel kokku, et seda ala hakatakse arendama, ja kõik. Eestis öeldakse enamasti, et pole raha! Raha on alati vähe. Alati on võimalik midagi ümber teha olemasoleva rahaga. Asjad tuleb lihtsalt teisiti korraldada.

Otsus peab tulema valitsuselt ja sellel peab olema parlamendi ning rahva tugi.

Mulle tundub, et Eestis on hetkel käsil veelgi tähtsamad prioriteedid - NATO ja Euroopa Liit. Mõnes mõttes ma isegi jagan valitsuse seisukohta, sest nendeta võivad kõik teised plaanid luhta minna.

Eesti majandus on viimastel aastatel tõusuteel. Uut raha on tulnud juurde. Küsimus ongi selles, kuidas seda jagada. Teadus üksi ei tohi olla prioriteet. See peab olema liidus tehnoloogiaga. Lõppeesmärk peab olema Eesti muutmine rikkamaks. Sündima peavad uued firmad, mille läbi meie riik muutuks jõukamaks.

Ma pole arvutanud, kuid 1960ndatel ja 1970ndatel läks infotehnoloogiafirmasid USAs ja Skandinaavias sadade kaupa pankrotti. Aga need, mis jäid püsima, on ka edukad!

Pean alustama perioodist, mil üldse Soome läksin. 1989. aastal võtsid minuga ühendust Soome kolleegid ja soovitasid kandideerida Helsingi Ülikooli loodud uue instituudi direktoriks. Oli Gorbatšovi aja kliimaks, õhus lendles idee Eesti iseseisvusest. Olin sel ajal Eestis Teaduste Akadeemia Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis molekulaarkineetika laboratooriumi juhataja. Juba siis oli mul võimalus saata kolleege välismaale. Pärast väitekirja kaitsmist on ju täiesti tavaline, et veedad 2-4 aastat välismaal juhtivas uurimiskeskuses. Ja kui ka mulle 1989 pakuti võimalust, siis otsustasin proovida. Saatsin paberid Soome ja mõne aja pärast selgus, et olen nelja peamise kandidaadi seas. Mind kutsuti intervjuule ja peatselt juba soovitatigi instituudi direktoriks.

No igal juhul teadsin, et saan unustamatu kogemuse. Tavaliselt tehakse viieaastased lepingud, mina tegin kaheks aastaks. Olles ise täiesti veendunud, et kahe aasta pärast lähen Eestisse tagasi. Jätsin soomlastele võimaluse manööverdamiseks. Kahe aastaga poleks ma jõudnud kõike untsu ajada. Paljud Ida-Euroopa teadlased ei kohanegi Lääne elu ja teadustööga. Erinevus on tohutu.

Suurim erinevus oli see, et raha teaduse tegemiseks ei antud teaduslike tulemuste või ideede põhjal. Meil ei olnud mingit oskust vabas konkurentsis raha taotleda, mis on Läänes põhiline viis. Ei saa salata, et Nõukogude ülikoolides oli väga suur roll poliitikal, millel pole teaduses mingit kohta.

Näiteks ka Soomes on poliitikutel palju kaasa öelda, eelkõige sihtide seadmises. Aga see toimub väga selges dialoogis teadlastega. Rõhutan - dialoogis!

Alustasin 1990. aasta märtsis, sain tööd jooksma ning paljude arvates osutusin päris normaalseks direktoriks. Automaatselt pikendati mu lepingut veel kolmeks aastaks. Järgmisel konkursil kandideerisin veel viieks aastaks. 1998 määrati mind kolmandaks perioodiks.

65aastaselt saan riigilt kirja, et olen pensionil, ja kõik. Kogu eelneva perioodi võin põhimõtteliselt direktor olla.

Tahan püsida teaduse lähedal ja midagi ka saavutada. Kahe aasta pärast pean taas otsustama, mida tahan teha. Seda pean küll ütlema, et suurt soovi rektoriameti vastu mul pole.

Jah, see on üks tulevikuversioon. Teine tulevikuversioon on Helsingi-Tallinn Twin City projekt. See on tohutult reaalne, sest mõlemal poolel on suur huvi.

Kui leida sobivad raamid, kus mõlemad partnerid tunnevad end võrdsena, siis on sellel suur perspektiiv.

Praegune koht pole mul sugugi kindel. Kui tahaksin kindlat kohta, peaksin taotlema püsivat professorikohta. Ma ei muretse oma tuleviku pärast. Tööd ma ei otsi. Pakkumisi on päris palju. Näiteks USAst. Neist mõni on huvitav ja olen neid käinud ka nuusutamas. Aga kokkuvõttes pole ükski neist Helsingit ületanud. Praegu olen lähedal kodule, ema ja õde on Tartus, poeg ja vend Tallinnas, keel on sarnane, mentaliteet sama, kliima samuti. Kui mul ikka on vaja kiiresti Tallinna minna, võtan helikopteri ja sõidan. Paar päeva tagasi andis Helsingi Ülikooli konsistoorium nõusoleku luua uus neuroteaduste uurimiskeskus. See on minu idee ja see huvitab mind. See on väljakutse! Patt oleks praegu siit lahkuda.

Siin rahast eriti ei räägita. Isegi ajakirjanduses mitte. Ülikoolides pole professorite palgad võrreldes muude ametitega kuigi kõrged. Sõltuvalt staa˛ist 3500-6000 eurot (54 600-93 600 krooni). Ka minu palk jääb sellesse vahemikku. Kui maksud maha arvestada, jääb kätte umbes 60%.

Ei tahaks nuriseda. Soomes on teaduseraha jaotamise struktuur Eestist erinev. Umbes kolmandik tuleb riigilt ja selle üle on mul õigus otsustada. Ülejäänud raha tuleb otse uurimisrühmadele, ka minu omale, teatud tööde tegemiseks. Tellijateks riik või firmad.

Kõik instituudis toimuvad projektid vajavad direktori allkirja. Selleta ei saa ka midagi alustada. Järelikult sõltuvus siiski on. Võtame 10% kõikidest summadest instituudi arendamiseks.

Minu eesmärk siin instituudis on teha maksimaalselt kõrgetasemelist teadustööd. Rahvusvahelisel tipptasemel tehtud uurimused moodsas biotehnoloogias on juba omaette kaubandusliku väärtusega. Kui teen tõsise avastuse, siis firmad jooksevad minu juurde ja ostavad selle. Suuri läbimurdeid pole tihti, aga väiksemaid rõõmupäevi siiski on. Ka riiklikus instituudis töötades kuulub avastuse korral autoriõigus mulle.

Jah, ka mina olen kolleegidega ühe firma loonud. See on seotud diagnostikaga, mitte mu igapäevatööga. Olen sinna pannud isiklikku raha, kuid põhiliselt oleme kaasanud riskikapitali.

No umbes kolme aasta pärast ehk. Aga võib ka varem juhtuda.

Enam-vähem ma tean, mida tahan teaduslikult saavutada. On ka neid, kes kogu aeg liiguvad uutel uurimisradadel nagu tormisel merel. Üks mu teaduslik huvi on suur ja globaalne - tahan teada, miks on inimene võimeline mõtlema. Millel põhineb inimese mälu? Millel mõtlemisvõime? Või ilmingute mälu. Tänu geneetikale ja geenitehnoloogiale on võimalik saada sellele vastus. Aga sama küsimus on umbes 10 000 uurijal.

Sündinud 29. juunil 1949 Tartus psühhiaater Jüri Saarma peres.

Lõpetas Tartu Ülikooli 1972.

Töötas 1971-77 Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia laboris.

1977-80 Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis.

1980-90 Teaduste Akadeemia Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi molekulaargeneetika labori juhataja.

1986 kaitses bioloogiadoktori väitekirja.

Aastast 1990 Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor. Ühtlasi ka Tartu Ülikooli professor.

Töötanud külalisteadlasena Novosibirski Teaduste Akadeemia instituudis, Venemaa Teaduste Akadeemia Molekulaarbioloogia Instituudis Moskvas ning Friedrich-Miescheri instituudis Baselis.

Eesti Teaduste Akadeemia liige aastast 1990.

Soome Teaduste Akadeemia liige aastast 2000.

Venemaa Teaduste Akadeemia noore teadlase preemia aastal 1974.

Eesti NSV riiklik preemia aastal 1980.

Uue tehnoloogia fondi preemia aastal 2000.

Saarma: “Viljatusega seotud probleemid pole üldse mu uurimistöö tähtsaim osa. Jõudsin selleni juhuslikult, nagu teaduses tihti juhtub. Olen uurinud aju närvirakke ja seda, mis nendega juhtub, kui inimene muutub dementseks või haigestub Parkinsoni või Alzheimeri tõppe või on juhtunud õnnetus. Kõikide nende haiguste puhul närvirakud surevad. Sama juhtub siis, kui palju viina juua. Närvirakud ei taastu. Enamik ravimeid ei takista närvirakkude suremist ja teevad hoopis midagi muud. Olen uurinud, kuidas loodus ise kaitseb meie närvirakke. Mõte on selgitada need põhimõtted, kuidas loodus närvirakke kaitseb ja päästab, ja seejärel kasutada samu prontsiipe uute ravimite loomiseks. Tänu sellele olen tegelnud valguga, mida kutsutakse gliia närvikasvu faktoriks. See valgu molekul kaitseb tõepoolest närvisüsteemi kahjustuste eest. Mitte kõiki närvirakke, aga teatuid. Kui sama valku uurisime, siis avastasime, et seda on ka organis, mis vastutab mehe sugurakkude arengu ja tekkimise eest. Selgitasime loomkatsetes, et meie valk tõepoolest reguleerib mehe sugurakkude arengut. Saime niiviisi suurepärase mudeli uute ravimite loomiseks, mida võiks kasutada viljatuse raviks, aga vajadusel ka uut tüüpi kontraseptiivide, meeste kontraseptiivide valmistamiseks. Avastused on kaitstud patentidega ja edukas koostöö ravimifirmaga on alanud. Umbes 7-8 aasta pärast võiks ravim välja tulla. See on teoreetiline võimalus, sest teadlased on alati väga ettevaatlikud.”

“Üks uuemaid tulemusi näitab, et seesama valk suudab katseloomi kaitsta narkosõltuvuse eest. Meie töö on väga varajases staadiumis, aga äkki on siin võimalus ravimi loomiseks? Väike-väike valguskiir on näha. Tahan seda projekti nüüd tõsiselt arendada.”