Inimesed

Raimondi viimaseks sooviks jäi valge purjekas 

Kirsti Vainküla , 2. veebruar 2002 00:00
MADIS JA MILLA: Sõbrad, kes mäletavad Raimond Kaugverist vaid head.Foto: Jarek Jõepera
Eesti kõigi aegade menukaim kirjanik Raimond Kaugver elas Tallinnas Sõpruse puiesteel paneelmaja neljandal korrusel. Tema sõbrad - taksojuhtidest abielupaar Milla ja Madis - võtsid ta kaasa matkadele ning olid alati esimesed, kellele kirjanik oma uue raamatu kinkis.

“Sõpradele vihmas ja päikeses, Raim. 10. november 1990,” on Kaugver kirjutanud Millale ja Madisele kingitud raamatu “Laev keset rägastikku” siselehele. Raamat räägibki värvikatest õismäelastest Millast ja Madisest ning nende reisidest koos Raimondiga. Tõsi, raamatus kasutab Kaugver Milla ja Madise asemel nimesid Velli ja Vambo. Raimond Kaugveri 10. surma-aastapäeval, 24. jaanuaril, istuvad Milla ja Madis oma koduköögis ja joovad kohvi.

Milla

: “Sellega, “sõpradele vihmas ja päikeses”, on kõik öeldud. Me ei läinud mitte iialgi tülli; meie vahel polnud mitte ühtki paha sõna. Mina vahel püüdsin riidu üles kiskuda, aga ei õnnestunud... “

Madis

: “Oleks teadnud, et Raimost saab nii tähtis mees, oleks kõik kirja pannud. Ta õpetas mind ka kirjutama. Et teed aasta läbi märkmeid ja siis kaks nädalat kirjutad.”

Milla

: “Ütles - küll sa kirjutad. Tema jaoks oli see muidugi lihtne. Et mis sees on, võtad kätte ja kirjutad! Huumorimeel oli tal tugev. Ise oli suur töömees. Kui tal oli romaani kirjutamine käsil, ei tohtinud teda keegi segada. Ei mingeid sõpru, külalisi ega helistamisi.”

Taaskohtumine Tallinnas

Milla ja Madis tutvusid Raimond Kaugveriga eri aegadel. Juuksur Milla sai temaga tuttavaks Pärnus, kuuekümnendatel, kui Raimond töötas Endla teatris kirjandus-ala juhatajana. Suurem läbikäimine hakkas 1978. aastal Tallinnas. Milla ja Madis töötasid siis taksojuhtidena ning kuna Raimond ei saanud gangreeni tõttu amputeeritud jala pärast ise autot juhtida, sai abielupaar talle ihutaksojuhtideks.

Milla

: “Raimond sattus mulle taksosse ja kutsus külla. Nii see läks. Meil on ilusad mälestused. Reisisime palju koos. Kui Raimondil olid kohtumised lugejatega, olime alati kaasas. Ja enamasti oma autoga.”

Madis

: “Kirjanike Liidul oli ka auto, aga tema tahtis nagu rohkem meiega. Neljakesti reisisime mööda Eestit - meie, Raimond ja tema naine Ave. Ööbisime põhiliselt hotellides.”

Milla

: “Võib öelda, et me olime tema ihutaksojuhid. Dispetšer küsis alati minu taksot, kui Raimo helistas. Raimond pidi tihti linnas sõitma - oli vaja Kirjanike Liidus käia -, siis läksime ikka taksoga. Ja ta maksis alati täpselt nagu kõik teised - taksomeetri järgi.”

Madis

: “Oh, ükskord tegime operatiivreisi, kui tal oli vaja kiiresti Soome sõita. Raimond pidi sealt uue proteesi saama, ja Peterburist oli vaja viisa tuua. Öösel sõitsime välja, Raimond jäi koju, abikaasa Ave oli kaasas.”

Milla

: “Selle sõidu tegime oma autoga.”

Madis

: “Tal oli gangreeni tõttu jalg põlvest amputeeritud, gangreen pidi ka teise jalga minema, aga saadi vist pidama.”

Milla

: “Ei, Raimond lihtsalt ei elanud nii kaua, et teine jalg oleks tulnud ära võtta. Tal vahetati ühe jala kõik veresooned välja, et seda säästa. Kirurg kiirabihaiglas oli ta vana sõber ja too oli öelnud: tead, peame sul ka teise jala maha võtma. See jalg oli tal tõesti tumelilla. Tegi talle valu, kuid ta ei kurtnud. Raimond ütles, et võta jalg ära, kui vaja. Et ega kirjanikul jalgu vaja ole. Ära ainult pead ära võta.”

Madis

: “Ja kui ta sai Vene jalaproteesi asemele Soomest uue, viisime vana Lehtsesse tema suvilasse. Tahtsime minema visata, aga Raimond ei lubanud. Ütles, et ära viska, sul võib endal ka vaja minna.”

Milla

: “Vene oma kaalus ümmarguselt seitse kilo. Soome proteesitegijad olid seda vaadanud ja öelnud, et jah, ka nii võib teha. Vaat Raimondil oli see huumor! Ma ikka mõtlen, et ta oli hirmus kõva hingega mees. Mis veest ja torudest ta kõik läbi käis, aga naljasoont ei kaotanud...”

Madis

: “Eks ta lõikas Soome ja tuli aasta hiljem tagasi. Siis oli kodus Rakveres ja jooksis mitu korda NKVD meeste eest naisteriietes minema. Nii on ta ise rääkinud. Kui palju on selles tõtt, selle eest vastutab Raimond. Et oli kodus pööningul olnud, kui NKVD tulnud. Pööningul polnud aga muud kui vanaema riideid.”

Madis

: “Raimond oli väga inimlik. Kui tuttavaks saime, siis ta polnud selline, kes hakkab kohe usaldama. Pakun, et sajaprotsendilise usalduseni läks umbes kaks aastat.”

Milla

: “Ja Raimo ei kasutanud kunagi oma nime ära.”

Madis

: “Ükskord, mäletad, tulime Hiiumaalt ja praamil oli üks ekskursioonibuss. Raimond istus küll autos, aga läbi klaasi tunti ta ära. Issand, kus siis toodi suitsuangerjaid ja tuulehauge!”

Napsutamine

Sõbrad ja kolleegid mäletavad, et Raimond Kaugver oli kõva napsumees. Ülo Tuulik on öelnud, et tema teada kuulub Raimond Kaugverile ja Ardi Liivesele eesti kirjanduses kestvusjoomise rekord: mehed olla napsutanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.

Milla

: “Need jutud tema joomisest on liialdatud. Kuidas keegi muidugi võtab?!”

Madis

: “Kui päris aus olla, siis vist üks kord selle aja jooksul nägin teda raskes olukorras. Olen ise napsumees. Oleme koos võtnud nii Lehtses kui siin, aga tagajärgi, et järgmine päev oleks... Näiteks, kui ta tegi kahe nädalaga romaani, ei võtnud ta mitte üks pits.”

Milla

: “Raimond purjus? Ta tervis oli nii vilets, ta ei pidanud palju joomagi, hirmus kõhn oli ka. Aga kui ta napsu võttis, ei muutunud kunagi pahuraks. Mõistus oli tal alati selge.”

Madis

: “Napsitamise juures tegi ta ka kogu aeg märkmeid. Märkmik oli tal igal pool kaasas. Aga muidu oli absoluutselt tavaline inimene. Temaga võis rääkida ükskõik millest - poliitikast, ajaloost... Silmaring oli tal niivõrd lai.”

Milla

: “Oma raamatutest ei rääkinud ta üldse. Meie sõprus oligi selline, et meil ei tulnud meeldegi, et ta kirjanik on. Millest ta rääkis? Eks ta rääkis vangla-aastatest, poliitkast.”

Madis

: “Aga vahel tagus endale rinnale, et ta on eesti rahva kirjanik.”

Raha

Raimond Kaugveri romaanide hiiglaslikud tiraa˛id tõid talle ka meeletuid honorare. Milla ja Madis mäletavad, et rahalaenajaid oli palju.

Milla

: “Raha oli tal nii, et oleks võinud kümme aastat kirjutamata olla. Tema aga andis oma raha lihtsalt ära. Ta oli nii heasüdamlik ja suuremeelne: näe, jälle üks õnnetu tuli ja raha tal kah pole. Raimond andis. Teadis küll, et tagasi ei saa, aga andis ikka... “

Madis

: “Raimond pakkus ju meilegi raha, aga meil polnud vaja. Taksojuhi palk oli korralik. Aga kui palju raamatuid ta mulle lugeda tõi! Ja kinkis! Soomest tõi mulle Frank Sinatra plaadi ja kirjutas peale: mina ei ole Frank Sinatra.”

Naised

Raimond Kaugver oli kolm korda abielus. Esimesest abielust Sigridiga sündis tütar Katrin. Raimondi teine naine Grete elab Milla ja Madisega samas majas, kahe trepikoja kaugusel. Kui kohtutakse, räägitakse maast ja ilmast, kuid mitte iialgi Raimondist. Kolmas naine oli Ave, lastekirjanik Julius (Oengo) Oro tütar.

Milla

: “Ükskord olime koos, oli vist Raimondi juubel. Et noh, kui kaua te nüüd täpselt olete Avega koos elanud? Mul on täpselt meeles: Raimond ütles - 17 aastat. Küsisin siis, kuidas on ka läinud, ja Raimo vastas: üldiselt päris hästi, jalg on läinud, hambad on läinud, aga üldiselt päris hästi. Et Raimondil naistega nii läks - oli ta ju abielus kolm korda -, pole tema süü, ta oli korralik mees. Ikka naised ise...

Kui ta Pärnus oli, siis plikad panid ta järele nii, et kabjad plagisesid. Mulle pole meelde jäänud, et tema naiste järel oleks jooksnud. Ei, ikka naised ise jooksid. Ta oli kena mees, huvitav ja hea käitumisega.”

Haigus

Sõprade meenutust mööda elas Raimond Kaugver kõige raskemalt üle abikaasa Ave surma. Oma Jõelähtme suvilas ehk tollases õpilaste ühiselamus ta pärast seda enam olla ei tahtnud. Milla ja Madis leidsid talle maja Lehtse alevikus.

Milla

: “Lehtses oli Raimondil tegelikult esimene päris oma kodu. Teised korterid olid antud - kas Kirjanike Liidust või siis naiste korterid. Ta jõudis Lehtses olla vaid poolteist aastat. Raimondil oli leukeemia. Tal oli see kaua olnud, kuid sellest ei räägitud. Mõnele meeldib oma haigustest rääkida, aga nemad Avega ei kurtnud kunagi. Leukeemia lõi eriti välja just pärast Ave surma. Käisin veel Magdaleena haiglas ta juures, mul oli tutvusi - nagu need taksojuhid olid. Tahtsime suurt valget purjekat osta, ta tahtis ka kampa tulla, aga nii see jäi...”

Raimond Kaugver (25. II 1926 - 24. I 1992)

Sündis Rakveres raamatupidaja pojana. 1942 lõpetas Rakvere gümnaasiumi ja 1943 põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees, 1944 tuli Eestisse tagasi, kus võitles Saksa armee koosseisus. Seejärel oli Rakvere lähedal õpetaja, 1945 arreteeriti süüdistatuna kodumaa reetmises ning 1949. aastani oli Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker. 1950-61 töötas Tallinna trammitrustis teemeistrina, seejärel kutseline kirjanik. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.

1950. aastal kirjutas laagriromaani “Põhjavalgus”. 1951 valmis “Laevad kaotavad tüüri” ja seejärel vanglajuttude kogu “Kirjad minu haiglast”. 1956. aastal ilmus Loomingus novell “Doktor Kollom”. 1958 kirjutas seitsme päevaga lühiromaani “Sillad põlevad”. 1959. aasta romaanivõistlusele saatis surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani “Võõra mõõga teenistuses”. Järgnesid romaanid “Keskpäevavalgus” 1962 ja “Igapäevane leib” 1964. Probleemse elunägemise ja veenvama inimesekujutuse juurde jõudis bestselleriks saanud romaanis “Nelikümmend küünalt” (1966). Tagasivaatena oma allakäiguteele on kirjutatud romaan “Jumalat ei ole kodus” (1971). Romaanid “Tee isa juurde” (1987) ja “”Kas ema südant tunned sa?”” (1988) arutavad perekonnaprobleeme.

Hilisema loomingu paremaks saavutuseks peetakse romaani “Vana mees tahab koju” (1983).

80ndate lõpupoolel avaldas oma vangilaagriainelised teosed, nagu näidend “Saturnuse lapsed” ja memuaarne lühiproosakogu “Kirjad laagrist” (1989).

Raimond Kaugveri teosed lähevad kordustrükki

Detsembris sõlmis kirjastus Pegasus Raimond Kaugveri tütre Katriniga lepingu, millega ostis kõigi Kaugveri teoste autoriõigused.

Katrin Kaugver oli tehinguga kohe nõus. “Ei näinud põhjust vastu olla. Kuna ise ei teeni elatist mitte isa raamatute kirjastamisega, vaid regulaarse riigitööga, polnud midagi pikalt mõelda ega higistada. Ei kujuta ette, et hakkaksin lihtsalt lustist isa raamatutega mingit peent äri ajama. Üldiselt vaatan seda kõike kõrvalt. Kui keegi riskib, siis pigem juba kirjastaja,” ütles Katrin. Tema sõnul on mõte isa raamatute kordustrükk välja anda hea. “Kena ju, kui isa raamatud uuesti ilmuvad ja kui neid tänagi lugeda tahetakse. See oleks mõneti niisugune postuumne rehabiliteerimine. Eks ta sai eluajal kriitikutelt lõpmatult võtta, et miks nii menukas ja miks niipalju ostetakse. Loetavus oli tol ajal väga ebasünnis asi!”

Raimond Kaugveri esimeste romaanide ilmumise ajal oli Katrin alles laps - siis ta neid kõiki kohe ei lugenud. Kuid tasapisi on ta läbi lugenud kõik isa teosed. “Esimene, mis meelde jäi, oli “Nelikümmend küünalt”. Tõsiselt on mulle korda läinud “Jumalat ei ole kodus”, “Vana mees tahab koju” ja “Kirjad laagrist”. Ja üks minule väga armas raamat on “Peotäis tolmu”, isa kõige varasemast lapsepõlvest. See jäigi tal viimaseks.” Kirjastuse Pegasus projektijuht on öelnud, et kirjastus kavatseb välja anda kõigi 16 raamatu kordustrükid ja esimene neist peaks ilmuma mais. Esimeste seas on “”Kas ema südant tunned sa?”” ja “Tee isa juurde”. Kirjastusel on plaan raamatuid pisut ajakohasemaks muuta ja tarviduse korral ka muidu kohendada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee