Inimesed

“Minu tähetund tuleb pärast etendust.” 

Kirsti Vainküla , 30. jaanuar 2002, 00:00
KAUNIS JA VÄÄRIKAS: Palju õnne Eesti Draamateatri publikuperenaisele Ester Purjele, kes täna saab 75aastaseks! “Teised võivad mind kadestada. Olla selles eas veel tööl, meeldivate inimeste hulgas,” ütleb Ester, kes ei pea tänast juubelipäeva mitte niivõrd tähtsaks, kuivõrd ilusaks.Foto: Arno Saar
Kui näitlejad pärast etenduse lõppu kummardavad, astub lavale lillesülemiga hallipäine vanaproua. Lilleleedi selg on sirge, samm kindel. See on tema tähetund. Väikese kummardusega ulatab ta roosid Ita Everile. Publik aplodeerib ja lilletooja lahkub.

Mõni õhtu jääb aga lilleleedi etteaste ära. See ei tähenda, et Eesti Draamateatri publikuperenaine Ester Purje tööta oleks. Siis tõmbab ta saaliuste eest kardinaid või müüb kavu. Töö on ka see, kui ta istub 12. reas 10. kohal ja jälgib ühe silmaga saali, teisega etendust. Ja sedasi on olnud juba 20 aastat. Täna saab proua Ester seitsmekümne viieseks.

“Oot, oot, nii ei lähe! Ma panen vesti ka peale, et kõik oleks nii nagu peab,” kohkub Ester Purje, kui fotograafiga silm silma vastu satub. Kui tagasi tuleb, on vanaproua veelgi hoolitsetum - silmalaud ja huuled on õrnalt toonitatud.

“Nimetada võib mind kuidas keegi - vanempiletöör või saaliadministraator või publikuperenaine. Igal juhul - ükskõik, mis siin majas õhtul toimub, selle eest vastutan mina,” selgitab Ester oma ametit. Ja olgu nädalapäev milline tahes, Ester on majas - müütab kavu, juhatab publiku saali, annab valgusmärki.

“See on hea maja. See on tore töö. Mul on lihtsalt vedanud,” mõtiskleb Ester kakskümmend aastat peetud ameti üle Draamateatris.

Näitlejate eraellu ei tungi

Ester ei tungi näitlejate garderoobi, et nendega tühjast-tähjast lõmpsida. Lillede järgi saab ta aru, missuguseid näitlejaid imetletakse.

“No näiteks Merle Palmiste. See on lausa sensatsiooniline, kuidas talle lilli tuuakse!” ahhetab Ester. “Kui tuuakse, siis ikka sületäis. Ja roose. 25 tükki korraga.” Toojaks ikka üks ja sama inimene - Alex Lepajõe, Palmiste endine elukaaslane.

Ja palju lilli saab Ita Ever. Just pärast “Kuningas Leari”. Ja mitte ühe kimbu, vaid ikka mitu. Samuti tuuakse palju lilli Elina Reinoldile.

Ester ei salga, et just see hetk, mil ta pärast etendust lilledega lavale astub, on tema tähetund. Uhke on minna sületäie roosidega! “See on ülev hetk, see on minu ülesastumine,” muigab Ester.

“Tiit Sukka hellitatakse,” ütleb ta ja reedab, et ka tema ise imetleb noort näitlejat. “Ta on mind nii palju üllatanud. Algul, kui ta tuli, ma mõtlesin küll, et selle nad võtsid valesti. Selline koolipoisilik ja tahumatu. Esimestes diplomilavastustes ei pääsenud ta mõjule. Aga nüüd - see, kuidas ta teeb “Rehepapis”, “Aristokraatides”...”

“No loomulikult!” lausa hüüatab Ester vastuseks küsimusele, kas ta on kahekümne aasta jooksul ära näinud kõik etendused.

Ikka ja jälle vaatab ta väikese saali tükki “Kokkade öö”. “Just neid kohti, kus Jan Uuspõld on. Ta on tuntud estraadil, laval pole tal ju võimalust olnud. Aga seal tal see võimalus on, ja ta mängib nii, et täitsa lõpp... Ja Guido Kangur teeb ka hea rolli,” annab Ester lavastusest põgusa ülevaate. Omamoodi imetleb ta Mikk Mikiveri, just seda, kuidas vanameister näitlejatega tööd teeb nii, et tema lavastustes hingekeeled helisema hakkavad...

Eksivad saalidega

Oma töös peab Ester aeg-ajalt lohutama neid, kes saaliga eksivad. Ja tihtilugu on nii, et vaadatakse pool etendust ära, aga ikka ei saada aru, et vale koht ja vale saal...

“Tulevad nii viimasel minutil, et ei saa varem kontrollida,” on Ester hajameelsete viimasel hetkel tulijate pärast pahur. Üks paar ajas segamini etendused “Õhtusöök sõpradega” ja “Rehepapp”. “Tulid siis vaheajal minu juurde, et nemad vaatasid “Rehepappi”, aga tegelikult oleks pidanud vaatama teist tükki. Ma küsisin: kas te siis aru ei saanud, et vale tükk? Nemad vastu, et jah, lõpu poole nagu hakkas midagi koitma,” naerab Ester.

Või varasemast ajast. Suures saalis oli “Mees, naine ja kontsert” ning väikeses “Hullumeelne professor”. Suurel laval mängis Andrus Vaarik kahupäist tohtrit. Jälle eksis üks paarike ära. Vaheajal tulid Estri juurde. “Nemad polnud arugi saanud, et vale tükk, nemad mõtlesid, et see ongi see “Hullumeelne professor” - seal ju oli üks kahupäine noormees nagu hull...”

Draamade ja komöödiate vahele jääb aga teatrimajas päevi, mil ei plaksutata. Matused. Ester on viimsele teekonnale saatnud Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit, Sulev Luike, Heino Mandrit, Rein Arenit jpt.

Mälestused jäävad

“Krjukov oli hästi lähedane. Ta oli lihtne inimene. Ükskord, kui ta tegi väikeses saalis “Ämbliknaise suudlust”, toodi talle lilli - oli jälle suur sületäis punaseid roose, ja Jüri pärast siis uuris puhvetis, kes ikka saatis. Ma ütlesin otse, et üks abielupaar. Tema siis vastu, et ah, see pole üldse huvitav,” meenutab Ester üht oma lemmikut.

Saaremaalt pärit Estri tegelik amet on õmblejaharidusega näitleja. Kuressaare tööstustehnikumis õppides hakkas ta kohalikus teatris kaasa mängima. Pärast kooli lõppu polnud muidu võimalik Kuressaare teatrisse saada, nii siis suunati ta sinna õmblejaks. Tegelikult oli ta ikka näitleja.

“Jäin Kuressaarde kolmeks hooajaks. Siis tulin pealinna, õppisin Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust ning hakkasin käima Draamateatri draamastuudios. Õpetajateks olid Jüri Järvet ja Eino Baskin.” Paraku jäi Ester tagaplaanile, sest Moskvas lõpetas sel ajal GITISe lend eesotsas Ita Everiga. Pärast instituuti oli Ester paar aastat televisioonis toimetaja, siis kakskümmend aastat pedagoog Nukuteatris.

“Kui ma Draamateatrisse tulin, mõtlesin, et minu õpetaja Järvet võiks ju mullegi mingi väikese rolli pakkuda. Aga noh, ei, ma ei tunne kibestust või kadedust.

Lilli viin, see on minu etteaste. Ma mõtlen ju kõik ette - ei ole nii, et lihtsalt lähen.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee