TAHAN FILME TEHA: Ilmar Raagi lähima kuue-seitsme aasta ideaalprogramm on teha seda, millesse ta usub - filme.Foto: Arhiiv
Inimesed
19. jaanuar 2002, 00:00

Ilmar Raag: kas me sellist televisiooni tahtsime?!

Telemajas pole üldse hea olla. Esiteks tuled sinna alati valest uksest, teiseks... nojah, lahked inimesed juhatavad läbi jubedate koridoride, liftid jätavad kahtlase mulje - kas üles jõuadki. Mingi kurb eelaimus. Ja näe, Ilmar Raag, filmiinimesest direktoriks, peab nüüd seda maja kantseldama. Vaeseke.
Oled sina nüüd telemaja uus tankist või?

Ei ole. Hetkel on tankist ikka Urm. Sest neil probleemidel, mis on praegu teravalt päevavalgele tulnud, on mitmeid süüdlasi. Ja ehkki paljusid neist seostatakse Toomas Lepaga, on selge, et ainult tema kraesse ei saa ka päris kõike ajada. Ehk, nagu Lepp ise ütleb, eelkõige on süüdi olud, mis halvemaks läksid. Teisest küljest - juhil peab olema eelkõige head informatsiooni ja kui tal seda ei ole, siis ei tule midagi head.

Kui Urmist rääkida, siis need suured probleemid minu arust tekkisid sellest, et möödunud suvel hinnati meie arengut valesti, nii reklaami väljaviimise tagajärgi kui riigi toetuse osa, ühesõnaga, hinnati valesti 2002. aasta televisiooni eelarve kujunemist. Kui seda oleks veidi teistmoodi hinnatud, siis poleks praeguse olukorrani jõutud. Et Aare Urm ei ole suutnud ringhäälingunõukogu ja ajakirjandusega kõige paremini suhelda, on ainuke, mis täiesti kindlalt tema kraesse läheb.

Äkki on sel majal hoopis midagi põhimõttelist viga?

Sa kasutad väljendit, millele ma kuidagi ei saa alla kirjutada. Ei ole sel majal viga midagi. Vaata, on ju see populaarne lause: kas me sellist Eestit tahtsime?

Igaühel oli oma ettekujutus Eestist, milline ta peaks olema, ja nüüd vaene riik rabeleb, et kõigile kuidagi vastu tulla. Kuid ikka on ta kord liiga reformimeelne, kord liiga selle... tööpartei meelne. Samamoodi on Eesti Televisiooniga.

Ja siin ma jõuan selle Eesti väiksuse või suuruse juurde. Yleisradiol on neli, BBCl kümme programmi ja kõik need kanalid on erineva profiiliga, erinevale sihtgrupile suunatud ja neil jätkub kõigele turgu. Eestis on lugu selles, et need samad sihtgrupid tuleb ühel kanalil ära rahuldada ja igas sihtgrupis on ikka paar-kolm häälekat inimest, kes teatavad, et see televisioon ei kõlba kuhugi.

Samas ei ole ju muu meedia patust puhas, sest ka seal ei ole kõik sihtgrupid kaetud. Kui palju räägitakse sellest, et Eestis ei ole olulist kvaliteetajakirjandust, et isegi

Postimees

on kaasa läinud selle mõttega, et uudis peab olema kiire ja lühike, pikalt seletada pole mõtet. Nii et Akadeemia ja Postimehe vahele ei jää nagu midagi, kui, siis ainult suurtes raskustes vaevlevad üksused nagu TMK, mis ka kuuldavasti varsti hingusele läheb.

Eesti Televisioon peaks korraga rahuldama kõiki sihtgruppe, aga me näeme, et üks-kakski inimest juba suudavad niivõrd kisada sellepärast, et neile pole saadet tehtud.

Miks sa ise siit majast jooksu paned?

Mul on selline isiklik jõuetuse tunne. Mis ei tähenda, et minu meelest siin ei saagi mingit asja. Ma arvan, et

ETVd

, programmi vähemalt, peab juhtima idealist, kes usub kõigisse nendesse ideedesse, mida siin on vaja arendada. Siin on üks teine probleem, et ma olen õppinud Ameerikas, kus õpetatakse efektiivsust. Et iga asi on mõõdetav, igal asjal on kriteerium. Tagasi tulles kas või Tallinna linna juurde, kus Jüri Mõis imestas lapsesuuga, et tal on raske kuhugi raha panna, kui ta ei tea, palju see tagasi toob.

Kogu avaliku sektoriga on nii, et väga raske on seda rahakulutamise efektiivsust hinnata. Samamoodi on ETVga, me ei saa öelda, et meie ainsaks kriteeriumiks on vaatajatehulk. Ehkki mõni vaataja ikka peab siin taga olema... Aga see ei saa olla ainus kriteerium.

Ja mõnikord ma kuulen arvamusi ETV programmi kohta ning saan aru, et tegelikult need arvajad, poliitikud, ajakirjanikud, meid ei vaata. Kuid igaühel on oma arvamus. ETV maine kujundataksegi sellises õigesti mõtlemise programmis, et milline peaks olema ETV kui meie kollektiivne südametunnistus.

Millal sinus siis idealist välja suri?

Ma olen olnud idealist, aga täna tundub, ei suuda leida seda jõudu moodustada vaimset lumepalli, mida siin tuleks veeretada. ETV optimistlik tulevik, kui rahamured kõrvale jätta, oleks selline, et ehk polegi vaja väga karismaatilist visionääri, vaid peaks olema hästi palju huvigruppe, kes omavahel konsulteerivad ja leiavad: jah, see ongi, mida me tahame, luua konsensus, kollektiivne nägemus ETVst. Mitte lausa saatenimede kaupa paika panna, aga ˛anride kaupa küll.

Aga sageli ei viitsi inimesed lahti seletada, mida nad mõtlevad avalik-õigusliku või kultuuri all?

Loomulikult nad seda ei räägi. Et konkreetseid saateid kritiseeritakse, see jääb alati. Üksiksaadete tasemel jääb see õigus ja vajadus alati alles. Ideaalset saadet ei ole ja tegijale on tagasiside vajalik.

ETV peaks esindama aga püüet ideaali poole, mida tegelikkuses ei ole võimalik saavutada.

Ma ütleksin, et mida suurem on ühiskonnas frustratsioon, seda suuremad on ka etteheited näiteks meile.

Eurovision ikka tuleb?

Ikka. Sellega ei peaks olema probleeme. Ma oleksin ikka väga üllatunud, kui ükskõik milline valitsus ütleks: ei, seda raha te ei saa.

Mis sa edasi teed, kui siit jalga lased?

Ma teen igasuguseid asju. Üks mõte on saada tagasi veendumus, et ma tean täpselt, mida ma teen või pean tegema. Mida mul siin ja praegu väga enam ei ole. Mul on oma visioon ETVst, aga ma ei tunne endas jõudu seda meediast läbi suruda. Kui ETVst läheb reklaam välja, kui ka tehakse selline konsensusel põhinev arengukava, siis ikkagi, kui me meenutame mõnede meeste kultusraamatut, Goldratti “Eesmärki”, on eratelevisiooni eesmärk kasum. Ning iga vaataja, kes ei vaata erakanalit, vaid ETVd, on kadunud, teda ei saa reklaamiandjatele müüa. Järelikult, erakanali omanikuna ma ei jätaks enne, kui ETVd ei ole. See on loomulik. Vähemalt mina teeksin niimoodi. Asi on seda hullem, et majanduslikult väga põhjendatult on moodustunud mitte üksnes televisiooni-, vaid üldse meediagrupid, mis ühendavad erinevaid meediaid, mis üksteist toetavad. Postimees näiteks on ikka väga süstemaatiliselt tegelnud Eesti Televisiooni probleemide süvendamisega.

Okei, see nüüd selleks, aga sinu küsimus oli, mis ma edasi tegema hakkan. On mitu huvitavat projekti. Üks on see, et nii Peda kui Concordia üliõpilased - ma olen mõlemas koolis õppejõud - peaksid sel suvel tegema mängufilmi. Küll video peal, aga idee poolest võimalikult professionaalset mängufilmi. Mina ei ole küll autor, pigem juhendaja, aga filmitegemine on tohutult põnev protsess ja ma tahaksin neid aidata, kuidas vähegi saab. Lood, mida üliõpilased tahavad jutustada, püüavad lähtuda produtsendi loogikast ja seega võiksid leida ka huvitavat vastukaja.

Väike asi, mis on lõbus ja huvitav, on see, et lavastan Ugalas näidendit nimega “Popcorn”, mis räägib filmist ja televisioonist. Loomulikult kriitiliselt või satiiriliselt.

Mul oleks ka soov, ehkki ma ilmselt ei viitsi seda teha, avada otsese meediakriitika internetilehekülg. Sest õpetades möödunud semestril meediakriitikat ja vaadates samas, kuidas meie elu kajastub meedias, ärkab minus ja paljudes vist kodaniku õiglustunne ja tahaks hakata osutama, et näe, kuidas ja milliseid ämbreid meedias tehakse. Meedia, ma mõtlen kirjutav, ju ennast ei kritiseeri.

Hunt hunti ei murra.

Just nimelt. Aga jama ja solvunud inimesi jätkub.

Oeh. Eks see üks lõputu ristisõda oleks, mida võita ei saa, aga profülaktika mõttes võiks ju proovida.

Ideaal, millest ülikoolides palju räägitakse, oleks ju, et kõik meedia kasutajad oleksid nii teadlikud, et nad suudaksid ära näha meedia eetika rikkumised. Praegu võtad lehe lahti, loed ja näed: siin lause taga on see huvigrupp... Tegelikult võiksid lugejad sellest ise aru saada.

No ja lõpuks - ma olen ju õppinud filmiinimene ning tahan varem või hiljem filmi juurde tagasi jõuda.

Oled kinost väga puudust tundnud, adminn, nagu sa nüüd oled?

Loomingulise töö puhul on seda adminni ka palju. Puhtad administraatorid ongi sellepärast rikkad inimesed, et nad suudavad organiseerida teisi inimesi tööd tegema.

Põhimõtteliselt on mul kirjutatud kaks täispikka filmistsenaariumi. Ameerika kogemus ütleb, et enne viit stsenaariumi ei jõua keegi korraliku professionaalse tulemuseni. Nii et mul tuleb veel kolm tükki kirjutada, ehkki mulle endale tundub, et teine stsenaarium oli juba väga hea. Igal juhul ma tahaks neid ümber kirjutada ja puššida nii palju kui saab. Üks neist on ka saanud sellise vastukaja, mis küll midagi ei tähenda, et: kui sul on see valmis, saada mulle.

Teoreetiliselt on mul olemas agent, kes on valmis mu stsenaariumi läbi lugema. Ükski filmikompanii ei võta ju käsikirja otse, kõik töötavad agentide baasil. Ma olin ise Ameerikas õppides sellisel tööl, et kirjutasin äraütlemiskirju inimestele, kes saatsid oma briljantsed tööd otse stuudiosse. Idee oli selles, et kui tuleb stsenaarium, kus ei ole isegi lühikirjeldust, millest jutt, öeldakse läbi lugemata, et seda ei saa aktsepteerida. Kui ei tunne inimest, parem ei tegele. Kui inimene suutis ühe lehekülje peal kirjutada midagi väga huvitavat, siis öeldi mulle kui kõige vähemväärtuslikule praktikandile, et loe esimesed 20 lehekülge; kui arvad, et seal midagi on, anna teistele ka lugeda, kui arvad, et ei ole, kirjuta äraütlemine. Nii et on vaja agenti, vahendajat. See inimene on mul teoreetiliselt olemas. Ja seega lootus jõuda kahe, võib-olla kolme aasta pärast reaalsete tulemusteni.

Ja kus see agent sul on?

Ameerikas.

Eesti kino pidi ka omadega otsas olema?

Mina ei ole Eesti kino suhtes pessimist. Sundance’i festivalil aktsepteeritakse kolmandat aastat video peale tehtud filme. Nii et see, mis maksab, on hea idee. Kui ma tegin “Tapvat Tartut”, siis ma tegin selle olulise vea, et püüdsin imiteerida professionaalset filmi. Mul oli see idee, et teeme nagu ausalt sõltumatut filmi, aga lõpuks tuli välja professionaalse filmi imitatsioon. Kuni on olemas pisikesed kaamerad ja inimesed, kes tahavad midagi öelda, on Eestis võimalik filmi teha. Ja jõuda ka suure filmilevini.

Igal aastal tehakse Euroopas ja Ameerikas umbes tuhat filmi ja neist kaks on minu meelest õnnestunud. Üks on von Trieri “Thomas Winterbergi perekonnapidu”, mis jõudis ka naljakalt Hollywoodi. Naljakalt, sest seda linastati maa all väikeses saalis samas stuudios, mis parajasti tegi Schwarzeneggeri järjekordset filmi. Teine on “Blairi nõiafilm”, mille majanduslik tasuvus oli ikkagi erakordne, ehkki sisu oli kaheldava väärtusega. Nii et ka Eestis pole võimatu filmi teha.

Aga igal projektil on siiski sisule vastavad vahendid. Oleks “Gladiaatorit” püütud teha väikese kaameraga - vaevalt miskit oleks tulnud.

Mida sa teha tahaksid?

Ei midagi peale filmi. Ma kujutan endale väga hästi ette, milline võiks olla mu elus ideaalprogramm. Lähemaks kuueks-seitsmeks aastaks tähendakski see filmi. Ma pean ikka tegema seda, millesse ma usun.