“Kerese autol on erakordne ajalugu.” (3)

Paul Keres sai auto 1963. aasta Los Angelese turniiri esikoha eest. Selle taastamiseks kulus üle aasta pingsat tööd - enne seda polnud Ramblerit keegi üle 20 aasta avalikult näinud.

Auto taastamist peab Urmas täielikku pühendumist ja fanatismi nõudvaks tööks. See pole võrreldav kraavikaevamisega, mida võib ühel päeval visata kolm, teisel neli meetrit. “Ma isegi imestan, et perekond mind veel selle autonduse peale talub,” tunnistab ta. Enda sõnul muutus Urmas selle aastaga väheseltsivaks ja omaette nohisevaks tegelaseks, kes päevad ja ööd vaid auto juures veetis. Naine lausa imestas, kui Urmas vahel varem koju tuli. “Kas midagi juhtus?” päris ta õliste kätega mehelt, kui too näiteks kell viis õhtul saabus.

47aastane Paul Keres jagas Los Angelese maleturniiri esikohta armeenlase Tigran Petrosjaniga, kuid koefitsient andis paremuse eestlasele. Võistluse peaauhinnana olid korraldajad välja pannud sõiduauto. Maletaja sirvis katalooge ja valis Rambler Classic Ambassadori 660. Miks just selle? Maria Keres tunnistas Urmasele, et tegelikult unistas malemees sportautost. Kuid tavalise pereauto kasuks kallutasid teda mitmed asjad. “Cadillaci auhinnaks polnud, kuid Rambler oli just värskelt Ameerika Ühendriikide aasta autoks valitud,” teab Urmas. Ka polnud sellele oma kaalus ja klassis ökonoomsuselt ühtegi autot kõrvale panna. Uuena maksis Kerese soovitud Rambler 2245 dollarit.

Auto saadeti 1963. aasta suvel korraldajate kulul laevaga Riiga. Sinna sõitsid Keresed ise kohale ja vurasid siis kingitusega Tallinna tagasi. Kuigi Nõukogude tollimaks oli toona 200%, sai maletaja auto kätte maksuvabalt.

Autoasjatundjad on väitnud, et see on esimene uuena Nõukogude Eestisse toodud ja siin registreeritud Lääne auto. “Jätame kõrvale sõjast jäänud trofeed ja need autod, mida meremehed üle piiri tõid,” räägib Urmas. “Siis võib see tõesti nii ollagi, sest tollane loosung teatas: parim auto on Nõukogude oma.” Ja suure tõenäosusega oli Kerese Rambler ka esimene käest kätte saadud spordiauhind. Tavaliselt paigutati välismaal saadud kingid Moskva Kremli garaa˛i. Vastu anti Volga või muu Nõukogude auto.

Omaette haruldane on tõik, et sõiduki eelmine omanik Eugen Saa hoidis alles kõik selle originaaldokumendid. Nii on säilinud Rambleri buildingorder, millega auto saadetakse tehasekonveierilt laoplatsile. Paber kannab kuupäeva 27. juuni 1963. Sellel on kirjas auto mudel, mõõdud ja lisavarustus. “Kui selline asi on õnnestunud alles hoida, on see võrreldav lipikuga, mis sünnitusmajas vastsündinule käe külge pannakse,” ütleb Urmas. Ka on alles kollane sertifikaadileht, millega kaup läks tehaselt müüjale - 12. juulil 1963 anti auto üle ühele idaranniku väikelinna poele New Yorgi osariigis. Auto kaalus 1,5 tonni ja kuuesilindrilise kolmeliitrise mootori võimsus oli 120 hobujõudu. Tehnilises passis on kirjas, et esimene omanik on 1. augustist 1963 Paul Keres. Malemehe aadressiks on lakooniliselt märgitud: Venemaa (Russia), Nõukogude Liit.

Praegu töötab Rambler puhta 95-bensiiniga. Kuid Nõukogude Liidus üle 76se oktaanarvuga bensiini tollal müügil polnud. Keegi vana automees on rääkinud, et Tallinna lennujaamas olnud tankla, kust välismaised sõidukid head bensiini said.

1964 tegi tuliuus Rambler Tallinnas oma esimese tehnilise ülevaatuse. Aastaga oli maletaja maha sõitnud 5500 miili (8800 kilomeetrit). Alles on kõikide järgmiste aastate ülevaatusdokumendid. Kuni Keres aastal 1973 või 1974 oma auhinnaauto maha müüs. Viimastel eluaastatel sõitis malekuulsus ringi punase sportautoga Pontiac Monte Carlo, mis praegu asub väljaspool Eestit.

Rambler seisis aastaid lahtivõetuna Järve autoteeninduse Kauba tänava tsehhis. Tollane omanik Egon Saa lammutas selle peaaegu kereni lahti, kuid pani kõik detailid karpidesse ja kastidesse. “Tikutoose oli tema garaa˛is kümneid, kui mitte sadu,” teab Urmas. “Igaühes oli üks või kaks kruvi.” Toosile oli kirjutatud, millise detaili küljest miski asi pärineb.

Kui Egon suri, tõid sugulased auto Kauba tänavalt tükkhaaval tema kodugaraa˛i. Et uunikum alles on, sai Urmas teada juhuslikult. Talle rääkisid seda tuttavad, kes teadsid, et Urmas on vanade autode huviline. Urmas sai auto kätte 1997. aastal. Suurem töö algas Rambleriga tunamullu augustis. “Võtsin kogu auto üksipulgi lahti. Lasin liivapritsiga ära puhastada ja alustasin nullist,” meenutab ta. Kogu taastamisest tegi mees sadu pilte, et hiljem oleks tõestus: kõik sai tehtud oma kätega. Palju abi oli paksust remondikataloogist, mille Keres oli tõlkinud maleülesannete tagakülgedele. Originaalpolstrid ja -istmekatted olid alles. Need tuli vaid korralikult puhtaks pesta. Kadunuks on jäänud vaid põrandavaibad, armatuurlaua originaalne kell ja kahe sisemise esilaterna alumiiniumümbrised.

Kokku kulus taastamisele aasta. “2000. aasta augustis alustasin ja mullu samal ajal lõpetasin,” räägib Urmas. Mullu läbis Rambler ka ülevaatuse. Kõrge komisjon kinnitas, et auto on sõidukorras. Imestatigi veel: isegi 80ndate autod pole tihti nii korras, kui on 180 000 kilomeetrit sõitnud Rambler.

* Maletaja Paul Keres sündis 7. jaanuaril 1916. aastal Narvas. Kooliaastail elas Pärnus, kus lõpetas gümnaasiumi. Õppis 1938-41 Tartu Ülikoolis matemaatikat ja töötas samal ajal ajakirja Eesti Male peatoimetajana. Abiellus 1940. aasta detsembris Maria Viiresega, peresse sündis kolm last.

* Saavutusi: kümnekordne Eesti meister, Euroopa kirimalemeister (1935), osales umbes 70 rahvusvahelisel turniiril ja võitis rohkelt esikohti. Oli pärast 1938. aasta AVRO turniiri üks peamisi maailmameistritiitli püüdjaid, kuid jäi 1956, 59 ja 62 turniiril napilt teiseks. Oli hinnatud ja väga härrasmehelik mängija, alati abivalmis, olemuselt tagasihoidlik.

* Kuulus seitsmel korral maleolümpia ja kolmel korral Euroopa meistriks tulnud Nõukogude Liidu meeskonda. Võitis 1947, 50 ja 51 ka Nõukogude malemeistrivõistlused. Eesti parim sportlane 1959 ja 62.

* Võitis viimase turniiri 1975. aasta kevadsuvel Kanadas Vancouveris. Suri ootamatult teel koju Helsingis 5. juunil. Maetud Tallinna Metsakalmistule.

* Tunamullu valis rahvas maletaja sajandi saja suurkuju hulgas parimaks spordimeheks. Kerese mälestuseks on Pärnus ja Tallinnas püstitatud monument. Ühena vähestest maailma sportlastest on tema portree rahatähel, Eesti viiekroonisel.

Teadlasest vend Harald on rääkinud, et autoasjandus oligi Pauli pärishobi. Uus ja elegantne Rambler tekitas tallinlaste hulgas suurt tähelepanu. Nõmmelased mäletavad, et poisid läksid tihti kooli Õie tänava kaudu, sest said siis imetleda Kereste maja ees seisvat autot. Ministrite nõukogu autobaasi vanad meistermehed on meenutanud, kuidas Keres käis nende juures oma sõidukit korda seadmas. Automaatkäigukaste kusagil mujal ju ei remonditud. Peaaegu alati korraldas ta oodates meestele väikese simultaani. Vahel andis nii palju käike ette, et mõni mängija teda isegi võitis.

Kodumajapidamises polnud asju, millega maletaja hakkama ei saanud. Kodutehnika lahtivõtmine ja parandamine oli Keresele lihtne ülesanne.

Mullu sügisel käis Urmas taastatud autot Maria Keresele näitamas. “Ta oli väga liigutatud, kui korras ja taastatud auto tema Nõmme kodu õuele veeres,” mäletab mees. Samuti tunnistas vanaproua siis, et Rambler oli tema lemmiksõiduk. Tihti istus Maria ka ise selle rooli.