BASS ON HEA OLLA: “Mina ei kurda, olen saanud suhteliselt rahulikult ära elada, sest ma ei ole trüginud popmaailma. Ei nähtavasse ega kuuldavasse. Olen osalenud ainult ühes operetis ja pidanud kahest ära ütlema muu töö tõttu. Ning vaevalt mind keegi sinna enam kutsub. Kuigi ma olen oma noorpõlvekaalus tagasi, tulen trepist kiiresti üles ja hüppan veel kõrgele,” on 35 aastat ooperilaval olnud Mati Palm bassi rolliga igati rahul.Foto: Mati Hiis
Inimesed
11. jaanuar 2002, 00:00

Mati Palm: “Puhkus, ei kärakale, ei tubakale. See ongi laulja eluviis.”

“Niisugust intervjuude laviini pole tükk aega olnud,” nendib pühapäeval kuuekümneseks saav Mati Palm. Lausa piinlik - inimesed teevad rahvusooperit, aga meie kirjutame modellidest. Uus aeg ja segased inimesed.
Näe, viimane film tehti teist 1983. aastal...

“70. aastate lõpp, 80. aastate algus oli minu elus küllalt aktiivne periood, osalesin mitmes filmis, nii portreefilmides kui teiste kolleegide filmides lühemate lõikudega. Aga see aeg on möödas. Ei ole enam filmi asja olnud. Kuid filmis olemine või kaasategemine ei ole küll kunagi eesmärk olnud.”

Ma mõtlesin nagu, et siis tehti ooperist filmi...

“Jah, siis oli selline aeg, et nii televisioonil kui raadiol, ehk filmil ka, oli ooperi vastu rohkem huvi. Võib-olla olid ka rahalised võimalused paremad. Nüüd oli viimane pauk, kui Eesti Televisiooni rahasid vähendati nii palju, et mitmed juubelisaated meie kultuuritegelastest jäävad pooleli või tegemata. Mulgi jääb üks planeeritud intervjuu “Muusikaelusse” määramatuks ajaks edasilükatuks. Mul on kahju, et raha taha jääb meie kultuuri salvestamine. Just kunstnike ja kultuuriinimeste elupool jääb valgustamata. Aeg on niisugune, raha läheb mujale.

Mul on igal juhul hea meel sellest, mis on tehtud. Kümme filmi ei olegi nii vähe.”

Inetu öelda, aga ooperilaulja ei ole tänapäeval enam meediafiguur... Kellelgi ei tule pähe tast filmi teha.

“Ma ei tea, milles asi. Mul on alati huvitav vaadata vanematest kolleegidest tehtud filme. Kuidas nad on varem välja näinud, varem oma rolle teinud. Aga kahjuks ei ole noorematest kolleegidest midagi tehtud, nende noorpõlv on jäänud kajastamata ja sellest on kultuuriline kahju.”

Ooper ei müü...

“Küsimus ei ole ainult ooperis. Küsimus ei ole ˛anris, see on kogu meie teatri häda praegu.”

Ma küsin lolluse: alati on tenor see popp tegelane, kas bass on ses mõttes paha olla?

“Ei ole viga. Mõnevõrra on elu rahulikum kui tenoritel. Nende ümber keerleb nii meil kui mujal rohkem sellist teatrivälist. Meie ajaloos on küll kõneainet andnud basse - Benno Hansen, kellest siiani legende räägitakse. Tartus oli Evald Tordik, kelle lavaelu oli kirev ja eraelu tähelepandav.”

Ikkagi, miks on kolm tenorit, aga kolme bassi ei ole?

“Soomes näiteks on just kolme bassi kontserdid. Mis on vägagi populaarsed. Kolm tenorit said lihtsalt sellega kuulsaks, et esinesid jalgpalli MM-il. Siis jõudsid nad laiade massideni, ooperimaailm teadis neid enne.

Tenor on natuke õrnem hääleliik kui bass ja nende häälelised nüansid on kergemini tabatavad. Kui ikka tenor teeb kukehäält, on publikul rääkimist tükiks ajaks: näe, kuidas käuksus, ei saanud kõrget nooti kätte ja nii edasi. Tenorit on palju lihtsam arvustada. Kui bass madalat nooti ei võta, siis see lihtsalt ei kosta, aga kui tenor kõrget ei võta, on see kõigile aru saada. Nii et tenor on selles mõttes parem laiatarbekaup kui bass.”

Et asjatundjaid rohkem?

“Tenori alal on kõik asjatundjad. Bassi puhul vähem. Kuulujutu tasemel võib kõigist kõike rääkida, aga tenorist on lihtsam, sest ta on peo peal. Suured tenorid, nagu Pavarotti, annavad ka muidu kõneainet - küll ta võttis noore sekretäri naiseks, küll kaalust maha. Nende elus on kõmulist. Räägitakse ka sopranitest, Maria Callasest näiteks.”

Kas bassist veel madalamat häält ka on?

“Eestis on tõrrebass. Tegelikult on basse mitut sorti. Bassbaritonid, siis basso cantabile ehk laulev itaalia tüüpi bass, siis tsentraalsed bassid, kes võivad kõiki partiisid laulda. Siis profundo ehk väga madalad bassid, kelle hulka käivad ka oktavistid - niisugused hinnatud ja makstud mehed, kelle ülesanne on kooris võtta üks või kaks väga madalat nooti ja neid kaua pidada. Nii on see meie RAMis, on igas kontsertkooris.”

Mis bass teie olete?

“Mind on mitut moodi nimetatud. Avastasin raadioarhiivis, et kohati olen ma tenor, kohati bariton, kes laulab bassi rolle, ja vastupidi. Üldiselt ma oleksin basso cantabile, mis tähendab, et hääl on voolav ja ümar, mitte kärisev. Eestis nimetatakse seda enamasti bassbaritoniks. Hollandis kangelasbaritoniks. Samas olen ma laulnud ka sügava bassi partiisid ega ole vahele jäänud. Kui mäletatakse, siis olen ma laulnud ka Escamillot, mis on otseselt baritoni partii. Nii et ühtset nimetust mulle ei saagi anda.”

Mismoodi niimoodi sai, et õndsal Nõukogude ajal saadeti noor laulja Itaaliasse õppima? Ära kargavad ju...

“Süsteem oli lihtne. Kui La Scala ja Suur Teater hakkasid omavahel lauljaid-tantsijaid vahetama, siis algul saadeti sinna ainult Suure Teatri lauljaid. Hiljem ka kogu Liidu noorte lauljate paremik, viis inimest. Nii sattusid sinna enne mind Hendrik Krumm ja Anu Kaal. Ja siis mina, 1973. aastal. Mis puutub ärahüppamise riski, siis seda ikka juhtus. Ja sellega arvestati, eriti algusaastatel olla ühe noore ülesandeks olnud teiste tegevust jälgida. Lõpuni jälgida muidugi ei saanud, nii et oli küll juhtumeid, kui keegi otsis endale uue kodumaa.”

Seletage mulle see Itaalia-värk lahti.

“Sellega on nii, et kui moslemitel on Meka, kuhu iga usklik peab minema, siis ooperimaailma Meka on La Scala. Igal pool võib olla häid lauluõpetajaid, kuid La Scalas toidab noort inimest juba selle teatri aura. Kuulates päevast päeva suurusi, nähes nende tööprotsessi, saab suure õppetunni. Pealegi kutsutakse La Scala laulukooli parimad õpetajad. Õhustik ja koolitus on La Scala eelis kõigi teiste teatrite ees.”

Kuidas see neil korda on läinud?

“Itaalias on oma viiskümmend ooperiteatrit, aga La Scala on mainekaim oma traditsiooni pärast. Mis on pikk, väärikas ja katkematu. Võib õppida kus tahes, aga parimad on koos La Scalas. Ainult Metropolitan võib ennast La Scalaga võrrelda.

Isegi kui sama koosseis esineb kuskil mujal, ei ole seal sellist laulukultuuri süvatunnetust. Itaallased lihtsalt teavad neid käibeoopereid peast. Nad käivad ooperis sageli, vaatavad sama teost uues esituses ja võrdlevad. See tekitab niisuguse järjepideva ooperielu, mida meil kahjuks ei saa ilmaski tekkida, sest meie mängime olulist ooperit kord põlvkonnas. Seal iga paari aasta tagant uues kuues. Ja kui publik neid kogu aeg näeb, siis tekibki olukord, kus nende diletant on ooperis targem kui meie professionaal.”

Kas teie töö sisse ka toob?

“Minu teada Estonia keskmine palk on umbes Eesti keskmine. Selge, et juhtivad solistid saavad rohkem. Eks, nagu paljudel erialadel, katsume ka meie töötada topeltkoormusega. Eri Klas ütles mõni aeg tagasi: esimesest vaesusest olen ma üle saanud. Nii minagi, sest mul on auto. Mis tähendab, et ma viletsuses ei vaevle. Auto on olnud minu põlvkonna suur unistus. Mul on moodne asi mobiiltelefon. Mis mul veel on... Järelikult väga raha kokku ei hoia, millegi muuga ei oska oma töö tasuvust hinnata.

Õnneks ma ei ole pidanud raha peale mõtlema, nii, et oleksin teinud mingit asja ainult raha pärast. Mul on alati olnud tööd ja järelikult ka tasu. 10-15 aastat tagasi, kui palgaolud olid, nagu nad olid, tegin ma ühe turnee NSV Liidu avarustes ja oligi poole aasta palk lisaks käes. Nii et võin küll öelda, et kui mind on esinema palutud, siis ma olen ikka vastanud: makske, palju suudate, kui ei suuda, esinemine ära ei jää. Professionaalne artist peab saama tasutud, aga heategevus on ka olemas. Ega sellepärast, et vähem makstakse, kehvemini ei laula ja vastupidi.

Mina olen oma elu endale niimoodi lihtsamaks mõelnud. Rahale mõtlemine oleks lisakoormus niigi pingutatud vaimule.”

Kas on tõsi, et õlu teeb lahti alumised registrid, viin ülemised ja konjak kõik?

“Tore nali. Ma olen ka seda kuulnud. Praktikas on aga nii, et ta võib nad korraks lahti teha, kuid lähevad pärast hullemini umbe ka. Kui õllese peaga laulda, siis ei tule pärast enam kaua aega laulmisest midagi välja. Üldtuntud seisukoht, mida ka mina olen õppinud, on, et pärast korralikku peatäit läheb organismil taastumiseks vähemalt kümme päeva. Rääkimata häälest. Nii et kes tahab paariks nädalaks vormist välja saada, tõmmaku sisse palju läheb.”

Mida tähendab - hääl läheb umbe?

“Hääl kaotab oma elastsuse. Kui on joodud alkoholi, siis häälepaelad lõtvuvad, ja kui nendega laulda püüda, on see raske, tekib ülepinge, mis kurnab organismi. Kurnatud organism ei taastu niipea. Kõnehääl tuleb rutem tagasi, aga laul ja kõne on kaks eri asja.

Õnneks meil konservatooriumis oli programmiline õppeaine: hääle tervishoid, kus räägitigi, kuidas häält hoida. Kuidas mõjub alkohol, kuidas seks.”

Nii. Mida siis laulja teha ei tohi?

“Ei tohi külmetada. Ei tohi alkoholi tarvitada. Ei tohi suitsetada. Kuigi on olemas foto, kus Šaljapin, Caruso ja Titto Ruffo istuvad laua ümber, kõigil sigaretid hambus. Võib olla erandeid, et ka laulja paneb suitsu suhu, aga see ei ole soovitatav ega ka lubatav. Peab olema puhanud: Pavarotti ütleb, et laulja peab kindlasti magama 8-10 tundi ööpäevas, muidu ta ei taastu. Placido Domingo, kes praktiliselt teatris elabki, on nii tugev professionaal, et lubab endale pikal vaheajal isegi uinaku. Nii et puhkus, hea tervis, ei kärakale, ei tubakale, nii edasi. See ongi laulja eluviis. Saksa Fischer-Tiskau, kui tal olid ka külalised, soovis neile kell kümme head ööd ja läks puhkama. Suure laulja elu on distsipliin. Paratamatult häirivad seda sõidud ühest ajavööndist teise. Mäletan, kuidas 1982. aastal andsin koos Peep Lassmanniga kontserte: Ašgabatis, sealt otse Kuubasse, sealt Volga äärde. Aeg läks ikka sassi. Nii on tulnud seigelda meil, aga suurtel tegijatel tuleb seigelda Ameerika ja Euroopa vahet ning kuue-kaheksatunnine ajavahe segab elu kõvasti.”

Aga naistega õiendada?

“Pavarotti on öelnud: kaks päeva enne etendust ei tohi, kaks päeva pärast ei jaksa, siis on uus etendus.

Kuidas kellelgi.”

Kas bassil on unistuste roll?

“Kolm: Filippo “Don Carlost”, Boriss “Boriss Godunovist” ja Mefisto Gounod’ “Faustist”. Esimest kahte ma olen laulnud, viimase kahes keeles selgeks õppinud, aga ei ole laval esitanud.”

Ei ole laval esitanud?

“Ei ole. Olen laulnud kontsertvarianti Boito “Mefistos” ja Berliozi “Faustis”. Mefistofelesi on kolm. “Mefisto” on Boito ainuke tuntud ooper, mille meil lavastas Arne Mikk. Kahjuks ta läks lühikest aega, sest Hendrik Krumm kadus ära. Ja see on kõige raskem Mefistofeles. Kui itaalia helilooja on kirjutanud peakarakterpartii, siis on see tihtilugu vokaalselt väga raske. Prantslaste kirjutatud muusikas ma ei tea ühtegi partiid, mis oleks väga raske. Nad kirjutavad kuidagi pehmemalt, ilma väga suurte kontrastideta, väga suurte nõueteta. Berliozi Mefistofeles ja Boito Mefisto pole üldse võrreldavad.”

Kuidas te oma sünnipäeva peate?

“Laulan Borissi. Töörõõm ainult. Hiljem on kolm etendust, mida nimetatakse juubelinädalaks. Ja kui see lõpeb, peaks mingi sõprade kokkutulek olema... ja siis on jälle etendus.

Parem, kui see juubel oleks kiiremini möödas, saaks rahulikult elama hakata.”

Mati Palm

* Sündinud Tallinnas 13. jaanuaril 1942.

* 1962-68 õppis Tallinna Konservatooriumis.

* Aastast 1969 Rahvusooperi Estonia solist. Täiendanud end 1972-73 Moskvas professor Hugo Dietzi ja 1973-74 Milano La Scalas Renate Carosio juures.

* Paljude konkursside laureaat. Laulnud üle 50 ooperirolli, sh. Attila, Filippo, Zaccaria, Walter, Boriss, Hollandlane, Selim ja don Basilio, Escamillo, Gremin, René jpm. Repertuaari kuulub rohkem kui 60 soolopartiid vokaalsuurvormides, lisaks rikkalik kammermuusikarepertuaar. On laulnud erinevates ooperiteatrites ja festivalidel mitmel pool maailmas.

* 1990. aastast Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonna õppejõud.

* 2000. aastast Valgetähe ordeni kavaler.

* 32 aastat abielus muusikapedagoog Evi Palmiga; tütar Ebe-Malle (sotsiaal-töötaja) ja poeg Ülar-Johannes (jurist).