Prantsuse paradoks külvab kadedust

Ameerika ja Briti teadlased on viimased kümmekond aastat pead murdnud nn. prantsuse paradoksi kallal. Teoreetiliselt peaksid prantslased end toiduga tapma - või, koor, hanemaksapasteet, lehttaignapirukad ja juust sisaldab ohtralt rasva. Nad söövad kolm korda rohkem küllastatud loomset rasva kui ameeriklased, kuid infarkti sureb neid kolm korda vähem. Karjuv ebaõiglus!

Vapustatud teadlased on üritanud seda kummalist nähtust seletada. Esimene hüpotees: punane vein tasakaalustab mingil moel rasvade mõju. Kainemad uuringud on siiski näidanud, et rahustav efekt on igal alkoholil, olgu see siis banaaniliköör või külm õlu. Alkoholilembeseid rahvusi on ju prantslaste kõrval küll ja küll. Prantslaste eripära on siiski mõõdukus ja aeglus, aga pole kindel, kas see nende südant kaitseb.

Kui veiniteooria kummutati, pakkusid teadlased võluaineks oliiviõli. Kuid võid ja rasvast brie-juustu jumaldavad konnaõgijad ju edasi... Sellele vastuväitele reageeris prantsuse teadlane Serge Renaud uue teooriaga: kolesterooli sulatab hoopis foie gras - pasteet trühvlitest ja konjakis marineeritud hanemaksast. Ka see hüpotees ei tundu vett pidavat. Ehkki Toulouse’is, kus foie gras’d kõige rohkem armastatakse, on tõesti rekordmadal infarktisuremus, maiustavad sealsed elanikud oma lemmikroaga keskmiselt vaid kuus korda aastas. Vähevõitu.

Järgmine versioon - küüslauk ja sibul - kukkus samuti läbi. Prantsuse Tervise ja Meditsiiniuuringute Instituudi toidusotsioloogi Claude Fishcleri arvates kuuluvad kõik teooriad pigem soovunelmate kui teaduse valdkonda. “Valitsus armastab prantsuse paradoksi, sest selle abil saab müüa veini, iseäranis bordood, prantsuse eluviisi ja ka teisi meie tooteid. Asi on juustus! Asi on hanerasvas! Asi on võis! Teadusest oleme küll kaugel.”

Tunamullu pakkusid briti teadlased Malcolm Law ja Nicholas Wald välja kõige nukrama variandi. Prantslased, kes söövad iga päevaga üha rohkem hamburgereid ja friikartuleid, jõuavad Law ja Waldi hinnangul varsti ameeriklastele järele. Küll siis saabub ka südamehaiguste katk.

Sama trööstitud on ennustused teisel pool Atlandi ookeani. New Yorgi ülikooli dietoloogiakateedri juhataja Marion Nestle meenutab heldimusega 1980. aastaid, mil igas Pariisi kohvikus pakuti hõrke koogikesi, quiche’e ja salatit. Praegu on tema sõnul toidu kvaliteet ja värskus alla käinud.

“Nüüd tundub Pariisis kõik suurem, pehmem ja töödeldum. Tõeliselt kvaliteetse toidu eest tuleb hingehinda maksta.” Nestle’i väitel tarbivad prantslased ka üha rohkem rasva ja näkitsevad toidukordade vahel.

Fischler teeb musta stsenaariumi pihuks-põrmuks. “Ameeriklastel on ikka vaja hõbekuuli, millega paha hävitada. Kui seda pole, siis tuleb surm.” Tema põhjendab prantslaste tervist kindla toidudistsipliiniga ja toidu mitmekesisusega. Nad söövad kõike, kuid alati reeglite järgi, comme il faut. Ei mingeid näkse, ei mingit teise sordi kraami. Toidukordi ei jäeta vahele, sööki ei kugistata. Magustoitu saab alles siis, kui kõht on köögivilja, salatit ja liha täis. Prantslased naudivad toitu ja söövad väiksemaid portse kui ameeriklased.

Pennsylvania ülikooli psühholoog Paul Rozin leiab prantsuse paradoksile psühholoogilise põhjenduse. Asi polevat mitte toidus endas, vaid suhtumises söömisse. Prantsuse naised ei põe hõrku torditükki süües ning ei kipu seetõttu ka buliimiliselt õgima. Ameeriklased ostavad hulga rohkem dieettoite - ja peavad end ikkagi ebatervislikeks toitujateks. See selgus Rozini ja Fischleri uurimuses, mis hõlmas 1281 prantslast, ameeriklast, jaapanlast ja flaamlast. Sõnaassotsiatsioonitestis vastas prantslane “šokolaadikoogi” peale “pidu”, ameeriklane aga “süümepiin”. Sõna “koor” seostus prantslasele “vahuga”, ameeriklasele “ebatervislikuga”. Stress põhjustabki ameeriklaste toitumishäireid - äärmuslikke dieete, õgimist, ülesöömist ja muretsemist.

Harvardi ekspert Eric Rimm möönab toitumisharjumuste tähtsust. “Prantslased söövad pere ja sõprade keskel. Võimalik, et rahulik õhkkond vähendab südamehaiguste ohtu.” Mais oui, ütleksid prantslased, ja lõpetaksid hõrgu lõuna ühe tillukese šokolaadisufleega.