Ärimehed läksid ‘Monopoli’ mängus kolinal pankrotti

“Monopol” on mäng, kus mängijad ostavad krunte ja võtavad oma maale sattunud kaaslastelt renti. Kui on õnnestunud kätte saada kõik ühte värvi krundid, saab nende renti tõsta, ehitada maju ja hotelle. Kas lauamäng vastab reaalsusele või on võrdluseks liiga primitiivne, seda paluski SL Õhtuleht Neinar Selil, Aivo Pärnal ja võidukaks osutunud Tartu ülikooli majandusteaduskonna dekaanil Jüri Sepal katseviisil tõestada.

Kaks ja pool tundi enne ootamatult ülekaalukat mängu lõppu istume neljakesi ümber mängulaua, igaühel käes võrdselt 1500 mängukrooni. Seli täidab rõõmuga ka pankuri kohuseid. “Minu käest nii lihtsalt laenu ei saa,” lisab ta muiates.

Veeretame täringuid ja krunt, kuhu nupp satub, tuleb ära osta. Eestikeelses mängus kannavad krundid Tallinna kohanimesid. Pärn ostab Gonsiori (260 krooni. “Pole paha tänav.”), Sepp Uue tänava (100 krooni) ning Seli paneb taskusse kaks raudteejaama - Tallinn-Väikese ning Tondi (kokku 400 krooni).

“Kurat, mul tuli raudtee erastamine meelde,” lisab Sepp. Kui mul õnnestub osta Balti jaam ja Lilleküla, teeb ta katse neid minult 600 krooniga ära osta. Et see tooks kaasa suurema rendi, loobun.

Mängurid taipavad kiiresti, mida rohkem krunte endale rabada, seda parem. Kui mul õnnestub panna käsi peale 260kroonisele Rävala puiesteele, tahab Sepp seda 300 krooniga ära osta. Jälle ei lähe õnneks.

Seli kipub peagi enne õiget aega oma nupuga käima ja kinnitab, et hasart hakkab tekkima. Tänuks usina mängu eest saab ta Ühisfondi ruudule sattudes kaardi, mis palub kõigil teistel talle sünnipäevaks 10 krooni kinkida. Pärn pakub 20-list ja tahab 10 krooni tagasi, kuigi Seli veenab teda, et niimoodi kingitusi ei tehta.

Seppa premeerib fortuuna 10 krooniga “iludusvõistluse teise koha eest”. Järgmisel loosivõtukohal peab ta maksma aga 180 krooni õppemaksu. Dekaan tõdeb, et õppemaksu vastuvõtt ülikoolis on palju meeldivam tegevus.

Mängu alguses teatas Sepp, et peab tunni jooksul ära minema, aga peagi on kõige suurem kiire möödas. Ja Sepp teeb hoopis äri. Ta ei põlga minult 250 krooni eest kõige odavama, 60kroonise alghinnaga Tatari tänava ostmist. Nüüd on tal Ravi tänavaga kõige odavam värv koos ja vaid 500 krooni eest saab ta mõlemale tänavale osta hotelli, mis tõstab rendi vastavalt 450 ja 250 kroonile.

Edasi ostab Sepp Pärnalt sinise Vene tänava ja annab vastu Gonsiori, mis annab talle kogu sinise värvi. Et Sepal sularaha tänu esimesele “hotelliketile” jagub, ilutsevad ka uuel värvil peatselt punased hotellid. Näiteks Vene tänava külastus maksab juba 600 krooni.

Pärn saab omakorda tänu täringute jooksmisele kokku punase värvi - Tartu, Narva ja Pärnu maantee. “Sinna tasub investeerida küll,” teatab ta entusiastlikult. “Cash’i küll napib hetkel.”

Väikese lahenduse annab Pärna murele uus Ühisfondi kaart - panga viga tema kasuks 200 krooni. “Elus olen panga vigade pärast nii palju kaotanud, nüüd saab siis 200 kroonigi,” teatab mees muiates. Pärast lisasissetulekuid kerkibki igale punasele krundile roheline majake.

Minul ja Selil pole koos veel ühtki värvi ning Sepp ja Pärn ei põle ka soovist meile midagi müüa ja meid järjele aidata. “Nad teevad meile ära, mulle tundub,” nendib Seli. Tema käes on veevõrk ja kaks raudteejaama pluss mõned krundid, mul sama lugu, selle vahega, et veevõrgu asemel kuulub mulle elektrivõrk. Antud asutuste rent ulatub aga mõnekümne kroonini.

Sularahahädas müün Pärnale viimase kollase krundi - Rävala puiestee. Saan küll 260kroonise alghinna asemel tuhat krooni, kuid see hakkab rendituludeta kiirelt kahanema.

“Ei pea kartma suuri investeeringuid, vaid väikseid sissetulekuid,” teatab kõrvalt laia naeratuse saatel Sepp. Lisab, et peremees peab ilusti hoidma oma tänava korras. Ning sätib hellalt viit hotelli.

Rahanappuses Pärnal seisab ringi peal taas ees Sepa hotellirajoon ja ta loksutab täringuid pihus tavalisest kauem. “Sa ei pea lugu mu hotellidest?” imestab Sepp. “Tatarisse ei tule?” Pärn kinnitab, et need ajad on möödas, aga kui Sepal on midagi uut pakkuda, astub läbi. Ilmselt pole, sest Pärn pääsebki hotellidest mööda.

See-eest maandub 450 krooni maksvasse võõrastemajja Tatari tänaval Seli. Kui ta on maksnud Uue tänava külastamise eest veel 550 krooni, viib järgmine täringuvise ta õnneks endale kuuluvale Paldiski maanteele. “On ka koht, kuhu minna,” nukrutseb Seli muiates.

Minu käes on kõige kallimast värvist Raekoja plats, Sepal aga Viru tänav. Ta tahab minult platsi ära osta ja keeldumise peale teatab, et järgmise käiguga tekib huvi nagunii.

Pärn räägib, et varub raha Tatari tänava uueks ületamiseks. “Põhiliselt tuleb kiusatust ületada,” kiidab Sepp takka ja kasseerib peagi Pärnalt külastustasu. Tänu kehvale loosikaardile peab ta vahepeal maksma 920 krooni hotellide rendi eest, kuid see summa tuleb peatselt tagasi.

Mina peatun Vene tänaval (600 krooni) ja müüngi Sepale Raekoja platsi, kuhu kohe kerkib hulk rohelisi maju. Seli müüb pärast järjekordset hotellikülastust Sepale Paldiski maantee, mis annab viimasele uue värvi, kuhu hotelle ehitada. Kui olen maandunud üle tuhande kroonise rendiga uusehitises, järgnebki lõpp. Annan Sepale tasuks järelejäänud 118 krooni ja kuus krunti ning pärast paari käiku olen ametlikult pankrotis.

“Monopoli” võiks mängida päriskroonide peale

“Hea, et mina esimesena ei läinud,” kommenteerib Pärn. Tema paari majaga krundid ei too aga piisavalt renti sisse, et tasuda hotellielu eest. Majad tuleb müüa pangale ja krundid pantida.

Kuna ka Selil pole kiita seis, tõdeb Pärn, et talle jääb veel ootus, et Seli kukub mängust enne teda. “See ka kaif,” lisab Seli. Pärn annab kogu vara Sepale siiski üks käik enne Selit. “Nii puhast lehte pole isegi kaardimängus olnud,” lisab viimane.

Lubatust üle poolteise tunni kauem mänginud Sepa nägu särab. Ka Seli ja Pärn ei näita murest murtuse märke. Pärn kirub küll, et neli viimast ringi ei vedanud tal mitte üks teps - head tänavad olid käes, aga rendiraha ei tulnud.

Seejärel arutab Pärn juba koos Sepaga, et “Monopoli” võiks pinge tõstmiseks mängida päris kroonide peale. “Neinar läks linnavara peale välja, aga kaotas, sest oli täiesti aus mäng,” lisab Pärn naerdes.

Sepp tõdeb, et majandusteooriatega saab “Monopoli” pidada sarnaseks peamiselt ühes mõttes: “Juhusel on tähtis roll.” Kui Seli või Pärn oleks võitnud, oleks Sepp enda sõnul kinkinud neile nimelise auditooriumi majandusteaduskonna õppehoones.

Võidukas professor ja Seli asutavad end kiiremini minekule ning Pärn lahkub viimasena. Seejärel hõikab veel trepilt tagasi: “Kihvt mäng oli!”

“Monopol” on lauamäng, kus mängijate eesmärk on saada teistest rikkamaks ja ajada nad pankrotti. Igal mängijal on nupp, millega ta käib mänguväljakul ringiratast. Enamik mänguplatse kujutavad endast krunte, mida saab osta. Kui on koos kõik ühte värvi olevad krundid, saab neile ehitada maju ja hotelle, mis tõstavad krundi rendihinda. Kui satud teise mängija krundile, tuleb maksta talle kindlaksmääratud renti. Krunte saab omavahel osta, müüa ja vahetada kokkuleppehinnaga.

Lisaks on mängus raudteejaamad ning kaks kommunaalettevõtet - elektri- ja veevõrk. Nende eest saab renti, kuid maju neile loomulikult ehitada ei saa. Ruutudelt Loos ja Ühisfond saab mängija ühe paarikümnest kaardist, mis annavad talle kas raha, käsivad kuskile minna või võtavad talt raha ära.

“Monopol” on müügil 80 riigis ja seda on tõlgitud 26 keelde. Mängu tootmine algas 1935. aastal ja seda on kokku mänginud umbes 500 miljonit inimest. “Monopoli” Interneti-kodulehekülg väidab, et kõige pikem on mäng kestnud 70 päeva ning kõige pikem vannis mängitud “Monopoli” mäng 99 tundi.

Tartu ülikooli majandusteaduskonna dekaani Jüri Sepa ees laual olid pärast teiste mängijate pankrotti minekut järgmised varad:

2748 krooni;

Raekoja plats (2 majaga), Viru väljak (2 majaga), Liivalaia tänav (1 majaga), Vabaduse väljak (1 majaga), Viru väljak (1 majaga), Suur-Karja tänav, Paldiski maantee (hotelliga), Sõpruse puiestee (hotelliga), Mustamäe tee (hotelliga), Balti jaam ja Lilleküla raudteejaam, Tatari tänav (hotelliga), Ravi tänav (hotelliga), Vene tänav (hotelliga), Aia tänav (hotelliga) ja Uus tänav (hotelliga).

Narva maantee, Tartu maantee, Pärnu maantee, Gonsiori tänav, Estonia puiestee, Rävala puiestee, veevõrk, Harju tänav, Pikk tänav, Tondi ja Tallinn-Väikese raudteejaamad ja elektrivõrk panditult (s.t nende eest oli saadud pool ostuhinnast sularahana; pandi väljaostmine maksaks saadud raha pluss 10 %) - koos pantimata kruntidega teeb see kogu “Monopolis” sisalduva kinnisvara;

Kaks tasuta vanglastpääsemise kaarti;

Sepp mängis “Monopoli” viimati kümne aasta eest, Aivo Pärn 21 aasta eest ja Neinar Seli üks kord, sedagi aastate eest, kui lapsed väiksemad olid. Õnnetult kaotanud reporter praktiseeris mängu viimati augustis.