SUHTLEB TÄITSA VABALT: Harri valib telefonis numbreid ilma et ta nuppude valikuga kordagi eksiks. Tihti hüüab ta massaa˛iaja kinni pannud kliendile: “Eks siis homme näeme!”Foto: Aldo Luud
Inimesed
17. november 2001, 00:00

Pime massöör jagab päikest

“Ka pimedana saab oma elu aktiivselt elada. Füüsiline puue ei tähenda ajuhälvet,” ütleb pime massöör Harri Kare (27) ja hoiatab nägijaid, et enne tema massaa˛ikabinetti on koridoris reeturlik trepiaste, kus võib kergesti ninali käia.

Harri Kare nägi päikest viimati 16 aastat tagasi. Ta on nõus rääkima kõigest: invateatrist, pimedate juhtkoertest, hiina meditsiinist ja eesti sisepoliitikast. Kõigest peale iseenda. Kabinetis kõlab Mozarti rahustav muusika, massööri tööpäev on tänaseks tegelikult läbi.

Nägemise asemel teised meeled

Harri ütleb, et nägijad kaotavad pimedat inimest kohates hetkeks pea, neil tekib suhtlemiskramp. Kui krambist on üle saadud, järgneb alati sama küsimus: kuidas see juhtus? Sellel teemal Harri rääkida ei armasta - kes meist tahaks meenutada mitmeid kukkumisi lapsepõlves, glaukoomi teket ning silmanägemise kaduma hakkamist üheksa-aastaselt. “Seitse protsenti nägemist oli alles, sellest tingituna tekkisid teised traumad.”

Oma hirme ja tundeid Harri ei avalda. Ta ei mängi ka mõttega, mis võinuks olla siis, kui 16 aastat tagasi olnuks meditsiin sellisel tasemel nagu täna.

Elus valitseb tasakaal, ütleb pime mees, kes usub saatusse. “Kui kaob nägemine, tuleb selle asemel tunnetus - on kuulmine, haistmine, kompimine...”

Pime poiss sai põhihariduse Tartu Pimedate Koolis, keskhariduse Tallinnas Liivalaia koolis. Mida hakata tulevikuga peale, kas jäädagi elu lõpuni harjatsehhis harju valmistama?

1993. aastal käisid Eestis soome massöörid, kes õpetasid pimedatele massaa˛i. Nendest kursustest võttis elu uue pöörde, järgnesid siinsed massaa˛ikursused ning 1996. aastal pani Harri taskusse vajaliku tunnistuse.

Algus ei olnud lihtne, keegi ei kõlistanud peos võtmekimpu: võta, siin on su tööruum ja massaa˛ilaud. Ise tuli olla mees ja asutuste uksi kulutada. Eelarvamus pimedast massöörist kui paranähtusest oli mõneski ametnikus kõvasti sees.

Iga inimene on nagu raamat

Esimese info saab massöör enda juurde tulijast juba ukselävel: hääletoon ja lõhn on sügavalt isikupärased. Kui inimene massa˛ilauale heidab ja Harri Kare käed talle peale paneb, loeb ta sõrmede alla jäävat materjali nagu raamatut. Inimese keha annab märku tema eluviisist, iseloomust, haigustest.

“Ka nägijatele õpetatakse, et massaa˛i tehes ei tohi vaadata, peab keskenduma tunnetusele.”

Massaa˛ kui raviviis on Harri Kare meelisteema. Probleemsed seljad ja pinges kaelasooned silutakse selles kabinetis terveks. On juhtunud sedagi, et massa˛ilauale heitja vaatab kahtlustavalt mehe mustade prillide poole: kas ta ikka tõesti ei näe.

“Ühele noorele naisele ütlesin kord, et eks pööraku ennast laual selili, äkki saab minust siis jälle nägija.” Mustad prillid on suunatud otse kaasvestleja näkku, mees lagistab südamest naerda. Harri Kare ütleb, et must huumor aitab elus edasi märksa rohkem kui enesehaletsemine.

Pime mees muretseb nägijate pärast: kiire elutempo kasvatab stressi, tekitab südamevaevusi ja liigesevalu.

Harri Kare loeb ajalehti arvutist kõnesüntesaatori abil, uudiseid kuulab raadiost. Ta kasutab tavatelefoni, eksimata nuppude valikul. Tema märkmikulehed meenutavad perfokaarte ja telefonis massaa˛iaja kinni pannud kliendile hüüab Harri reipalt: “Eks siis homme näeme!”

Vahel ei näe hoopis nägija!

Harril on ilmaasjadest oma arvamus: nägijad on sageli pimedusega löödud, olulisi asju ei märgata. “Nägija tavaliselt ei tule selle pealegi, et näiteks aknad ja uksed ei peaks tänava poole avanema. Saksamaal ja mujalgi on puuetega inimestele palju rohkem mõeldud.” Puuetega inimeste tööhõivest ja selle leevendamiseks projekte pakkunud ja artikleid kirjutanud mees loodab, et kord on käes aeg, kus ühiskond ka nõrgemaid märkab.

“Praegu ei jää üle muud, kui innustada meie rahvast ostma Eestis toodetud harju: nii toetate neid, kellele see on ainus sissetulekuallikas.”

Harri usub, et saatus on olemas. Ta on öelnud, et edukuse ja õnne valem on armastus. Ja seni, kuni jätkub optimismi, saab inimene kõigega hakkama. Ka ilma päikest nägemata võib seda tunda!

Hetkel elab Harri üsna kiiret elu, sest oma aja võtab inglise keele kursus ja tema truu abiline - juhtkoer Boi, kes pärast neli aastat truud teenimist oma peremeest enam igal sammul ei saada.

Kui Harril oleks võimalus olla kas või kakskümmend neli tundi nägija, tahaks ta näha oma poega, viiekuust Robinit. “See oleks ainus soov, sest maailma tunnetamiseks on olemas teised meeleelundid.”