Jassi Zahharov: “”Hüljatud” tuli lavale väga õigel ajal.”

“Vastuvõtt oli vapustavalt võimas! Ja äärmiselt soe. Nii ülev tunne oli! Enesetunne oli suurepärane kogu etenduse ajal. Jean Valjeaniga (Jassi Zahharov - toim.) oli just sel korral tohutult hea side, eelmisel päeval ma seda nii tugevalt ei tunnetanud.

Eks pisikesi tehnilisi apsakaid ikka juhtus. Näiteks ei tulnud mul esimese raksuga kõik juuksed peast ära, pooled jäid pähe. Aga õnneks kandis juuste äralõikaja vapralt väiksema juuksepahmakaga oma osa välja. Siis kaotasin ma veel esimeses kaklusestseenis oma medaljoni, mida ma pidin kohe müüma hakkama, ja sellest oli natuke närv sees.”

“Mulle on täna (eile - toim.) palju komplimente tehtud ja see teeb tuju heaks. Sai endast ka maksimum antud. Paljud minu tuttavad olid küll väga üllatunud, et kust on tulnud selline hääle areng? Aga arenguruumi muidugi on. Äpardusi mul ei juhtunudki, võib-olla ehk vaid see, et surmahetk tuli mõned sekundid varem kui oleks pidanud.”

“Esimene mulje oli hea. Muidugi juhtus väikseid apse, aga ei midagi märkimisväärset. Ma ei ole veel tagasisidet saanud, sest mu vanemad ja sõbrad tulevad etendust alles täna õhtul (eile - toim.) vaatama. Mul oli selle koosseisuga veidi harjumatu esineda, polnud nendega enne läbimängu teinud, ainult proovides. Seetõttu oli üllatusmomente, nii näiteks olid mulle võõrad Lauri Liiv Enjolras´ ja Kelli Uustani Eponine`i osas. Seepärast oli ka rolli raskem sisse minna, oma partnerite puhul tead juba, mis nad teevad.”

“Suurepäraselt läks! Sellist sooja vastuvõttu ma küll ei oodanud. Nii suurt rolli pole mul veel olnud. Kolmeaastaselt esinesin “Laulukarussellis”, “Kuningas ja mina” mängisin ühte väikestest lastest. Mulle meeldis väikese Cosette`i roll. Ja raamat oli ka huvitav, lugesin selle suvel läbi. Etenduses kaasa lüües saab palju õppida, töötan ju koos väga heade näitlejate ja suurepärase lavastajaga.

Minul õnneks erilisi äpardusi ei juhtunudki. Ainult kui Mme. Thenardier (Kaire Vilgats - toim.) mind sülest maha viskas, siis vajus mu seelik alla. See oli haaknõelaga kinni pandud, sest oli mulle lai. Õnneks seelik siiski päris maha ei kukkunud, aga kogu ülejäänud aja, kui me jalutasime laval koos Jean Valjeaniga (Jassi Zahharov - toim.), pidin sellest kramplikult kinni hoidma. See oli mulle endale nii naljakas ja samas häiris ka. Mõtlesin kogu aeg, et oh, mis nüüd küll saab?”

“Enesetunne oli üllatavalt hea, närvi ei olnud üldse. Konkreetselt minul läks kõik plaanipäraselt, aga lava taga tõusis suur lärm sellest, et publik märkas Mait Malmsteni Javert`i kukkumist. Tegemist oli stseeniga, kus Jean Valjean (Jassi Zahharov - toim.) Javert`i vabaks laseb ja too põgeneb barrikaadilt üle laipade ja haavatute. Nii ta siis koperdaski “laipade” otsa ja kukkus pikali. Esimestes ridades istujad kuulsid kindlasti, kuidas “laibad” naerda lõkerdasid. Üldiselt läks aga kõik väga hästi. “Vampiiride” etendusel tõusis publik ka püsti, seda pole ma küll varem märganud.”

“Mul oli närv ikka väga must, sest olin suhteliselt vähe proovides käinud. Olen ju dublant. Üleeile (esmaspäeval - toim.) oli see maa külgetõmbejõud kuidagi eriti tugev, näitlejad ja rekvisiidid kukkusid selle koha peal, kus ei oleks pidanud. Minagi koperdasin ettenähtust rohkem ja mu müts kukkus maha valel ajal ja vales kohas.

Kokkuvõttes oli ikka hästi hea tunne. Ise ei saanudki aru, et oleks millegi erilisega hakkama saanud, aga see, kuidas publik reageeris ja kuidas koor meid lava taga õnnitles... Siis tuli küll pisar silma.

Mulle oli Eponine`i osa juba algusest peale kõige südamelähedasem. Ta on selline natuke ulakas, ja õnnetu armastaja... nagu minagi. Tundsin, et see on roll, millega kõige paremini hakkama saan. Olen muidugi kasvult palju väiksem kui Eponine`i teine osatäitja Ele Millistfer. Lavastaja röögatas korra proovis, et otsige mulle näitleja, kes on vähe suurem ja lavalt ka välja paistab. Olen tõesti Koidu kõrval nii tilluke, aga peaasi, et end ise väikseks ei mängi. Kindlasti oli ka Koidul raskem, sest me oleme vaid ühe korra koos mänginud. Kirjade järgi teen selles rollis kaasa veel neli etendust.”

“Väga hea ja mõnus tunne oli. Sain selle muusika endast välja elada ja rahvas võttis meid ka hästi vastu. Päris publik, hästi palju rahvast, see on hoopis teine tunne - saad end välja elada ja vaadata, mis nemad sellest arvavad.

Publik oli äärmiselt heatahtlik. Alguses, kui ma lavale tulin, oleksin võinud veidi julgem olla. Pabistasin natuke. Aga pärast esimest lavalkäiku läks kõik sujuvalt. Mulle meeldib see osa, sest tegu on poisiga, kes on väga julge ja enesekindel. Tal pole raha ega vanemaid ning ta peab vaimult tugev olema ja seda tuleb mul ka välja mängida. Raske koht on sõjastseenis - pean kogu aeg sellele mõtlema, et ma ei oleks väga reibas.”

“Võimas! Viimase peal, et mulle võimaldati sellest osa saada.

Meil on suurepärane ja lahe kamp, kellega koos palju proove tehtud - nagu malevarühm. Mul on niivõrd vinged partnerid! Ei oska öelda, kas mul tuleb elus veel üldse sellist võimalust.

Minu roll on tõesti üks lõbusamaid ja selle eest tuleks peale maksta. “Hüljatute” nimel võib mitu korda päevas Pärnu ja Tallinna vahet sõita. On kihutamist ja spidomeeter kerib uskumatuid numbreid ette.”

“See oli üldse meie esimene suurem kohtumine publikuga, täismajale polegi me enne esinenud. Tagantjärele mõeldes on see etenduse tempokusele ja pingelisusele mõeldes ikka väga väike aps, kui ma selg ees taganedes “laipadele” otsa komistasin. Ega sellist komistamist etenduse stsenaariumi sisse kirjutatud muidugi ei olnud.

Vokaalselt on inspektor Javert’i osa väga raske. See nõuab head tööd ja põhjalikku ettevalmistust. Vokaalselt on see peaaegu et kõige raskem roll, mida olen teinud. “Hüljatud” on ju täis-ooperietendus ning spetsiaalse ooperikoolituseta inimestele väga raske. Seepärast tahan eriti kiita kõiki oma draamanäitlejaist kolleege, kes on minu meelest “Hüljatutes” suure tööga hakkama saanud. Eriti imetlen aga Jassi Zahharovit tema erilise pühendumise ja töökuse pärast.”

“Esimesel eelesietendusel teisipäeval oli väikesi viperusi palju - etendus on ju nii kiire tempoga. Aga loodetavasti ei pannud publik neid eriti tähele. Kõik läks ju lõppkokkuvõttes korda.

Cosette’i osa ei ole minu jaoks raske, tunnen, et see tegelaskuju on minu moodi, sarnane oma romantilise hingelaadi poolest. Seepärast oli seda ka kerge laulda.

Koit Toome on hea lavapartner, sobime hästi.

Aga minu absoluutseteks lemmikuteks on kõrtsmikupaar Sepo Seeman ja Kaire Vilgats. Nad on niiii naljakad! Nemad saavad kindlasti etenduse kõige populaarsemateks lavakujudeks.”

“Mõeldes elule tänapäeva Eestis, võeti muusikal “Hüljatud” väga õigel ajal kavasse. Meie kõrval elab nii palju hüljatuid ja neid tuleb iga päevaga juurde. See etendus on äärmiselt päevakajaline.

Igal medalil on kaks külge - linnahalli lavale jõudnud lõpptulemus on saavutatud kollektiivse äärmiselt raske ja keerulise tööga. Selleks, et see tükk on saanud lavaküpseks, on etenduse produtsendid ning eelkõige lavastaja Georg Malvius ära teinud hiigelsuure töö. Tänu kõigepealt nendele inimestele jäi “Hüljatute” proovis käinud Cameron Mackintoshi litsentseerimiskomisjoni esimees Jennifer Till etendusega väga rahule. Mujal maailmas on tema nõudmise peale välja vahetatud osatäitjaid, koguni etendusi ära keelatud. Meil oli aga kõrge hindaja spontaanselt üllatunud, et kusagil Euroopa tagahoovis sellisel tasemel etendusega hakkama on saadud.

Tavaliselt ostetakse “Hüljatuid” sisse paketina: lavakujundus, kõik dekoratsioonide ja kostüümide kavandid, lavastus ise; valgustusskeemid on täpselt samad mis Londoni lavastusel. Linnahalli lavastus võideldi välja just Eesti jaoks ja see on üks vähestest originaallavastustest, mis Londoni omast erineb.

Kõik osatäitjad on head, kuid eriti tõstaksin esile Marko Matveret, Linnateatri esinäitlejat, kes on selle projektiga süvenenult tegelnud juba jaanuarist alates. Tal on kolossaalsed vokaalsed võimed ja ma olen talle juba ettepaneku teinud ooperiteatrisse üle tulla. Ja oma abikaasale Zoja Hertzile (“Hüljatute” kontsertmeister - toim.), kes on nii palju tööd teinud selleks, et kõik lavalolijad end kindlalt tunneksid, olen ka siiralt tänulik.”

“Olen etendust nii mitmeid kordi näinud, et pisarad enam mõnd numbrit kuulates silma ei tiku. Aga ma imetlen jätkuvalt etenduse tehnilist teostust. Tallinna etenduses on nii mõnigi asi teisiti kui Londonis, sest linnahallis puuduvad pöördlava ja lava sügavus - publik on kolmes küljes. Kui Londonis keerab pöördlava mõne sekundiga uue pildi ette, siis meie nii ei saanud. Ja muusikaga on kõik sekundipealt paika pandud. Muusikat ei tohtinud me mingil juhul muuta, see oli autorite kindel soov. Mõned lavapildid peavad aga vahetuma viie sekundiga. Ja lavastaja on sellega hakkama saanud! Ta on loonud täiesti filmiliku atmosfääri! Ma imetlesin, kuidas üks stseen sulandub teisesesse, kuivõrd eeposlikult on välja toodud kogu Jean Valjeani (Jassi Zahharov - toim.) kujunemislugu.”

“Meeldis. Eriti valgustus ja dekoratsioonid. Osatäitmistest tõstaksin eriti esile Jassi Zahharovit, Hanna-Liina Võsa ja Lauri Liivi. Kulminatsiooniks oli minu jaoks Jassi Zahharovi lauldud “Bring Him Home” teise vaatuse barrikaadistseenis. Olen näinud mitmeid mujal maailmas mängitud etendusi ja seetõttu võin öelda, et Tallinnas mängitavat “Les Miserables’i” võib küll nendega võrrelda, aga see jääb neile kindlasti alla. Kuid mul on hea meel, et see etendus Tallinnas üldse välja toodi, sest tean, kuivõrd raske muusikalise materjaliga on tegu. “Hüljatuid’” kuulates ja vaadates veendusin järjekordselt, kuivõrd hädasti oleks Eestisse vaja muusikalikooli. Need inimesed, kes minu meelest tegid parimad osatäitmised, on ju kõik saanud spetsiaalse muusikalikoolituse.”

“Linnahalli laval on väga raske lavastada ja töö kujunes märgatavalt keerukamaks kui ma algul arvasin. Ent pikapeale on see saal hakanud mulle kõigi oma puudustega meeldima. Nüüdseks on etendus jõudnud sellisesse staadiumi, kus vigade parandus pole enam võimalik. Nüüd jääb üle ainult oodata, kuidas publik lavastuse vastu võtab. Olen eelesietendusel (teisipäeval - toim.) kõlanud aplausi eest publikule väga tänulik. Suur tänu ka kogu trupile! Ma ei väsi kordamast, kuivõrd suurepärane on Jassi Zahharovi lauldud Jean Valjean.”

“Nägin täpselt aasta tagasi “Les Miserables’i” etendust Londonis ja olin linnahallis meeldivalt üllatatud.

Muusikali eestimaine variant oli ootamatult hea. Tehnilised võimalused on linnahalli laval ju palju ahtamad ning kogu lavapiltide vahetus oli väga nutikalt tehtud. Lauljate tase oli Inglismaal küll mõnevõrra ühtlasem.

Jassi Zahharov esines ettearvatult hästi, kuid minu jaoks oli kõige suurem avastus just Lauri Liiv. Ma ei ole teda mitu aastat muusikalides kuulnud ning olin täielikult üllatunud, kuivõrd heaks lauljaks ta on arenenud.”

“Muidugi meeldis, loomulikult! Olen veendunud, et tegemist on kogu Eesti muusikaelu jaoks väga olulise etendusega.

“Hüljatutel” on kõik eeldused saada tõeliseks publikumagnetiks. See on Jassi Zahharovi tükk, ta esineb oma tavalisel kõrgel tasemel.

Mis mind aga enim üllatas, oli kõrtsmikupaar Sepo Seeman - Kaire Vilgats. Just neil stseenidel on lootust saada sama menukaks kui näiteks “Nukitsamehe” Kargi-Krjukovi-Kibuspuu mängitud “Rahalugu”. Seeman lihtsalt oli niivõrd atraktiivne ja laulutekstid on niivõrd vaimukad.”

“Meeldis, isegi väga. Olen Londonis näinud originaallavastust ja võin käsi südamel öelda, et mulje võimsuselt ei jäänud Tallinna lavastus Londoni omale absoluutselt alla.

On täiesti hämmastav, kuidas kümme korda väiksema eelarve juures on lavastaja hakkama saanud sellise võimsa etendusega. On tõeliselt rabav, kuidas lavastaja Georg Malvius on suutnud noorte lauljate puhul välja tuua nende kõige tugevamad näitlejaküljed.

Tavaliselt oskavad muusikalides esinevad noored küll laulda, kuid nende näitlejavõimed kipuvad kesiseks jääma. Üllatasid mind kolm osatäitmist - Kare Kauks, Jassi Zahharov ja Mait Malmsten.

Mind ei häiri väikesed puudujäägid laulmisoskuses, kui selle taga on õige näitlemislaeng. Ja Mait Malmsten esitas inspektor Javert’i niivõrd veenvalt, et teda kuulates olin täiesti kindel, et Javert peabki nii laulma.”

“Meeldis väga-väga-väga! Jassi Zahharov - mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks, mida tema laval korda saatis! Ja Mait Malmsten üllatas mind tõeliselt. “