Inimesed

Multifilmihääl Ain Jürisson peab täna 70. sünnipäeva 

Verni Leivak , 10. oktoober 2001 23:00
MULTIFILMI KARAKTERI SÜND: Niimoodi sündis Elevandipoja hääl. “Jõle hea karakter. Räägib niimoodi läbi nina... Vahepeal, kui ei viitsinud enam nina kinni hoida, siis oli üks nihuke hea lõks. Pesulõks...” meenutab Ain Jürisson.Foto: Andres Treial
“Kui ma Elevandipoega - üht jube põnevat karakterit, kes läbi nina rääkis - dubleerisin, ei viitsinud ma vahel sõrmedega nina kinni hoida. Kasutasin selleks pesulõksu,” meenutab täna 70. sünnipäeva tähistav Eesti Draamateatri tehniline direktor Ain Jürisson, kelle eluteele jääb ka 30 aastat Sojuzmultfilmi animafilmide dubleerimist.

Ain Jürisson on

Draamateatris

1955. aastast. Poole sellest ajast oli ta näitleja, siis aga, mõistnud, et temast Hamleti mängijat ei saa, võttis vastu pakkumise hakata tehniliseks direktoriks. Ehk lavastusala juhtajaks, nagu seda ametit mõnes teises teatris kutsutakse. Kuid tema teine leib tuli aastakümneid hoopis mujalt, Tallinnfilmi dubleerimisstuudiost. “Oi, see oli ränk aeg!” meenutab Ain Jürisson.

Miks?

“Maru, huvitav ja lastele tänuväärne töö - aga see kõik toimus öösiti! Kui filmis osales viis või seitse näitlejat, aga kahel neist oli õhtul etendus, siis ei saanud enne kella 23 ju alustadagi. Tavaliselt nii oligi, raske värk. Kuid sellega harjus ära, ja neid öid oli meeletult.

Aga materiaalne mõte oli sees. Näitlejate ring, kes sellega tegeles, polnud väga suur. Umbes 15 inimest, kõik võtsid asja innuga. On ju vahe, kas loetakse sulle tõlget telekas tuimalt peale nagu praegu, mis vaatamist isegi segab, või tehakse sulle häält, mis väljendab seda, milline mõni lind või loom on.”

Ester Pajusoo, Ellu Puudist, Einari Koppel...

“Endel Simmermann, Karl Kalkun, Hans Kaldoja, Malle Hiiet... Viimane tegi väga spetsiifilisi peeni hääli, pisilindusid ja oravaid...”

Kuidas teie nende väheste dubleerivate näitlejate hulka sattusite?

“Sellesse dubleerijate põhiseltskonda sattusin ma tegelikult tänu Eesti mängufilmile “Perekond Männard”, kus üht noort poissi mängis Peeter Volmer. Omal ajal oli mingi komme, et need, kes filmis olid, teksti ise sisse ei lugenudki. Isegi näitlejate teksti lugesid tihti sisse hoopis teised. Miks, vaat seda mina ei tea! Siiamaani ei saa ma sellest aru. Oli häälte konkurss, vähemalt neli-viis kutti käis katsetamas, aga valiti mind.

Peaaegu samal ajal hakkas ka töö multifilmide ja Vene mängufilmidega, ilmselt sobis mu hääl. Iga kuu dubleeriti neli täispikka mängufilmi. Filmis “Ühe aasta üheksa päeva” lugesin isegi Smoktunovski peale.”

Mis selle töö eriti huvitavaks muutis?

“Noh, kui näitlejal kalduvust ja tahet seda tööd teha on, siis karakterite tegemine - ehkki nõks ka vene artisti jäljendamine - oli põnev asi. Teinekord ei saanudki venelast jäljendada ning tuli ise loomale, linnule, poisile või mehele karakter anda. See oligi karakterite tegemine ainult hääle kaudu.”

Kujutan ette, kuidas te kodus linnu häält harjutasite.

“Ei, ei! See käis nii, et film oli tehtud sadadeks lühikesteks, 10-20sekundilisteks juppideks, mis otsapidi kokku kleebitud, ja neid nimetati rõngasteks. Rõngas pandi filminäitamise masina peale ja sa harjutasid seda nii kaua, kuni tekst läks suu, noka või silmaga kokku. Jupp jooksis aina algusest, kuni see lõik selgeks harjutatud oli. Mõni rõngas võis ka 30 korda harjutamiseks joosta, enne kui lindistati. Mõne sai ka nelja või seitsme korraga. Sõltus teksti ja karakteri raskusest.”

Ehk mäletate mõnd eriti rasket karakterit?

“Oi, vist küll ei oska... Neid on ju nii rängalt tehtud... Midagi ületamatut pole igatahes olnud. Ei öeldud, et vaat, Jürisson, sul ei tule välja, võtame teise...”

Või on ehk mõni eriti meelde jäänud?

“Ma ei oska öelda. Oh jumal - no postiljon Petškin või Elevandipoeg multifilmist “38 papagoid”.

Jõle hea karakter. Räägib niimoodi läbi nina... Vahepeal, kui ei viitsinud enam nina kinni hoida, siis oli üks nihuke hea lõks.

Pesulõks... Aga noh, oli ka teisi abivahendeid. Võtad lihtsalt veeklaasi kätte ja räägid selle sisse. Kohe tekib teise kõlaga hääl.”

Mis tunne on vanu filme vaadata?

“Maru, mis seal ikka. Aga neid ju ei näidata. Küsimus on väga lihtne - venelased nõuavad nende eest liiga ränka hinda. Disney filmid on palju odavamad.”

Vahetas ametit ainelistel põhjustel

Multifilmide dubleerimine on vaid üks osa Ain Jürissoni pikal loometeel.

“Oli näha, et Hamleti mängijat meest minust ei paista tulevat. Igal juhul niisugune ettepanek - hakata tehniliseks direktoriks - mulle tehti. Materiaalselt oli see väga kasulik, sest näitleja palk oli ääretult nadi. Hakkasin saama kolm korda rohkem.”

Nii saigi 80. aastate algul Jürissonist tehniline direktor. 1981. aasta märtsist 1984. aasta jaanuarini oli teater renoveerimise tõttu - mille lõpus oli veel tulekahju - kinni. “Aga ega elu seisnud. Aastas lavastati kuni seitse tükki,” meenutab Jürisson, “kõikvõimalikes paikades. Kõik elu toimus ainult ratastel. Sain sünge kursuse, kuid elasin selle üle nagu ei midagi.

Kui küsida, kas ma midagi kahetsen, siis... Mitte midagi ei kahetse! Kõik rõõmud, mis siin teatrimajas on, lähevad mulle hinge, kõik jamad samuti. Kuigi ehk ei pruugiks - majas töötab 180 inimest.

Rääkimata sellest, mis laval toimub. Kui ikka etendus on nadi või läheb kihva, või kui see hästi läheb - alati tunnen end isiklikult puudutatuna. Teater on ligi poole sajandi jooksul, mil mina siin olnud olen, kogu aeg üles ja alla käinud. On haripunkte, mil 20 repertuaaris olevast tükist 15 käiakse vaatamas. On ka aegu, kui käiakse vaatamas viit. Ma ei ütle, et praegu see aeg on... Pigem selline keskmine.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee