Kaja Kübar: “Karupojaga on palju rohkem tegemist kui inimlapsega!”

Sel reedel andis Eesti Loomakaitse Selts aasta kõige loomasõbralikumaks inimeseks valitud Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodu perenaisele Kaja Kübarale üle Säku-nimelise auhinna. Kaja Kübara kõige kuulsamad hoolealused on kindlasti olnud karupojad, kellest räägitakse igal kevadtalvel paljudes eediakanalites.

“Nendega on tõesti palju tegemist,” ütleb loomade kasuema Kaja Kübar tagasihoidlikult. Iga kahe tunni tagant tuleb karupoegi toita (seepärast veedavadki nad oma kõige õrnema ea Kaja Kübara köögis). Pisikeste karupoegade eest hoolitsedes tuleb matkida karuema. Umbes neli tundi pärast söömist tuleb otikese taguotsa masseerida, et kõht läbi käiks. Kasvades kolivad karupojad Kaja köögist vannituppa, sealt kuuri ja lõpuks metsa aedikusse. Karudega ei räägita, hooldajal on seljas samad riided, mida ei pesta, et säiliks üks lõhn.

“Õnneks on oma laps uskumatult rahulik,” ütleb Kaja oma kahekuuse tütre Kadri kohta. Lapse kõrvalt annab Kaja ka “lennutunde” vigastatud tiibadega linnupoegadele. “Me tahame, et nad ikka lendama õpiks. Nüüd on meil muidugi võimalused paremad, lindudel on aedikud, aga ikka tuleb nendega õhtuhämaruses harjutusi teha, eriti kui lind on olnud tiivast vigastatud,” selgitab ta.

Selle aasta lõpuks saab neid loomi, keda Kaja Kübar on toitnud ja poputanud, kokku umbes 1000. Veel eelmise aasta seisuga oli neid 500, kuid tänavune tormine suvi täitis turvakodu kõvasti. “Kurgesid on vast kõige rohkem. Senini on loomi-linde olnud 80 eri liigist. Neist kõige haruldasem järvekaur, looduskaitsealune lind, keda Eestis üldse pesitseb 10 paari. Neli järvekauri on turvakodus poputamisel olnud.”

“Nii palju, kui tagasisidet on olnud, võib küll öelda, et loomade harjutamine metsaeluga on meil õnnestunud,” ütleb Kaja. Nigula viis kuulsat karuotti elavad kusagil Läti piiri ääres oma karuelu ja neist pole midagi kuulda. Ka Kaja Kübara kurepoegade koloonia saab hilisemas elus hakkama. Sel kevadel käis isegi üks Nigula turvakodus terveks ravitud noor kureisand Kajale oma kaaslast näitamas. “Hämmastav, et ta siiski tuli, ehkki inimest endale lähedale enam ei lasknud. See näitab, et ta on lõunamaal talvitunud, tagasi tulnud ja endale siin isegi kaaslase leidnud, ehkki ta oli pisikesest peast, täiesti hallist sulekerast saadik inimese hoole all,” on Kaja õnnelik.

“Nii ja naa,” vastab Kaja küsimusele, kuidas ta suhtub Nigula looduskaitsealal asuva metsloomade turvakodu kasvavasse populaarsusse. “Mul on hirm, et inimesed hakkavad järjest kodustama pisikesi armsaid metsloomapoegi, mõeldes, et küll turvakodu nad hiljem metsloomadeks tagasi koolitab. Kardan sellist suhtumist, olen piisavalt näinud taolisi suureks taltsaks loikamiks kasvanud kunagisi lemmikuid. Mida aga teha kodustatud metsjänesega, keda järsku enam koju ei taheta? Teisest küljest on mul hea meel, et inimeste teadlikkus kasvab,” ütleb Kaja. “Kogu turvakodu ajaloo jooksul on olnud vaid viis juhust, kui loom on toodud põhjuseta. Järelikult on turvakodu vaja. Vähemalt konsultatsiooni on hakatud küll telefonitsi palju rohkem küsima. Tõeline loomasõber, kes on märganud vigastatud või üksikut loomapoega, püüab alati võimalikult kiiresti meiega ühendust võtta ja välja uurida, mida loomaga konkreetselt peale hakata,” ütleb Kaja.

“Alati ei olegi metsast leitud loomapoja kojuviimine ainu-õige lahendus. Võib-olla ainult siis, kui hulkuvaid kasse-koeri on ümberringi palju. Pesast alla kukkunud linnupojale, aga ka oravapojale piisab, kui tõsta ta tagasi puuoksale,” soovitab Kaja Kübar.

“Kakupojad istuvadki maas ja ema käib neid toitmas. Aga ainult õhtuti, hämaras. Päevasel ajal näeb see maas kössitav kakupoeg kole õnnetu välja, suured silmad peas säramas. Kohe võetakse ta kaasa ja viiakse koju. Parem jätke ta rahulikult sinnasamasse, linnuga ei ole midagi lahti,” soovitab Kaja. “Tegelikult tuleks enamik metsas leitud loomapoegi juhul, kui neil pole mingeid vigastusi, puutumata jätta, nende ema on kusagil läheduses ja tuleb alati hiljem oma poegade juurde tagasi,” rõhutab Kaja Kübar.

Ainult karuema on selline, kes pesast äraehmatatuna enam poegade juurde tagasi ei pöördu. “Sellest on nii palju räägitud ja ikka arvavad jahimehed, et küll emakaru tuleb tagasi. Aga ei tule ju. Sellepärast surid meil talvel kaks karupoega, kes olid liiga kaua üksinda olnud ja pesas külma saanud,” on Kaja siiamaani jahimeeste peale pahane.

Vigastatud metsloom tuleks seevastu kiiresti ohutusse kohta toimetada. Näiteks kitsetalle vigastatud jalg kasvab juhul, kui ta abi ei saa, valesti kokku, teab Kaja oma kogemustest. Pärast looma kojuviimist tuleks kohe konsulteerida kas mõne loomaarsti või turvakoduga. Kaja Kübara telefoninumber on 05 045 891.

“Kõige targem on vigastatud metsloom seejärel meie juurde tuua, sest kogemused näitavad, et inimese kodus kasvav metsloom on ikka liiga ära poputatud ja lõpuks ta metsaeluga enam ära ei harjugi,” ütleb Kaja.

Moekunstnik, taimetoitlane ning ajalehes

ilmuva rubriigi “Über” ja “Unter” koostaja, kes oma rubriigis sageli propageerib loomasõbralikku käitumist.

Nigula looduskaitseala metsloomade taastuskodu perenaine, kes on päästnud väga paljude loomade elu.

Literaat, kes oma Eesti Ekspressis ilmunud artiklis “Stalin, koht!” vaagis Eestis levinud loomaviha põhjusi. Tema kirjutisest õhkuv loomasõbralikkus ning haruldaselt julge, Eestis levinud arusaamadest niivõrd erinev nägemus ühiskonna ja selle probleemide kohta ajendas ELSi kõhklusteta tema kandidatuuri kõige loomasõbralikuma persooni valimistele üles seadma.

Nõmme noortemaja loodusringi juhendaja, konkursi “Hea õpetaja” laureaat. Inimene, kelle eesmärgiks on sisendada lastesse austavat suhtumist looduse ning loomade vastu.

Kunstnik, kes ajalehes “Sirp” oma suu- ja sõrataudi teemalises artiklis “Eetikataud Euroopas” koputas inimeste südametunnistusele ning kutsus üles nägema (põllumajandus)loomades mitte ainult produkte, vaid ka elusolendeid.

Inimene, kes terve oma elu on pühendanud kodutute ja hüljatud koerte aitamisele, Tallinna kodutute koerte varjupaiga üks asutajaid.

Nõmme linnaosa vanem, kes ei ole kunagi jätnud väljendamata oma hukkamõistu inimeste poolt loomadele suunatud jõhkruse ja vägivalla suhtes.

Loomavaenulikku tegelast valides tuli ELSil otsustada kahe kandidaadi vahel ja seekordseks nominandiks osutus Loksa linnapea Andres Kaskla. Selle inimese julmad ja järjepidevad teod ning fakt, et mees oma ametit sellisel moel kuritarvitab, ongi põhjusteks, miks otsustasime just Andres Kaskla esile tuua ning talle sellise tiitli anda, teatas SL Õhtulehele Eesti Loomakaitse Seltsi juhatus.

Kaskla soetas juba 1996. aastal endale püssi ning nooled loomade mürgiampullidega laskmiseks. Ta teostab jõhkrat, omavolilist, valimatut ja seadusevastast tapatööd koerte hulgas, väidab Eesti Loomakaitse Selts.

Teiseks Eesti kõige loomavaenulikuma tegelase kandidaadiks oli AS Ringolet, kes müüb kuldkalakest 3,5 liitrises ümaras vaasis, mille ainsaks lisaelemendiks on plastmassist taim. Nii müügiks eksponeerituina kui ka oma edaspidise elu veedavad need kalakesed neile ebasoodsates tingimustes. Võrdluseks: Soomes korjati ära 25liitrised akvaariumid põhjusel, et need ei võimaldanud luua kaladele piisavalt häid tingimusi.

Eesti Loomakaitse Selts kavatseb kõige loomasõbralikuma ning kõige loomavaenulikuma avaliku elu tegelase valimisest traditsiooni teha, kuid loodab, et kunagi saabub aeg, kus loomavaenulikuma persooni nimetamine enam vajalik ja võimalik ei ole.