"Sibula Lempsi ei ole enam."

"Mulle tundub see uskumatu. See pole lihtsalt võimalik, et teda enam ei ole," ei varja ema Leida Sibul pisaraid. "Alles teisipäeval helistas ja ütles, et kolmapäeval tuleb meile," nuuksub ema. "2. oktoobril ei võtnud keegi telefoni... Siis see vist juhtuski - tema süda jäi seisma," pühib 81aastane Leida Sibul pisaraid. "Lembit pidi kolmapäeval meie juurde tulema, aga ei tulnud. Tal oli palju, väga palju muresid."

Küsimusele, kas kaksikvendade Lembitu ja Toomase kasvatamisega oli palju muret, vastas Leida Sibul: "Pole inimest, kellega pole muret. Ükski inimene pole puhas briljant."

Ema sõnul oli Lembitul helde käsi: "Alati aitas sõpru, andis hinge tagant või viimase."

Leida ütleb, et suureks hingerõõmuks oli Lembitule 11aastane tütar Kristiina. Vanaema on pojatütrele öelnud, et nii nagu isal, saab ka tütrel kindlasti elus õnne olema. "Alati, kui nad koos olid, istus Kristiina isa süles, käed ümber kaela. Ta armastab väga oma isa," neelatab Leida pisaraid.

Praegu on nende peres raske aeg - Lembitu 90aastane isa vajab hoolt ja üks sugulane langes äsja tänavaröövlite ohvriks.

Ajakirja Pikker peatoimetaja Jüri Paet nägi Lembit Sibulat viimati esmaspäeval. "Rääkisin temaga kaks korda, oli täiesti normaalses tujus. Pühapäeva ööl ainult polevat sõba silmale saanud, olnud Pikri toimetuses," meenutab Paet.

Teisipäeval pidid mehed kokku saama. Pärast viimast kõnet hommikul kell pool üheksa Sibula telefon enam ei vastanud.

"Pärast Pikri kinnipanekut otsis Lemps uut töökohta," teab Jüri Paet. "Ütles veel, et näed, muidu olid kõik sõbrad, aga nüüd, kui tööd vaja, pole ühtegi. Üks sõber ütles talle, et ainus koht, kus ta tööd saab, on sadam," rääkis Paet. "Selles eas mehe hingele oli murekoorem liiga suur."

"Kolme aasta eest virutasin topsi põõsasse. Sellest hetkest pole ma tilkagi võtnud." *

"Mees nagu orkester," ohkab Paet. "Ta oli nalja- ja kunagi ka napsulembeline. Kolm viimast aastat aga ei võtnud tilkagi."

Joomise jättis Sibula Lemps maha kolm suve tagasi, kui Lohusalu sadamas suvesarja juhatas ja peokorraldajale vahele jäi. "Jaak Ginter ütles, et maksab mulle piisavalt hästi, et ma oma õlletopsiga rahva seas ringi ei siiberdaks. Vastasin, et õlut ma ei joo, see on viski jääga. Ja virutasin sealsamas topsi põõsasse. Sellest hetkest saati pole ma alkoholi joonud," rääkis Lemps veebruaris SL Õhtulehele.

"Lemps oli suur organiseerija, tegi kõike kiiresti. Ise ütles: "Tšauh-tšauh, teeme ära! Tema kirjutatud nali polnud tige ega terav satiir, aga ta naerutas rahvast oma muheda ja humoorika naljaga. Ta tekstides oli alati peidetud nalju - nagu Tootsi saiad, kus palju rosinaid," kõneleb Jüri Paet.

Kolleegide sõnul tegi viinast loobumine Lempsist energiapommi, kes võttis korraga käsile sada asja. "Ta oli nagu uuele elule äratatud," meenutavad töökaaslased.

Südame üle Lembit Sibul ei kurtnud, lörpis Pikri toimetuses suhkruta musta kohvi ja tõmbas kaks pakki punast Red White´i päevas.

"Ta oli niru sööja. Ja validool oli tal alati taskus, mõnikord pakkus mullegi. Tänu Lempsile olen ehk minagi siin telefonitoru otsas. Tema oli see, kes käskis mul südamega haiglasse minna. Lemps päästis tookord minu," meenutab Jüri Paet.

"Ma ei õigusta viinavõtmist, kuid igal teol on ju oma põhjus. On palju andekaid loovinimesi, kes oma tühimikku hinges millegagi täitma peavad. On põhjust võtta, on põhjust jätta!"

Erinevalt paljudest napsimeestest, kes viinavõtmise maha on jätnud ja siis tigedaks ning õelaks läinud, oli Lemps klaasitõstjate suhtes salliv. "Tema suhtumine oli kärakaviskajatesse risti vastupidine. Ütles: "davai, pange!" Vaatas pealt, ei tekkinud tal mingit isu ka. Oli selles mõttes tugev inimene," imestab Paet.

Sibula lemmikmargid olid viski jääga ja Vana Tallinn. Ta on väitnud, et viisaka napsuvõtmise oskuse omandas ta Hardi Tiiduselt, Vello Viisimaalt ja Valdo Pandilt: "Ma olen nende kooli poiss. Nende käest sain ma oma joomakultuuri. Ja selle juurde käiva vestlemisoskuse - vaimuka teksti, mitte pläma ajamise."

Lembit Sibul on ka tunnistanud, et alkoholism on ravimatu haigus. "See teadlane, kes viinaahela lõhkuda suudaks, oleks Nobeli preemiat väärt. Meditsiin võib alkoholinälja kustutada, aga ahel jääb," on Lembit arutlenud.

"Elus pole midagi juhuslikku. Ainus juhus võib olla see, et sulle telliskivi tänaval pähe kukub."

Kaljukitse tähtkujus sündinud Lembit Sibul oli ülivarajane ärkaja - tema hommik algas juba kella kolme-nelja ajal. Varajastel tundidel mõtiskles ta maailmaasjade üle, tema unistus oli rajada Eestisse huumorimaja. Idee sai ta suvel Gabrovos sarnases majas käies.

"Ta ostis Pärnusse väikese maja. Näitas mulle isegi hoovi, kuhu huumorimaja oleks tulnud, kuid kogu plaan takerdus raha taha," räägib Paet.

Nooruses aednikuametit pidanud Lembit, kelle nõrkuseks jäi aiandus kogu eluks, jõudis oma uue kodumaja juurde istuda lilled ja külvas aiamaale sibulat-tilli.

"Raskeim erakond on abielu erakond. Ma olen vaba mees ja sellega rahul. Tütar Kristiina elab emaga kahe trollipeatuse kaugusel. Otsustasin, et las laps kasvab ema juures, see on parem variant kui iga päev ema-isa nääklemist vaadata."

Lembit Sibul elas tosin viimast aastat Mustamäe korteris poissmeheelu ja tunnistas, et uut naist pole ta võtnud peamiselt tütre pärast. "Olin mingile lehefotole jäänud koos daamiga - tütar sodis pildi pastakaga korralikult ära. Sellest sain aru, et ta ei taha minu kõrvale kedagi teist. Mis aga tulevikku puutub, siis elus pole midagi välistatud, reegleid ei ole," ütles Lemps tänavu veebruaris.

14. jaanuaril 2002 oleks meie Mats Lembit Sibul saanud 55aastaseks.